ÄP restoranitest: Palju õnne, Vesivärava kohvik!

Letiteenindus oli kiire, isegi topeltkiire – tellimusi võttis vastu kaks naist. Tahtsime korralikku praadi ja pärast õige natuke kooki. Plaadikoogist parajat tükki mõõtes saime sõbralikult noomida: “Olete teie alles väiksed koogisööjad.” Armas ju, nagu kodus.

Tee ja koogid kiitust väärt. Pakkuda oli korralik valik teesid: musta, rohelist, maitsestatud, maitsestamata ja nii paki- kui ka puruteena. Teekruusid olid suured, isegi ülisuured, ja istusid mõnusalt pihku. Ette rutates kiidan kohe kooki ja teed, sest praega nii hästi ei läinud.

Panime maksakotleti kokku makaronidega ja marineeritud kala praekartulitega – valida oli kartulite, makaronide ja riisi vahel. Lisandiks saime mõlemale ühesugust tomatit, marineeritud kurki ja äädikakastmega kapsast – teate küll seda tervisliku köögivilja imitatsiooni. Maksakotlet oli hea, kodune, mahe ja lopsakas. Selle juurde äädikane lisand sobis. Äädikamarinaadis hoitud praekala koos äädikakurgi ja äädikakapsaga aga oli minu jaoks liig.

Hind soodne. Tuleb siiski möönda, et mõõdukat maitset üritas kompenseerida mõõdukas hind – praad oli kaks korda odavam, kui eelmise nädala restoranis oli maksnud supp. Ka saiakesed seal Kadrioru serva peal Vesiväravas olid märksa odavamad kui meil Nõmmel, kesklinnast rääkimata.

Äädikaehmatusele otsisin lohutust kirsi-hapukoorekoogist ja sealt ma ta ka leidsin. Kook oli lihtne ja aus, maitses täpselt nii, nagu pidi, polnud liiga magus ja jõudis meieni paraja suurusega. Piimaga tee oli samuti mõnus, aga kõige toredamad olid sildid, mis külalistele käitumisjuhendeid jagasid: “Ärge jätke oma toitu järelevalveta, Kadrioru sulelised on meie toodete fännid.” Või: “Meie kohvik ei vastuta varblaste halva käitumise pärast.” Enne lahkumist märkasin veel ühte silti: “Kõik meie tooted on valmistatud heade soovidega käsitööna.” Kasutan juhust ja tänan heade soovide eest ning soovin neilegi kõike head. Loodan, et sõbralikke äärelinnakohvikuid, kus koos varblastega kooki süüa ja kohvi juua, ikka juurde tekib.