26. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Euroopa Parlament andis 23. juunil 2011.a. oma heakskiidu uue tarbijakaitsedirektiivi lõplikule tekstile. Tegemist on nn kaasotsustamismenetluse raames vastu võetava direktiiviga, mille puhul alustatakse menetlust Euroopa Komisjoni ettepaneku (sisuliselt eelnõu) alusel. Võrreldes ettepanekuga sisaldab lõplik tekst ohtralt muudatusi, mis on teksti sisse viidud Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Komisjoni koostöös. Kaasotsustamismenetluse süsteemist tulenevalt ei piisa direktiivi lõplikuks jõustumiseks sellest, et see on Parlamendi poolt vastu võetud – direktiivi peab vastu võtma ka Nõukogu. Kuivõrd Nõukogu on aga Parlamendi poolt vastu võetud lõpliku teksti kujunemisel aktiivselt kaasa töötanud, on alust eeldada, et tekst võetakse ka Nõukogu poolt esimesel lugemisel vastu. Kui see mingil põhjusel ei peaks nii minema, läheb tekst teisele lugemisele nii Parlamenti kui Nõukogusse ja kui seda ka siis vastu ei võeta, viiakse läbi lepitamismenetlus. Pärast direktiivi jõustumist on liikmesriikidel kaks aastat aega enda seaduste direktiiviga kooskõlla viimiseks.

Direktiiv puudutab suhteid kaupleja ja tarbija vahel. Tarbija on füüsiline isik, ehk inimene, kes tegutseb enda isiklikes huvides, mitte oma majandustegevuses. Seega ei ole tarbijaks inimene, kes ostab kaupa või teenust FIE-na. Tuleb märkida, et kui kliendiks on inimene, tuleks siiski alati eeldada, et ta on tarbija, kuna tema poolt tehtava tehingu eesmärki võib olla keeruline välja selgitada. Kaupleja on aga isik (ükskõik, kas ühing või inimene), kes tegutseb majandustegevuses. Seega, kui inimene, kelle põhiliseks sissetulekuallikaks on oma käsitöö müük, müüb ära oma vana jalgratta, ei ole ta kaupleja direktiivi mõttes, kui ta aga müüb  oma käsitööd, on ta kaupleja. Äriühing on aga alati kaupleja, kes peab järgima tarbijakaitsenõudeid.

Põhiliseks muudatuseks võrreldes olemasoleva olukorraga on see, et seni kahes eri direktiivis sisaldunud teemad viiakse kokku ühte dokumenti ning senine miinimumharmoneerimise põhimõte asendatakse maksimumharmoneerimisega.

Direktiivid, mis tarbijakaitsedirektiiviga asendatakse, on järgmised:

·     direktiiv 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (nn koduukselepingute direktiiv) ja

·     direktiiv 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (nn kaugmüügidirektiiv).

Seni kehtiv miinimumharmoneerimise põhimõte tähendab, et riigid võivad seadusega kehtestada kaupleja jaoks rangemaid reegleid, kui direktiiv ette näeb. Näiteks on kaugmüügidirektiivis ette nähtud, et tarbijal peab sidevahendi kaudu sõlmitud lepingu puhul olema taganemisõigus vähemalt seitsme päeva jooksul, kuid osad riigid on kasutanud võimalust näha ette pikem taganemisaeg. Nii on Eestis tarbijal taganemisõigus 14 päeva jooksul ja Maltal 15 päeva jooksul. Mitmed riigid aga, nagu näiteks Suurbritannia, on jäänud 7-päevase miinimumi juurde.

Uue direktiiviga ette nähtav maksimumharmoneerimise põhimõte kaotab sellise killustatuse ära, nähes liikmesriikidele ette reeglid, millest ei või kõrvale kalduda ka nö positiivses suunas ehk tarbija suurema kaitstuse suunas. Eespool näitena toodud tarbija taganemisõiguse puhul näeb Tarbijakaitsedirektiiv ette 14-päevase taganemisaja, mis tähendab, et Eesti seadust ei ole vaja selles osas muuta, Malta peab taganemisaega ühe päeva võrra lühendama ja Suurbritannia seitsme päeva võrra pikendama.

Siinkohal tuleb muidugi rõhutada, et direktiivid on mõeldud riikidele, mitte eraisikutele (sh ettevõtjad) – direktiiv kohustab riike ühtlustama oma seadusandluse, kuid kauplejal ei ole ka pärast uute reeglite kehtima hakkamist keelatud anda tarbijale lepinguga soodsamaid tingimusi võrreldes seaduses ette nähtuga.

Eesti kaupleja jaoks tähendavad muudatused esialgu küll järjekordset vajadust oma lepingute tekstid ja müügiprotsess üle vaadata ja vajadusel muuta, kuid laiemas perspektiivis peaks tarbijakaitsedirektiiv lihtsustama teiste liikmesriikide turgudele sisenemist, kuna on olemas kindlus, et kehtivad samasugused nõuded.

Seadusteks, mis tarbijakaitsedirektiivis sätestatud teemasid Eestis reguleerivad ja mida direktiivi jõustumisel muuta tuleb, on võlaõigusseadus ja tarbijakaitseseadus.

Siinkohal võib välja tuua mõned näited direktiivi nõuetest, mis jõustumisel toovad kaasa muudatusi Eesti seadustes.

·     Muutused tulevad seoses tähtaegadega, mille jooksul tarbija saab taganeda kauglepingust ja koduukselepingust juhul, kui kaupleja oma kohustusi rikub ja kohe kogu infot ei anna. Praeguse seaduse kohaselt ei saa tarbija siis enam taganeda, kui on möödunud kolm kuud, direktiivis on aga ette nähtud lausa aastane tähtaeg – seega, kui tulevikus jätta tarbijale kohe lepingu sõlmimisel teatamata, et tal on õigus 14 päeva jooksul ilma põhjust näitamata lepingust taganeda, võib ta taganeda terve järgneva aasta jooksul.

·     Juhul, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust, tuleb tema poolt makstu direktiivi kohaselt  tagastada 14 päeva jooksul. Praegu näeb seadus ette 30-päevase tähtaja.

Samas ei ole kaugeltki kõik muudatused kaupleja jaoks olukorda raskendavad, on ka vastupidiseid näiteid.

·     Selgelt on sätestatud, et kui tarbija asja tagasi saadab, ei tohi ta olla seda kasutanud. See täpsustus puudutab 14-päevast ilma põhjuseta taganemist, mitte seda, kui tarbija taganeb kauba puuduste tõttu. Tänu muudatusele saavad kauplejad ennast paremini kaitsta juhtudel, kus tarbijad tellivad asja, kasutavad seda ja siis saadavad tagasi (näiteks on juhtumeid, kus on tellitud peokleit, sellega peol käidud ja siis tagasi saadetud). Asja kasutamine ei võta tarbijalt taganemisõigust, kuid kaupleja saab tarbijalt nõuda raha selles ulatuses, mille võrra asja väärtus vähenes. Juhul, kui tarbija on asja eest juba tasunud, saab tasaarvestuse teel vastava summa tagastatavast rahast kinni pidada. Juhul, kui tarbija ei ole veel maksnud (näiteks ostis järelmaksuga), on olukord keerulisem, kuna raha tuleb tarbijalt sisse nõuda. Tõenäoliselt võib tulla ka vaidlusi selle üle, millises ulatuses kasutamine asja väärtust vähendas. Samas on kaupleja positsioon siin pigem tugevam, sest tavaliste tarbeesemete (näiteks riiete) puhul on ka minimaalse kasutusaja mõju hinnale suur.

·     Direktiiv paneb taganemisõiguse kasutamise korral asja tagastamise kulude kandmise kohustuse tarbijale. Praeguse seaduse järgi peab asja tagastamise saatekulud kandma kaupleja, kui seadus ei sätesta teisiti, lisaks võib tarbijaga kokku leppida, et kuni 10 euro suurused kulud kannab tarbija. Direktiivis nähakse aga ette, et eelduslikult kannab kulud tarbija, välja arvatud juhul, kui kaupleja on ise lepingus selle kohustuse enda kanda võtnud. Küll aga on kohustuslik tarbijat lepingu sõlmimisel teavitada, et taganemise korral peab ta asja tagastama ja ise saatekulud kandma.

Probleem, et võlaõigusseadus on muutunud tarbijalepingute osas liiga keeruliseks, võib tarbijakaitsedirektiivi jõustumisel veelgi süveneda, kui seadusandja asub sealseid, korduvalt muudetud ja ohtraid viiteid sisaldavaid sätteid veelgi muutma ja täiendama. Juba praegu on tekkinud raskesti arusaadav rägastik, mille tõlgendamisel ei ole ühtse praktikani jõutud.

Siinkirjutaja leiab, et võib-olla oleks mõistlik koondada tarbijat puudutavad lepinguõiguslikud sätted eraldi seadusesse, vältides võimalusel viiteid ja leppides seejuures, et tekivad kordused. Sellisele vajadusele viitab see, et praegu pöördutakse võlaõigusseadusest arusaamiseks tihti seaduse aluseks olnud direktiivide poole, kuna direktiivides on tarbijalepinguid puudutavad küsimused lahti kirjutatud ühes kohas ja loogilises järjekorras. Tarbijakaitsevaldkonnas on aga sarnaselt maksuõigusega vajalik, et isikud suudaksid nende suhtes kehtivad reeglid ise üles leida, ilma juristi abita.

Autor: Lemmi Kann, Teele Lember