Säästmise tulevik - läbipaistvam toode teadlikumale kliendile

Kolme nädala tagune Fututoa artikkel Säästmise tulevik (vol 1) – parem tunne raha kogumisest tutvustas kolme mõttearendust kestliku säästmisest panga ja kliendi vaheline suhtluse vaatenurgast. Tänase loo neli esseed keskenduvad maailmas toimuvatele üldistele arengutele ja pärinevad samuti esseekogumikust “Big picture thinking – towards sustainable savings” (Terviku nägemine– kestliku säästmise poole).

Ärivõimalustest kasu lõikamiseks saavad tururegulaatorid ning riik palju ära teha nii säästuharjumise kasvatamisega maast madalast kui nõutava tooteinfo esitamise osas. Pangad võiksid olema paindlikumad, pigem nõustama kui müüma konkreetset toodet ning täiendama oma teenuseportfelli vastavalt turu arengutele ja regulaatorite poolt muudetud keskkonnale. Uue kliendigrupina on oodata vaesemate tarbijate esilekerkimist.

Tooteinfo peab aitama klienti valikute tegemisel. Andes inimesele võimalikult palju infot, peaks ta tegema parima valiku ennast puudutavate otsuste osas. See on ilus ideaal, kuid paljud uuringud on leidnud, et teatud hetkest alates ei soosi avaldatava informatsiooni hulk enam konkurentsi, vaid tekitab kliendis lihtsalt segadust. Seetõttu vajab finantsturgude reguleerimine ümbervaatamist klientide vajaduste ning nende vajaduste rahuldamiseks pakutavate võimalikult lihtsate finantstoodete valguses.

Järgmine miljard finantstoodete kasutajat on oma tarbimisharjumuste poolest väga erinevad senistest kasutajatest. Tänasele tühjale kohale on näiteks võimalik luua tooteid nii puuduliku sotsiaalkindlustussüsteemi asendamiseks kui ka eesmärgipäraseid tooteid, mis kombineerivad säästmist ja laenamist. Süsteemi põhimõte peab olema kliendikesksus ja kliendi finantstervis ning mitte makroökonoomilised näitajad või rahvusvahelised baasnäitajad (nt majapidamiste säästmismäär, tarbijalaenud SKP-st) ning eesmärk võiks olla lihtne: luua turvaline keskkond, mis toodab kestlikku kasumit. Kliendi informeerimiseks võiksid Rama Bijapurkari arvates arengumaade tuleviku finantstooted kanda silte „sobilik vaid riskitasemele x ja alla selle“ ning nendega peaks kaasnema sõltumatute finantsplaneerimise toodete levitamine. Riik saab seejuures toetada regulatiivse keskkonnaga ja konkurentsi soosimisega. Finantsharidus võiks aga erinevate toodete õpetamise asemel rõhutada terviklikku käsitlust finantsriskide olemusest ja võtmisest üksikute tootegruppide (nt hoiused, laenud, väärtpaberid) selgitamise asemel.

Säästjaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Stanfordi Ülikoolis nn „vahukommi eksperiment“ uuris laste oskust kiusatusele vastu panna ning leidis, et selles võimekamatest lastest kasvavad nende vanemate silmis kompetentsemad lapsed, kellel on lisaks ka kõrgemad tulemused ülikooli sisseastumiseksamitel. Lapseiga ja kasvatus mõjutavad meid palju. Lapseeas inimest õpetades on võimalik saada elu mõjutavaid tulemusi, sealhulgas ka säästmisharjumuse osas. Kui lapsevanemad ei õpeta last säästma, võiks (mängu-)kogumiskontod luua koolisüsteemis, et lapsed saaksid säästmist harjutada võimalikult varakult.

„Säästvad lapsed kasvavad üles peredes, kus lapsevanemad säästavad ning räägivad säästmisest. Kui inimene on korra säästma hakanud, siis see käitumine tõenäoliselt jätkub,“ väidab Matthew Taylor Suurbritannia Royal Society for the Encouragement of Arts, Manufacturers and Commerce’ist

Sarnaselt veel väljakujunemata harjumustega lastele, puudub säästmisharjumus tihti ka vaestel. Rutiini puudumine viib ohtliku spiraalini, sest vähesed säästud ongi üheks suuremaks põhjuseks inimeste võimetusele murda välja vaesuse lõksust. Kui inimesel on vaja ettenägematute kulutuste katmiseks võtta laenu samas ostes headel aegadel kalleid asju, mida tegelikult ei suudeta endale lubada, siis peitub probleem selgelt rahanduslikus harituses. Teadlikkuse tõstmise juures saab aidata valitsus. Koolitustest üksi ei piisa. Võimalike toetusmeetmetena toob Matthew Taylor välja finantsteenuste, eriti isiklike pensionite, teenustasude alandamise ja säästmist toetavate maksusoodustuste suunamise eelkõige just madalama sissetulekuga inimestele. Keskklassil ning kõrgema sissetulekuga inimestel on säästmisharjumus tõenäolisemalt juba välja kujunenud ning nad saavad paremini hakkama ka ettenägematute kulude katmisega.

Majandus- või rahandushariduse lisamist kooliprogrammi on Eestis laialt arutatud, kuid jutud on piirdunud ettevõtluseõppe andmisega ja lisaks sellele peamiselt vanemate klasside lõikes. Ehk võiks proovida alustada juba varem ning mitte tingimata formaalse klassitunnina, vaid mõne mängulise vahepalaga igapäevases koolitöös? Raha kogumise soodustamiseks on Eestis loodud tulumaksusoodustusi, mis käsitlevad kõigi sissetulekugruppide inimesi sarnaselt. Madalama sissetulekuga inimestel, kelle kogu teenistus kulub vältimatutele kulutustele, on säästmisega üsna raske algust teha. Võib-olla tasub kaaluda maksusoodustuste teraviku suunamist just vaesematele kodanikele, sest kõige raskem on säästmisharjumise kujunemise juures teha esimene samm? Kuigi lapseeas pole kõiki kodanikke enda tulevikule mõtlema harjutatud, siis ei ole selleks veel hilja ning riik saab oma abimeetmetega rõhuda just nendele, kes on seni jäänud säästmisest pigem kõrvale.

Ka eestlased säästma!, ent vaese kuid kiirelt rikastuva elanikkonna ärimudeleid on tänapäeva Eestis raske katsetada. Samas võib häid lahendusi leida ka meie madalama sissetulekuga inimeste säästmise soodustamiseks. Vaesematel inimestel on vaja rohkemgi planeerida oma rahavooge kui keskklassil ning finantssektor saab seal vaeseid kindlasti rohkem aidata kui täna lisades finantsplaneerimise teenuse tavalistele pangatoodetele.

Aasia ja arengumaade meeletu kasv muudab kindlasti maailma finantssüsteemi, kuid sellest osa saamiseks on ette valmistatud vähesed Eesti ettevõtted. Ärivõimalusi jagub mobiilipangandusega tegelejatele

Tulevik tundub olevat lihtsate ning kliendisõbralike finantstoodete päralt, millest on praegu puudus. Ikka domineerib panganduses „väike kiri“ ning soov lõigata kasu igalt kliendi liigutuselt mõeldes kliendi vajadustele vähe. Majandus- ja haridusministeerium võiksid aga julgemalt leida meetmeid, kuidas säästmist propageerida ja selleks teadmistega ette valmistada (näiteks koolides), sest kohese tarbimise edasilükkamine kasvatab oluliselt kodanike ostujõudu tulevikus. Täna on meie "kärpekrokodillide riigi" säästmismäär Euroopa liidu üks madalamaid.

 

Autor: Lemmi Kann, Arengufondi blogi Fututuba.ee