Välislähetused panevad endiselt kohtus vaidlema

Töökoht töölepingus ja tegelik töökoht

Probleemiks oli ja on töökoha määratlemine töölepingus: kas see vastab ka tegelikkusele või ei? Kui töölepingus on märgitud töö tegemise asukohaks näiteks Tallinn ja lepitakse kokku töötamises ka mujal Euroopa riikides, kas siis määratletakse isiku töö tegemise kohaks kogu Euroopa? Kui jah (ja maksuameti arvates nii ongi), siis sellise töölepingu alusel töötavat isikut ei olegi võimalik Euroopa piires lähetada, st seoses lähetusega midagi maksuvabalt maksta.

Maksuametile annab kahtlustamiseks alust maksukorralduse seaduse § 84: kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule.

Töölähetuste üle vaieldes on mõlemad pooled kasutanud kummalisel kombel argumendina sama, Riigikohtu tehtud otsust asjas nr 3-2-1-163-01. Siis nõudis rahvusvahelisi vedusid teinud autojuht töölepingu lõpetamisel väljamakstavaid tasusid ja töölähetuskulusid, mida endine tööandja maksta ei tahtnud, ning taotles ka tollal töölähetuste tasusid reguleerinud valitsuse 1996. a määruse nr 89 punkti 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Too punkt ütles nimelt, et nende töötajate tööalaseid sõite, kelle töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või on liikuva iseloomuga, ei loeta töölähetusteks.

Autojuht oli võetud lepingu järgi tööle autojuhina Eesti Vabariigi sisesteks ja rahvusvahelisteks vedudeks. Hiljem sõlmitud uue töölepinguga nähti ette, et ta töötab ainult Eesti-sisestel vedudel. Kohtus tunnistas ka tööandja, et tegelikult oli mees sõitnud ainult rahvusvahelistel vedudel. Jõusse jäi ringkonnakohtu otsus, et välismaal sõitmine oli ikkagi töölähetus, kuigi põhiseadusevastaseks Riigikohus valitsuse määruse juures midagi ei pidanud.

1. jaanuaril 2001 jõustunud töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha maksmist reguleeriv määrus nr 453 ei sisaldanud enam seda piirangut. Lasse Lehis kirjutas oma raamatus “Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne”, et sellega tehti oluline muudatus alaliselt liikuva iseloomuga tööd tegevatele töötajatele makstavate hüvitiste maksustamisel. Varasema korra kohaselt ei loetud töölähetuseks nende töötajate tööalaseid sõite, kelle alaline töö on seotud ringsõitudega või liikuva iseloomuga (nt autojuhid). Selline piirang oli ebaõiglane ja ebavõrdne, sest kulusid tuli hüvitada ja päevarahasid maksta sõltumata sellest, kas tööalane sõit oli ajutine või pidev. Seda seisukohta on kohtud oma otsustes ka mitu korda tsiteerinud.

Maksuamet aga leidis, et kõik peale nende on asjast valesti aru saanud ja tegelikult ei olnud midagi muutunud. Kuna ei muudetud töölepingu seaduse § 51 lõiget 1, millest tulenes töölähetuse mõiste, olid lood töölähetuse rahadega nende arvates ikka samad. Töölepingu seaduses oli nimelt kirjas, et töölähetus on töötaja töölepingust tulenevate ülesannete täitmine väljaspool töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Samamoodi on see kirjas ka praeguses seaduses.

Autojuhtidega asjad ühel poolVaidlused autojuhtide päevarahade üle võiks nüüd pärast Tallinna halduskohtu ja ringkonnakohtu jõustunud otsuseid kohtuasjas nr 3-08-442 lõppenud olla.

Seda AS-i revideeriti ilmselt sellepärast, et autojuhtidele maksti miinimumpalka ja päevaraha, kusjuures päevaraha oli palgast tunduvalt suurem. Maksuamet läks kohtusse ikka sama jutuga, et vaatamata sellele, et töölähetuse hüvitiste määrasid ning nende maksmise tingimusi ja korda on korduvalt muudetud, ei ole muudetud töölepingu seaduse § 51 lõikes 1 sisalduvat töölähetuse legaaldefinitsiooni.

Riigikohtu otsust nr 3-2-1-163-01 kaebaja kasuks tõlgendada oli maksuameti arvates vale. Töölähetus töölepingu seaduse mõistes on kõrvalekalle tavapärasest tööst, st töö tegemise tavapärane asukoht muutub ajutiselt töölähetuse ajal. Kaebaja autojuhtide tavapäraseks tööülesandeks oligi teha rahvusvahelisi kaubavedusid. Seega ei olnud tegemist töölähetusega ning puudus õigus maksta autojuhtidele maksuvaba päevaraha. Autojuhid on rahvusvahelisi kaubavedusid tehes teinud oma põhitööd, mille eest tuleb palka maksta.

Kohtud leidsid aga, et olukorras, kus autojuhid tegid Eestist lähtuvaid rahvusvahelisi kaubavedusid ning töö iseloomust tulenevalt neil kindel püsiv töötegemise asukoht puudus, pole seaduse mõttega vastuolus kajastada töölepingus töö tegemise asukohana Eestit. Töö tegemise asukohana kogu Euroopa käsitlemine oleks ebamõistlikult lai määratlemine, mis ei taga töötajate kaitset.

Väljaspool oma elukohta ööbimisega kaasnevad tavapäraselt suuremad igapäevased kulutused, muu hulgas näiteks toidule, mille katteks ongi päevaraha eeskätt mõeldud. Isegi kui veokijuhid saavad ööbida sõidukis ning seoses sellega täiendavaid majutuskulutusi üldjuhul ei teki, nii nagu ei teki ka lähetuskohta jõudmiseks sõidukulusid, on mõeldamatu nõuda, et nad peaksid sõidukis või selle kõrval valmistama ka toitu või soojast toidust loobuma.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleks olukorras, kus rahvusvahelisi sõite tegeval veokijuhil puudub püsiv töökoht ja töö on seotud alaliste ringsõitudega, lähtuda töö tegemise asukoha määratlemisel samuti tööandja tegevuskohast ning arvestada sellega, kus on auto peatuspaik koduriigis.

Siinjuures peab rõhutama, et Riigikohus ei võtnud asja arutadagi.

Segased lood välismaal ehitamisega

Edasi läinud elu on aga andnud asjale veel ühe vaidlusttekitava külje: kas välismaal ehitusel töötava inimese tööd saab lugeda liikuvaks ja kas tegemist pole mitte tööjõu rentimisega välismaisele äriühingule? Ka ehitajad liiguvad eri objektide vahel, aga seda ei saa võrrelda autojuhtide tööga. Küsimus töölepingus kokkulepitud töökohaga on ikka sama: kirjas on Eesti, töötasid ainult välismaal, kuidas suhtuda? Ja kuidas üldse toimida tööjõu rentimise maksustamisel, mida Eesti õigusaktid ikka veel ei tunne?

Äsja võttis Riigikohus ühe sellise vaidluse ka arutada (3-3-1-86-109), saatis selle aga halduskohtule tagasi.

Töölepingutes oli töökohaks kirjas kas Narva või Tallinn, mehed töötasid revideerimise ajal aga Soomes ja Lätis. Tööks olid isolatsioonitööd ehitustel. Maksuamet leidis, et töölepingutes oli töö tegemise koht märgitud vääralt (MKS § 84) ning töötajad ei viibinud Lätis ja Soomes mitte lähetuses, vaid töötasid töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohas. Tegemist oli töötajate rentimisega Soome äriühingutele.

Isolatsioonitöid ehitusel ei saa pidada autojuhtide tööle sarnaseks liikuva iseloomuga tööks, sest sel juhul tuleks samamoodi käsitada kõiki ehitustöid. Kuna tegemist polnud töölähetustega, ei olnud OÜ-l maksuameti arvates õigust maksta maksuvaba päevaraha, sõidukulude, töötajate viisade, majutuse ja reisikindlustuse eest maksmine oli aga erisoodustus.

Siin jäid maksuametiga nõusse nii haldus- kui ka ringkonnakohus. Tähelepanuväärne on just ringkonnakohtu suhtumine asjasse.Nimelt väitis maksuamet, et kui töölepingus on märgitud töö tegemise asukohaks Tallinn ja lepitakse kokku töötamises ka mujal Euroopa riikides, määratletakse isiku töö tegemise kohaks kogu Euroopa. Sellise töölepingu alusel töötavat isikut ei olegi võimalik Euroopa piires lähetada. Sama jutt, mis autojuhtide töö üle vaidlemisel (3-08-442), nüüd aga kirjutas sama ringkonnakohus töölepingute kohta, et nendes ei olnud kokku lepitud mitte ainult põhimõttelises võimaluses saata töötajaid tööle ka välisriikidesse, vaid ka konkreetsed töö tegemise perioodid välisriigis, mistõttu ei saa kohtu arvates välisriikides töötamist pidada lähetuseks.Lisaks välisriigis töötamisele oli osa OÜ töötajaid töötanud ka Eestis, aga haldus- ja ringkonnakohus leidis, et lühiajaline Eestis töötamine ei anna alust lugeda Eestit nende põhitöökohaks.

Töölepingu seaduses oli ja on kirjas, et pikemasse kui 30-päevasesse töölähetusse võib töötajat saata ainult siis, kui selles on kokku lepitud, ja kõigis varasemates kohtuvaidlustes olid kohtud seda tõlgendanud nii, et see kokkulepe peab olema kirjalik ja sisalduma töölepingus. Oma otsuses kohtuasjas n 3-09-864 on sama Tallinna Ringkonnakohus kirjutanud, et töötajate Soome Vabariiki lähetamise võimalus oli ette nähtud nendega sõlmitud töölepingute p-s 2.3 ja töölepingute lisas nr 1 ning lähetamine on ringkonnakohtule esitatud dokumentide kohaselt nõuetekohaselt vormistatud, ning lugenud Soomes töötamise lähetuseks.

Maksustamise mitu tahku

Riigikohus leidis, et alama astme kohtutes ei ole tõendite hindamisel tehtud selliseid menetluslikke rikkumisi, mis on viinud töölähetuste määratlemise osas väärale lõppjäreldusele. Seega töölähetusega ehitustööde puhul tegemist ei olnud ja päevaraha tuli käsitada palgana.

Küll aga oleks olnud maksude määramiseks vaja eristada, kas tegemist oli või ei olnud renditööjõuga. Maksustamise aspektist võib tähendust omada, kas tegemist oli renditööga (kolmepoolne töösuhe) või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames.

Tulumaksuseaduse § 13 lg 4 näeb ette tingimused, mille puhul välisriigis töötanud inimese tulu Eestis ei maksustata ja § 40 lg 3 tingimused, millal meie juriidilise isiku välismaal asuva püsiva tegevuskoha kaudu makstud tasudelt tulumaksu kinni ei peeta. Seega on tulumaksu määramiseks vaja kindlaks teha, kui kaua konkreetsed inimesed välisriigis viibisid ja kas meie äriühingul oli välisriigis püsiv tegevuskoht.

Eesti ja Soome vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lisaks oleva protokolli p 7 näeb ette erisuse renditööjõu palgatulu maksustamise osas. Renditööjõule ei kehti 183 päeva kriteerium (meie TMS § 13 lg 4), renditöötaja on kohustatud oma Soomes teenitud tulult Soomes tulumaksu maksma juba töötamise algusest saadik. Kui aga maksud makstakse Soomele, ei pea neid maksma Eestile.

Protokolli punktis 7 on kirjas ka renditööjõu definitsioon. Renditööjõud on töötajad, kelle töövahendaja on andnud teise isiku käsutusse, töötamaks selle teise isiku (tööandja) äritegevuses teises lepinguosalises riigis, eeldusel, et tööandja on teise riigi resident või et tal on selles teises riigis püsiv tegevuskoht, ja et töövahendajal puudub vastutus ja ta ei kanna mingit vastutust ka töötulemuse eest.Topeltmaksustamise vältimise lepingutes on kirjas ka see, mida nimetatakse püsivaks tegevuskohaks.

Teisiti on aga lood sotsiaalmaksu ning töötuskindlustuse ja kogumispensioni maksetega. Euroopa Liidu Nõukogu määrus näeb ette, et inimese suhtes kohaldatakse korraga ühe riigi sotsiaalkindlustusskeemi, kuid samas tuleb vältida olukorda, et isiku suhtes ei kehti mingil hetkel ühegi riigi skeem. Seega tuleb töötaja eest maksta sotsiaalmaksu kas Eestile või töö tegemise koha riigile. Sotsiaalmaksu Eestis maksmise jätkamiseks on vaja taotleda sotsiaalkindlustusametilt (lähetustunnistus vorm E101).

Aga ikkagi need päevarahad

Maksuamet on kohtuvaidlustes korduvalt väitnud, et kuna töölähetus tähendab tavalisest kokkulepitud töökohast eemaleminekut, siis on üheks lähetuse näitajaks see, kas inimesed enne välismaale minekut ka Eestis töötasid. Kui ei, pole tegemist lähetusega, sest töökohaks ongi välisriik. Kohtud, kaasa arvatud Riigikohus, on aga otsustanud, et lähetusse võib inimest saata ka kohe esimesest tööpäevast.

Siin otsustavad muud asjaolud, kokkuvõtlikult öeldes: kas oli reaalne, et tööd oleks pakutud ka Eestis. Kõik kohtuvaidlusteni jõudnud äriühingud on seda väitnud, mitte alati pole neid aga usutud. Kahjuks peab jõustunud kohtulahendite avalikustatavaid variante lugedes ütlema, et kohtute mõtteviisist on raske aru saada.

Autor: Olavi Kärsna, Rivo Sarapik