Riigikohus tõi pankrotihaldurite tasu osas selguse majja

Kuni 2010. aastani oli pankrotihaldurite tasustamine reguleeritud eelkõige seadusest madalamalseisvate aktidega - justiitsministri määrustega ning seadus kehtestas üksnes halduri tasu miinimummäära, milleks oli 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast.

Alates 1.01.2010 kehtima hakanud pankrotiseaduste muudatustega viidi haldurite tasu arvestamise regulatsioon seaduse tasandile. Ilmselt ei olnud sisseviidud muudatuste sõnastus kõige õnnestunum,  kuna võimaldas praktikas erinevaid tõlgendusi.

Eelkõige vaieldi selle üle, kas pankrotivara väärtust, millelt halduri tasu arvestada, tuleb arvestada käibemaksuga või käibemaksuta hinnas. Samuti tõusetus suuremates s.o. üle 640 000 euro ( varem üle 10 000 000 krooni) pankrotivaraga pankrotimenetlustes küsimus, kas sellistele menetlustele saab kohaldada väiksemate s.o. kuni 640 000 euro ( varem kuni 10 000 000 krooni) suuruse pankrotivaraga menetluste määrasid.

Viimase aasta jooksul on Riigikohus andnud vastused mõlemale eeltoodud küsimusele.

Tõsi, käibemaksu osas andis kohus 31.12.2010 seisukoha vaidluses (tsiviilasi 3-2-1-92-10), mille põhisisuks oli käibemaksu arvestus pandieseme müügist saadud raha jaotamisel võlausaldajate vahel, kuid samadest põhimõtetest tuleks juhinduda ka halduri tasu aluseks oleva pankrotivara suuruse määramisel.  Kohus leidis, et kuna käibemaks on riiklik maks, mis lisatakse müügihinnale, ei kuulu see põhimõtteliselt müüjale ning seetõttu tuleb aluseks võtta pankrotimenetluses müüdud vara käibemaksuta hind.

12.10.2011 määruses tsiviilasjas 3-2-1-71-11 asus  Riigikohus seisukohale, et juhul, kui pankrotivara ületab 640 000 eurot (varem 10 000 000 krooni), ei kohaldu väiksema pankrotivaraga menetluste puhuks kehtestatud halduri tasu alammäärad ning kohtul on võimalik määrata halduri tasu vahemikus 1%-5% pankrotivarasse laekunud vara maksumusest.

 

Autor: Vesse Võhma, Lemmi Kann