Juriidilise isiku vastutuse regulatsiooni ootavad muudatused

Juriidilise isiku vastutuse puhul tõusetub mõistagi küsimus sellest, keda saab lugeda juriidilise isiku pädevaks esindajaks? Eelnõuga soovitakse selles osas karistusseadustikku täiendada ja sätestada, et „juriidilise isiku pädev esindaja on isik, kellel on ülesanne kaitsta juriidilise isiku huve tasulise või tasuta tehingu alusel või muul viisil juriidilise isiku kontrollile alludes ülesande täitmiseks antud pädevust kasutades“.

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et kui süüteo toimepanija tegutseb omal algatusel, ei saa juriidilist isikut pidada süüteo eest vastutavaks. Ülesanne või seostatus juriidilise isikuga tehingu vms alusel ei eelda, et juriidiline isik (või selle juhtivtöötaja) annaks isikule käsu süütegu toime panna või kasutaks isikut süüteo toimepanemisel ära (kaastäideviimine, vahendlik täideviimine). Pädev esindaja võib otsustada süüteo juriidilise isiku huvides toimepanemise iseseisvalt, kasutades ära olemasoleva tehingu või muu kontrolli lünklikkust, puudulikkust või pealiskaudsust. Juriidilisel isikul on eelnõu kohaselt kohustus tagada, et tema kontrollile alluvad isikud ega temaga tehinguga seotud isikud, kellel on ülesanne kaitsta juriidilise isiku huve, ei paneks toime süütegusid tema huvides. Ühesõnaga oleks juriidilisel isikul kohustus rakendada vajalikke ja kohaseid meetmeid (nt asjakohased käitumisjuhiseid, eetikakoodeksid jms) hoidmaks ära oma pädevate esindajate kuritarvitusi, sest vastasel juhul järgneks ka juriidilise isiku enda vastutus.

Eelöeldu täpsustuseks soovitaksegi karsitusseadust täiendada veel sättega, mis näeb ette järgmist: „Juriidiline isik ei vastuta pädeva esindaja toime pandud süüteo eest, kui juriidiline isik oli enne süüteo toimepanemist kasutusele võtnud süüteo toimepanemise ennetamise ja õiguspärase käitumise tagamise meetmed, välja arvatud juhul, kui vaatamata kasutusele võetud meetmetele pädeval esindajal oli alust eeldada, et juriidiline isik kiidab tema poolt süüteo toimepanemise heaks.“ Tarvitusele võetud meetmete osas peaks menetleja hindama, kas need on proportsionaalsed vastava olukorraga (juriidilise isiku suurus, organisatsiooni keerukus, positsioon turul, risk õiguserikkumistele jne), tegelikult ja süstemaatiliselt rakendunud ja tõhusad. Seega formaalne meetmete olemasolu ei ole piisav vastutuse vältimisel. Oluline on see, et vastavad meetmed täidaks ka reaalselt oma eesmärki. Paraku pole eelnõus meetmete osas regulatsioon konkreetne, mistõttu muutuksid aktuaalseks ilmselt vaidlused selle üle, kas meetmed olid piisavad või mitte. Ilmselt venitaks see ka asja menetlemise aega. Seega tegemist poleks ilmselgelt positiivse nö kõrvalmõjuga.

Eelnõuga soovitakse täpsustada nii avalik-õigusliku kui ka eraõigusliku ametiisiku mõistet. Eesmärgiks on ühtlustada siseriiklikus õiguses vastavat mõistet ja ühtlasi viia see kooskõlla Eesti poolt endale võetud rahvusvaheliste kohustustega. Eelnõu kohaselt on avalik-õiguslik ametiisik (KarS § 288 lg 1) „füüsiline isik, kellel on ametiseisund, sõltumata positsioonist ja sellest, kas ta täidab avalikku ülesannet alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena, lepingu, nimetamise või valimise alusel. Ametiseisund on pädevus teha teise isiku jaoks siduv otsus, toiming või tehing või osaleda sellise otsuse, toimingu või tehingu tegemises või sisulises ettevalmistamises.“ Seega rõhutatakse, et ametiisik ei pea olema tingimata juhtival positsioonil, vaid oluline on see, et tal on pädevus sisuliselt mõjutada teisele isikule siduva otsuse tegemist. Seletuskirjas selgitatakse, et üldjuhul pole nt asutuse sekretäril pädevust koostada otsuse teksti ja sellisel juhul ei saa teda ametiisikuks lugeda. Kui sekretäril siiski on see pädevus, siis on ta otsuse sisuline ettevalmistaja ja seega ametiisik.

Eraõigusliku ametiisku mõiste seondub kuritegudega, mis puudutavad pistist ja altkäemaksu (KarS §§ 293-298). Eelnõu sõnastab eraõigusliku ametiisiku mõiste järgmiselt: „Ametiisik käesoleva seadustiku §-des 293–298 nimetatud kuritegudes on ka füüsiline isik, kelle ametiseisund seisneb pädevuses kaitsta teise füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku huve tasulise või tasuta tehingu alusel või muul viisil teise isiku kontrollile alludes.” Seega realiseerub eraõigusliku ametiisiku ametiseisund pädevuses esindada teist isikut. Kui eraõiguslik ametiisik ei esinda teist isikut oma teoga, siis ei ole ta käsitatav ametiisikuna.

Oluline on kindlasti märkida, et eelnõuga plaanitakse sundlõpetamine karistusõigusliku sanktsioonina juriidilisele isikule kaotada. Viimast põhjendatakse sellega, et kuivõrd juriidilise isiku sundlõpetamise kohaldamiseks eksisteerivad tõhusalt kohaldatavad alused väljaspool karistusõigust (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 40), on sundlõpetamine karistusõigusliku sanktsioonina ülemäärane. Seega jääb juriidilise isiku sundlõpetamise võimalus iseenesest alles. Samas võib siin tõstatada küsimuse kas sundlõpetamise kohaldamise võimalus on selliselt piisavalt ettenähtav. Sundlõpetamine on ikkagi kõige karmim meede juriidlise isiku suhtes ja selle kohaldamise juhud peaksid olema üheselt arusaadavad ja ettenähtavad. Kui sundlõpetamist saab sisuliselt ikkagi käsitleda karistusena mingi süüteo toimepanemise eest, siis peaks see kui karistuse liik olema sätestatud karistusseadustikus.

Lisaks eeltoodule väärib esiletoomist muuhulgas ka see, et soovitakse laiendada nende juriidiliste isikute ringi, keda saab vastutusele võtta süütegude toimepanemise eest. Nimelt sedastab kehtiv seadus, et juriidilise isiku vastutust sätestavaid sätteid ei kohaldata riigile, kohalikule omavalitsusele ning avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Eelnõuga soovitakse muuta vastava sätte sõnastust selliselt, et „avalik-õiguslikud juriidilised isikud“ asendatakse mõistega „riikidevahelised organisatsioonid“. Viidatud muudatus tooks kaasa selle, et eelpool nimetamata avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid on võimalik võtta vastutusele samamoodi kui eraõiguslikke juriidilisi isikuid. Eelnõu koostajad selgitavad seda muudatust asjaoluga, et kuivõrd avalik-õiguslikud juriidilised isikud on üha enam tegevad eraõiguslikus sfääris, puudub senisel immuniteedil põhjendus.

Kokkuvõttes on muudatuste eesmärk muuta juriidiliste isikute vastutuselevõtmise regulatsioon tõhusamaks. Samas tekitavad mõned kavandatavad muudatused küsimusi kooskõlast karistusõiguse põhimõtetega, mistõttu vajavad need Kaubanduskoja hinnagul veel täiendavat analüüsi selles osas, kas nende muudatuste ellurakendamine eelnõus väljapakutud kujul on põhjendatud ja vajalik.