Tammetõru seiklused ehk rühkimise kultuur

Õppeaasta algab uue hooga, aeg on olla taas asjalik, siseneda töisesse režiimi jne. Kõlab nagu tigu kunagisest lastesaatest „Tammetõru seiklused”: „Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.” Et ei kulutaks pürgimiseks, rühkimiseks ja rassimiseks vajalikku energiat seisatamiseks, mõtlemiseks ning, jumala eest, vastuvoolu liikumiseks. Kui stardipauk kõlab, pole tähelepanu vaja, lihtsalt valmis olla ja läks! Töö olevat teinud ju ahvist inimese, mitte olesklemine ega tühi mõtteväänamine.

See on rühkimise mentaliteet. Kasutades väheke meelevaldselt Eestis esinenud maailmakuulsa õppe­kavateooria spetsialisti William Pinari terminit, võib seda kutsuda ka tänapäevalisuse kultuuriks. Rühki­mise kultuuri iseloomustab suhteliselt kitsas silmapiir, mis ulatub eesmärgist tulemuseni, rassima hakka­misest sihtpunkti jõudmiseni või tänapäevasemas kõnepruugis ka tegevusplaani koostamisest eesmärkide saavutamiseni. Eesmärk on edasi liikuda, rohkem anda, enam saavutada ning kui tegevusaruanne on esitatud, enam mitte tagasi vaadata.

Rühkimise kultuuri iseloomustab teatud mullilisus – kõik saavutamisväärne peab olema võidetud kät­te kergesti hoomatavas ja hõlmatavas ajavahemikus. Rühkimise kultuur ei pea vajalikuks tähtsustada puid metsa taga ning iga võsa tagant vaatab talle vastu üllatus – ees on järjekordne võsa, milleni tuleb jõuda. Aeg ei taha kuidagi otsa saada ega tulemus ennast lõplikul kujul ilmutada. Siit tuleneb ka tõik, et rühkimise kultuur peab mäletamisväärset sünonüümseks praktilise ja päevakajalisega. Sellele sekundeerib usk, et õpetada on vaja ainult seda, mis on praktiline või tööturul kasutatav.

Kulunud väljend, kuid õppimine ei lõpe kunagi. Alati on midagi uut mõista ja teada saada, kedagi õpetada. Lineaarsel ajal, mis nagu kilomeetriloendur auto spidomeetril üha suuremaid numbreid ette annab, õppimisega suurt pistmist ei ole. Haridus ei ole kahjuks või õnneks sellel määral kumulatiivne, nagu permanentselt minevikust tulevikku suunduv ajatunnetus eelistaks. Uued teadmised ja kogemused ei muuda vanu kasutuks. Viiendale klassile järgneb kuues, magistran­tuurile doktorantuur, kuid tulemus ei ole tagurpidi teadmiste püramiid ega tuimalt akumuleerunud faktid.

Haridus on eelkõige siduv ja põimiv. See peaks tooma kokku mineviku ja oleviku ning andma baasi tulevikuks. Olevik – hetk, milles oleme – on tuleviku või mineviku mõistmise eeldus. Tulevik on tänaste otsuste tegemise alus ning minevik ainus viis praegusest hetkest mingit sotti saada. Seetõttu pole õppimisel ja õpetamisel sõna otseses mõttes otsa ega äärt. See pole sisend-väljund, eesmärk-saavutus. Haridus on, vabandust kulunud väljendi kasutamise pärast, protsess ning hariduse andmine ja omandamine omamoodi sisyphoslik ettevõtmine. Sisyphos oli kreeka mütoloogias see õnnetu kuju, kes määrati kaljurahnu mäest üles vedama, et eales tippu jõudmata alati otsast pihta hakata.

Erinevalt Sisyphose kivimürakast ei veere haridusrahn aga iga aasta alguses taas mäejalamile tagasi – lihtsalt rühkimine ei jää eales järele. Kooliaasta ei lõpe kunagi ja seetõttu ei saa alustada ka uue hooga või uues suunas. Kool kestab ning läheb täpselt sinna, kuhu vaja. Tammetõruke võinuks öelda hoopis, et ikka edasi, ja kui vaja, tagasi, aga mitte sammukestki haridusteelt kõrvale.

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb