Seitseteist kevadist hetke: tulumaksu langetamise aeg

Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (40 SE) algatati Riigikogus 10. mail. Arutelu rahanduskomisjonis toimus 30. mail, esimene lugemine Riigikogu suures saalis 1. juunil, teine lugemine 15. juunil ja kolmas lugemine 16. juunil.

Menetluse käigus tehti eelnõusse ainult üks muudatus ja see puudutas tasemekoolituse erisoodustuste kaotamist. Kui algses tekstis oli maksuvabastus ette nähtud vaid töö- ja teenistussuhtega seotud tasemekoolitusele, siis Eesti Kaubandus-Töötuskoja ettepanekul lisati loetelusse ka juhatuse liige, välismaa äriühingu filiaali juhataja ja mitteresidendi püsiva tegevuskoha tegevjuht. Eelnõu jõustub 1. jaanuaril 2012.

Tulumaksuseaduse muudatused alates 01.12.2012

* Tulumaksumäär on alates 2015. aastast 20% (juriidilise isiku puhul 20/80 väljamaksest)

   * Eluasemelaenu intresse, koolituskulusid ja annetusi saab füüsilise isiku tulust maha arvata 1920 eurot aastas (§ 282 lg 1)   * Kasvava metsa raieõiguse ja raiutud metsamaterjali võõrandamisel saadud kasust saab maha arvata metsa majandamisega seotud dokumentaalselt tõendatud kulud ning maksumaksjal on õigus arvata need maha samal või kolmel järgneval maksustamisperioodil. Kasu võib edasi kanda kuni kolmele järgnevale maksustamisperioodile ning maksumaksjal on õigus vähendada edasikantud kasu uutel maksustamisperioodidel tehtud kulude võrra. Lõplik maksukohustus selgitatakse välja kolmeaastase perioodi lõpus. Muudatus kehtib ka mitteresidentidele (§ 37 lg 8, 9 ja 10, § 46 lg 11 ja 5)   * Erisoodustus on täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, välja arvatud töö- ja teenistussuhtega ning juriidilise isiku juhatuse liikme, välismaa äriühingu filiaali juhataja ning mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhi ülesannetega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine (§ 48 lg 4 p 10)

Nüüd siis ka natuke nendest ettepanekutest, millega ei arvestatud. Keskerakond tegi ettepaneku asendada tulumaksumäära langetamine hoopis maksuvaba tulu tõstmisega ning kehtestada alates 2015. aastast maksuvaba tulu määr 2040 eurot aastas (170 eurot kuus). Põhjendustes viidati IMF ettepanekutele ning lisati arvutused, mis näitavad, et nende soovitud muudatuse kohaselt suureneks keskmisest brutopalgast väiksemate sissetulekute saajate netotulu rohkem kui eelnõu kohaselt.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond tõestas ennast vasakpoolse maailmavaate lipukandjana ja tegi ettepaneku loobuda tulumaksumäära tõusust ilma midagi asemele pakkumata, sest 2015. aastal tegevust alustav peaminister Sven Mikseri valitsus teab meist paremini, mida 70 miljoni euroga peale hakata. Lisaks tegi SDE ettepaneku, et 1920 euro suurune mahaarvamiste piirmäär kehtiks ainult pärast 1. jaanuari 2012 võetud eluasemelaenu intressidele. Ettepanekut põhjendati õiguspärase ootuse põhimõttega. Samasugune ettepanek sama põhjendusega tuli ka väljaspoolt Riigikogu Eesti Omanike Keskliidu ja EML ühispöördumises (teksti vt allpool). Täiendavalt saatsime ka komisjonile ettepaneku muuta üüritulude maksustamise korda[1], aga see ettepanek jäi menetletava eelnõu raamidest välja.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit tegi ettepaneku kaotada ära TuMS § 27 lõikes 2 sätestatud piirang annetuste mahaarvamisele (5% tulust), sest see piirmäär pärineb ajast, mil kõikide mahaarvamiste üldist piirmäära veel ei olnud. Olgu meelde tuletatud, et 2000. aasta tulumaksuseaduse tekstis ei olnud üldist mahaarvamiste piirangut, oli vaid piirang annetustele (kuni 5% tulust) ja kolmanda pensionisamba sissemaksetele (15% tulust). Alates 2002. aastast kehtib TuMS § 282, mille kohaselt ei saa TuMS §-des 25–27 nimetatud mahaarvamisi teha rohkem kui 50% maksumaksja tuludest ning mitte rohkem kui 100 000 krooni. Alates 2004. aastast kehtib piirmäär 50 000 krooni (3196 eurot).

Laul ei ole sellega lõppenud

Lõpetuseks tasub veel mainida, et Keskerakond ei ole siiski ainus, kes soovitab vähendada madalapalgaliste maksukoormust. Alles äsja soovitas seda ka Euroopa Liit. 7. juunil avaldati Euroopa Komisjoni soovitused ja arvamused kõikide liikmesriikide reformikavade ja stabiilsusprogrammide kohta.[2]

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU SOOVITAB Eestil võtta aastatel 2011–2012 järgmisi meetmeid:

(1) Saavutada hiljemalt 2013. aastaks struktuurne ülejääk, piirates eelarvepuudujääki 2012. aastal kõige rohkem 2,1%-ni SKP-st, hoides kulutused rangelt kontrolli all ja veelgi kärpides avaliku sektori kulutusi.

(2) Võtta meetmeid tööjõunõudluse toetamiseks, vähendades eelkõige madala ja keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormust ja sotsiaalmakseid eelarve seisukohast neutraalselt. Tõhustada aktiivset tööturupoliitikat, võttes meetmeid, mis hõlmavad noori ja pikaajalisi töötuid ning suure tööpuudusega piirkondi, et vähendada vaesusriski.

(3) Tagada kavandatud stiimulite rakendamine energiamahukuse vähendamiseks ja majanduse energiatõhususe suurendamiseks eelkõige ehitus- ja transpordisektoris, tagades muu hulgas turu parema toimimise.

(4) Seada haridussüsteemi reformi rakendamisel prioriteediks alus- ja kutsehariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise ning tugevdada kutsekvalifikatsioonide süsteemi. Viia haridustulemused paremini kooskõlla tööturu vajadustega ja luua madala kvalifikatsiooniga töötajatele võimalusi elukestvas õppes osalemiseks.

Soovitust põhjendatakse nii: Pikaajalise töötuse määr on kõrge ning piirkonniti on töötuse määr olnud pidevalt üsna erinev. Kuigi alates 2009. aastast on olukord märgatavalt paranenud, on aktiivse tööturupoliitika rahastamise tase üks madalaimaid EL-is ning seetõttu on aktiivset toetust saavate töötute osakaal väike. Eesti tööturg on üsna paindlik, mida toetab otsus lükata kuni 2013. aastani edasi tööseaduste paketiga ette nähtud töötushüvitise suurenemine. Sellisest paindlikkusest hoolimata on Eestis tööjõu maksukoormus üsna suur, mis võib tööjõupakkumist ja -nõudlust negatiivselt mõjutada. See probleem on eriti terav, arvestades kõrget töötuse määra noorte ja madala kvalifikatsiooniga inimeste hulgas, keda ohustab vaesusrisk. Sotsiaalmaksete vähendamiseks kavandatud reformid on samm õiges suunas, kuid need tuleb ellu viia koos eelarvepositsiooni tugevdamisega. Tõhusust oleks võimalik suurendada tulude rangema arvestamisega, et paremini hõlmata muud hüvitised.

See jutt läheb enam-vähem kokku sellega, mida ka maksumaksjate liit on viimastel aastatel pidevalt korranud. Väikesepalgaliste jaoks võib tihti saatuslikuks saada sotsiaalmaksu kuumäär, mis 2009. aastal tõsteti miinimumpalga tasemele. Tööandja kohustus maksta miinimumpalgast väiksema tasu pealt sotsiaalmaksu 33% kuupalga alammäärast ei võimalda osalise tööajaga töötajate rakendamist. Tõsi küll, väike leevendus tuli 2010. aastal, kui kuumäära alt vabastati pikka aega töötuna arvel olnud isikud (vt SMS § 2 lg 4 p 5), kuid ka see meede on ajutine ja piiratud. Nagu me teame, vähenes 2009. aastal oluliselt ka registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjate arv. Kui alustaval ettevõtjal ei ole täit kindlust, kas ta suudab teenida nii palju tulu, et maksta kohe ära 1100 eurot sotsiaalmaksu aastas, siis ta pigem jääb endiselt töötuna arvel olevaks ja saab ravikindlustuse riigi kulul. Või tegutseb mitteametlikult ja ilma makse maksmata. Või mõlemat korraga, mis on veelgi hullem. EML arvates on võimalik Euroopa Liidu soovitusi järgida selliselt, et esimeses järjekorras vähendada sotsiaalmaksu alampiiri, näiteks nõuda miinimumpalgalt ainult 13% suuruse ravikindlustusmakse tasumist. Järgmise sammuna võiks laiendada sotsiaalmaksu alampiirist kehtivaid vabastusi.

Sealt edasi võikski päevakorda võtta maksuvaba tulu määra tõstmise. Ei ole mõtet hakata tegema keerulisi arvutusi tõestamaks, et tulumaksumäära vähenemisest võidavad enam kõrgepalgalised ja dividenditulu teenijad. Aga kes soovib arvutusi — olge lahked: miinimumpalga (278 eurot kuus) teenija võidab 2015. aastal väiksemast tulumaksust 1,20 € kuus; 2011. aasta märtsi keskmise brutopalga (843 eurot) teenija võidab 6,58 € kuus ja president, kelle palk on 5200 eurot kuus, võidab 48,06 € kuus.

Tulumaksuvaba miinimum peaks maksuõiguse põhimõtete ja teooriate kohaselt vastama sotsiaalsele elatusmiinimumile. Meil paistab aga domineerivat lähenemine, et tegemist on suvalise arvuga, mida poliitikud muudavad siis, kui tahavad, ja nii palju, kui tahavad. Riigikogus toimunud aruteludest torkas silma ka varjatud hirm selle ees, et kui maksuvaba tulu määra tõsta, siis väheneb inimeste arv, keda Reformierakond saaks tulevikus tulumaksumäära järjekordse langetamisega õnnelikuks teha. Jah, kui maksuvaba tulu määr oleks juba praegu võrdne miinimumpalgaga, oleks inimesel see varem arvutatud 1 euro ja 20 senti juba praegu käes ja unustatud ning 2015. aastal ei pruugi see inimene valimistel „õigesti“ käituda.

Tasuks mõelda ka selle peale, kas füüsilise ja juriidilise isiku tulumaksumäärad peavad ilmtingimata olema võrdsed. Kui rahvusvaheline konkurents avaldab pidevalt survet vähendada äriühingute maksukoormust (kuigi Eestil on eelis jaotamata kasumi maksuvabastuse kujul, on jaotatud kasumi maksukoormus paljudes Euroopa riikides Eestist olulisem väiksem), siis võikski mingil hetkel langetada juriidilise isiku maksumäära radikaalselt näiteks vahemikku 10-15%, jättes füüsilise isiku maksumäära senisele tasemele. See toob küll kaasa mõningad ümberkorraldused dividendide ja erisoodustuste maksustamisel, kuid lõppude lõpuks ei saa paar puuduvat lahtrit tuludeklaratsioonis olla nii oluline põhjus, et selle pärast loobuda konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna arendamisest Eestis. Kui füüsilise ja juriidilise isiku maksumäärad lahti siduda, oleks ehk ka lihtsam tõsta maksuvaba tulu määra.

Tööinimeste huvides võiks kindlasti olla ka see, kui asendada praegu laste eest antav täiendav maksuvaba tulu (TuMS § 231) kõrgema lastetoetusega või teha mahaarvamine mitte tulust, vaid tulumaksust. Selline süsteem on kasutusel paljudes riikides ja selle eesmärk on tagada toetuse saamine ka nendele maksumaksjatele, kellel ei ole piisavalt maksustatavat tulu, et sellest mahaarvamist teha. Võiks ju arvata, et just sellistel inimestel oleks laste kasvatamiseks kõige rohkem tuge vaja.

Veel tahaks mainida üha enam aktuaalsemaks muutuvat probleemi. Eestis puudub maksuvabastus tööl käimisega seotud kuludele. Maksuamet on hakanud viimasel ajal jõuliselt puistama tööjõurendiga tegelevaid ettevõtjaid, kes vormistavad Soomes töötamist lähetusena, kuigi tegelikult ei ole paljudel juhtudel tegemist ajutise töötamisega väljaspool Eestit asuvat töökohta.[3] Töölähetus tähendab eelkõige maksuvaba päevaraha, aga mitte ainult. Kui töölepingu järgselt ongi töö tegemise koht Soomes, ei saa tööandja ega töötaja maksuvabalt kanda Eesti ja Soome vahel sõitmise kulusid, sest need on samasugused kodu ja töökoha vahel liikumise juhtumid nagu Eesti sees liikudeski.

Meie maksuseadus ei tee vahet sellel, kas töötaja käib tööl kõrvalmajas või teises maailma otsas — kõikidel juhtudel on tööle ja tagasi koju jõudmine töötaja sügavalt isiklik probleem. Erandina nimetab TuMS § 48 lg 51 vaid olukordi, mil ühistranspordi kasutamine ei ole võimalik. Mujal riikides, kas või näiteks Soomes, lubatakse kodu ja töökoha vaheliste sõitude kulusid deklareerida mahaarvatavate kuludena ja näiteks isikliku sõiduauto puhul ei ole selleks vaja esitada bensiinitšekke, vaid piisab kilomeetrite ja tööpäevade kirjapanemisest. Tõsi küll, de facto makstakse Eestis isikliku sõiduauto hüvitist ja kasutatakse ametiautot maksuvabalt töökoha ja kodu vahelisteks sõitudeks üsna sageli (näiteks kui 64 euro suuruse hüvitise saamiseks ei ole vaja sõitude arvestust pidada), kuid see praktika paneb halvemasse seisu ühistransporti kasutavad töötajad, kes ei saa endale maksuvabastust kuidagi nihverdada.

Kui leitakse, et ühistranspordi kulude ja töökohaga seotuse kontrollimine on jube keeruline ja maksuameti koormamine selle ülesandega ei tasu ära, siis oleme ringiga tagasi alguses ja võiksime taas mõelda selle peale, et äkki oleks siis lihtsam näiteks… tõsta üldist maksuvaba tulu määra.

Viited 

[1] Vt Omanike keskliit: eraisiku üüritulud maksuvabaks. – MaksuMaksja, 2011, 5, lk 6. http://ec.europa.eu/europe2020/tools/monitoring/recommendations_2011/index_en.htm .

[2] Vastavad arvamused kõikide riikide kohta on avaldatud Euroopa Komisjoni veebilehel aadressil:

[3] Vt Lasse Lehis. Kurjad kirjad tööjõurentijatele ehk Iga lähetus pole veel lähetus. – MaksuMaksja, 2011, 5, lk 29-31.

Autor: Lemmi Kann, Lasse Lehis