Sobivate töötajate leidmise raskuse üle kurtvad ettevõtted on selles probleemis suures osas ise süüdi. Sellisele järeldusele jõudis juhtimisprofessor Peter Capelli.
Wall Street Journalis ilmus huvitav artikkel
Why Companies Aren’t Getting the Employees They NeedWhartoni juhtimisprofessor Peter Capellilt, kus lahatakse sobivate töötajate leidmist puudutavate raskuste tagamaid. Sama teema on ka meil pidevalt vähem või rohkem (ja tundub, et aina rohkem) päevakorral, kirjutab oma
blogis ärikonsultant Veigo Kell.
Mida Capelli siis arvab? Lühidalt öeldes: sobivate töötajate leidmise raskuse üle kurtvad ettevõtted on selles probleemis suures osas ise süüdi.
Probleem algab sellest, et tänapäeval on harjutud tööotsijatelt nõudma rohkem kui eales varem. Töökuulutustest kumab vastu ootus, et kohataotleja peab sobima vakantsele kohale 100protsendiliselt – ilma lisavajaduseta uude ametisse sisse elada või saada vastavat lisakoolitust.
Teisisõnu: selleks, et tööd saada, peab sul seesama töö juba olema.
Tööandjad soovivad “valmistoodangut”
Ei tundu väga usutav, et keegi, kes juba teeb täpselt analoogset tööd, tahaks teha täpselt sedasama lihtsalt teises kohas. Pigem soovitakse uuelt töökohalt midagi uut, eriti võimalust areneda ning omandada uusi oskusi ja kogemusi.
Capelli viiab, et haridussüsteemi süüdistamisel pole mõtet, kui probleemi tuum on pigem tööandjate väheses paindlikkuses kui sobivate töötajate puudumises. Ei saa oodata, et inimesed on mingil moel standardsed ja iga töö peale on “riiulist” võtta sobiv inimene. Tööd saab organiseerida väga erineval viisil ja sellega võivad hakkama saada vägagi erineva taustaga inimesed, kui vaid pakkuda neile võimalust vajalikuks lisakoolituseks.
Kuigi jutt käis USAst, pole olukord Eestis sellest kuigi erinev. Piisab vaid mõne tööportaali avamisest, et märgata kohati üsna absurdseid nõudmisi.
Paar näidet:
* otsitakse kogemustega tootmisjuhti, kes lisaks tootmisele tunneb müüki, majandusarvestust ja soovitavalt ka üht konkreetset tarkvara.
* Narva otsitakse kõrgharidusega projektijuhti, kellel on ELi struktuurifondidest rahastatud infrastruktuuriprojektide juhtimise kogemus, kes tunneb väga hästi ELi regionaalpoliitikat ja meedet „Linnaliste piirkondade arendamine“(!), valdab eesti ja vene keelt nii kõnes ja kirjas.
Pole päris võimatu, et sellistele nõudmistele vastavad töötajad ongi meil täiesti olemas. Aga kardetavasti läheb jälle kurtmiseks, et näed – meil on vakants, aga pole sobivat tööjõudu!
Sobiva tööjõu puuduse probleem on siin paljuski ise endale tekitatud. Võin öelda, et ELi projektide edukaks juhtimiseks ei pea ELi poliitikaid ega konkreetseid määrusi süvitsi tundma. Need teadmised on suhteliselt kiiresti omandatavad igal arukal kirjaoskajal inimesel. Loodetavasti tõestab tulevane väljavalitu seda üsna varsti.
Autor: Lemmi Kann, Veigo Kell