2. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teatud tingimustel teeb peaaegu igaüks meist asju, mida ta endale sugugi iseloomulikuks ei pea. Tänu internetile võime oma isikut märkimisväärselt muuta – näiteks sugu vahetada või sünnikuupäeva muuta.

Internetikasutus suureneb kodudes seoses üha leviva üksildustunde ja depressiooniga ning üha väheneva perekeskse suhtlemise ja sotsiaalses elus osalemisega.

Internet sobib eriti hästi teatud liiki tugigruppidele, näiteks sellistele, mille liikmed tunnevad end ühiskonna poolt häbimärgistatuna ning ei soovi jagada oma muresid kogukonna ega isegi mitte perega. Võrgus võivad need inimesed päriselu hukkamõistuga riskimata intiimselt vestelda hoolivate inimestega, kellele nende mured korda lähevad.

Elektronpostist on saanud võrgukasutajatele ülioluline internetikeskkond, nüüdseks niisama hädavajalik nagu võrk ise. Elektronpostiaadressid hakkasid visiitkaartidele ilmuma juba hulk aastaid tagasi, nüüdseks on sellest saanud norm. Enamik internetiaadressi omanikke pole eriti mõelnud sellele, millise mulje nende aadress jätab. Kasutajanime valimisel eelistavad mõned kergemeelset nime nagu „Karmkutt“ ja kahetsevad seda hiljem. Ametlikus suhtlemises selline kasutajanimi ei sobi. Muidu peate kogu aeg vabandama ja põhjendusi mõtlema, miks selline nimi. Kõige parem ja viisakam ärisuhtluses on, kui kasutajanimeks on teie eesnimi ja perekonnanimi ning firma, kus töötate, millisel juhul on kohe näha, kellega on tegemist ning kirja saaja teab kui kiire on kirjaga tegeleda.

Väga levinud on ka sünkroonsed jututoad. Kõnestiil muutub internetis vastavalt sellele, kas räägitakse lapsega, antakse aru ülemusele, kirjutatakse päevikut või koostatakse poliitilist kõnet. Jututubades kasutatakse ohtralt emotikone. Mängulised, näoilmeid imiteerivad kombinatsioonid, mis on mõeldud võrgukommunikatsioonile soojust lisama, sobivad ainult erasuhtluseks.

Mõningate internetisuhete puhul saab suhtlemine alguse võrgus ja areneb hiljem teistes keskkondades edasi. Üllatav on see, et inimesed teevad arvuti vahendusel rohkem märkusi, mis väljendavad mittenõustumist, ja vähem selliseid, mis pingelist olukorda leevendaksid. Paistab nii, et inimesed käivad üksteisele närvidele ja käituvad moel, mis olukorra veelgi hullemaks ajab. Uuringu tulemused näitavad, et see, mida me trükime, pole päris see, mida me ütleksime näost näkku suheldes, ning et vestluspartnerid reageerivad sellele väikesele muudatusele meie käitumises. Põhjuseks, miks me veidi jahedamad, turtsakamad ja ebasõbralikumad paistame, ei ole ainuüksi vahendi piiratus. Võrgus ei kaldu me nii kergesti kasutama sotsiaalsele interaktsioonile omaseid väikesi viisakusavaldusi. Nagu arvata võibki, reageerivad teised meist kujunenud jahedamale ja asjalikumale muljele ning vastavad samaga. Kui me ei taju, mis toimub, siis selline käitumine üha süveneb. Päriselus võib olla inimeste emotsionaalne intelligentsus küll kõrge, kuid internetisuhtluses ei tule see sugugi nii selgelt esile.

Stereotüübid

Teatud määral oleme me kõik „ naiivsed teadlased“, kes arendavad välja oma inimkäitumise teooriad, mis põhinevad teiste inimestega suhtlemisel tekkinud kogemusel, kultuuril, meedial ja peretraditsioonidel. Valime kiireima võimaliku tee mulje loomiseks, isegi kui see viib mõningate eksiarvamuste ja vigadeni. Tihtipeale tähendab see isiku lahterdamist vastavalt tema näilisele kuulumisele sotsiaalsesse kategooriasse, millega meie peas seostuvad mingid kindlad isikuomadused. Vanus ja sugu on kaks nimekirja eesotsas olevat kategooriat. Kui ütlen, et loo autoriks on 31aastane naine, on teil juba mingisugune mulje minu isiksusest, kuigi ma pole poolt sõnagi enda kohta kirjutanud (peale oma vanuse).

Vanus ja sugu on olulised esmamulje kujundamisel. Sugu on internetis kergem kindlaks teha kui vanust, sest nii paljud kasutavad hüüdnimesid või kirjutavad elektronkirjale alla nime, mis viitab kas mees- või naissoole. Hüüdnimede kasutamine ärikirjades on täiesti lubamatu. Ilma vanuse ja soo teadmata vaevalt ükski internetisuhtlus hoo sisse saab. Neid kahte fakti teadmata näib sotsiaalne suhtlemine olevat välistatud. Teistsuguses olukorras oleks selline ülekuulamine ebaviisakas ja enamasti ka ebavajalik, aga internetis ei pane see kedagi imestama. Vestluspartner võib küsida ka , kas õpid ja/või töötad, ja kui jah, siis kus. Selliste küsimuste eesmärgiks on olulise sotsiaalse info, vanuse ja soo, kindlaks tegemine.

Surve paljastada oma vanus ja sugu on internetikeskkonnas nii tugev, et need kaks omadust on esmamulje kujundamisel äärmiselt olulised. Rahvus ja rass on samuti olulised. Küllaltki levinud on küsimused asukoha kohta. Siiski ei küsita rassi kohta samasuguse otsekohesusega nagu vanuse, soo ja elukoha kohta. Inimestesse tuleks suhtuda eelarvamusteta ja kannatlikult oodata, kuni on kogunenud piisavalt infot, et kujundada oma mulje unikaalsest indiviidist.

Kui me oleme mingi sildi kellelegi külge riputanud, siis ei kiirusta me seda maha võtma ega ümber tegema.

Tunnetuslike ihnuskoidena ei ole me kuigi meelsasti nõus teistest kujundatud muljeid muutma. Just sellise inimliku vastumeelsuse tõttu oma viga tunnistada on esmamulje nii oluline. Me mitte ainult ei ignoreeri tõendeid, mis meie esmamuljele võiksid vastu rääkida, vaid otsime aktiivset infot, mis seda kinnitaks. Eelarvamustevabadus pole kergesti saavutatav ja vähesed on selleks võimelised. Pole kuigi raske leida sõnumitest lõike, mis meie esmamuljet kinnitaksid, ja jätta muu tähelepanuta.

Vahetul suhtlemisel läbitakse muljekujunemisfaas harilikult kiiresti. Võrgus aga kõigub selle rütm üles-alla ja see toimub aeglasemalt ja ka palju konarlikumalt.

Jututubades suhtlemine tööajal peab olema täielikult keelatud, sest see raiskab kasulikku tööaega. Vabal ajal jututubades, kui vesteldakse, siis viivitused kirjale vastamises võib panna suhtluspartneri arvama, et te ei ole vestlusest huvitatud. Tegelik põhjus võib olla aga selles, et teisel on korraga mitu vestlust pooleli. Seega jututubades on suhtlemine aeglasem kui telefonis või näost näkku suhtlemisel.

Autor: Rivo Sarapik, Tiina Kilkson