Rahast ja selle raiskamisest

Paari nädala taguses Vikerraadio „Reporteritunnis” selgitas peaminister, et selle ja järgmise aasta märksõnad on tootlikkuse tõstmine ja rahalise efektiivsuse suurendamine, mis näiteks kultuurivaldkonnas ei välista ka koondamisi. Umbes nädal tagasi saatis haridusministeerium välja pressiteate, et kõrghariduse tulemuslikkus ning efektiivsus on madal, sest ülikoolid ei suuda „tellimust täita”, ning seetõttu on raisatud pea 21 miljonit eurot.

Lõpetajate probleem on tõsine ja mastaapne, kuid kipub jääma pidama rahateemasse nagu herilane suvepäevasooja mee sisse. Võib kindel olla, et sellel teemal tullakse lähitulevikus veel korduvalt välja ettepanekuga kohaldada üleajaõppijatele ja riigi raha raiskajatele sanktsioone. Selles poleks ka midagi uut – osa ülikoole „motiveerivad” juba täna laiskasid, aeglaseid või põhjalikke lõpetama õppemaksu mitmekordistades. Progressiivsemad on katsetanud ka agarate karistamist liigsete ainepunktide eest raha küsides. Mõni kasseerib iga akadeemilisel puhkusel oldud semestri eest ümmarguse summa administreerimistasu. Iroonilisel kombel on akadeemiline puhkus ainuke aeg, kus inimene tõesti ülikoolile kulusid ei tekita.

Kus on kvaliteet?

Millegipärast võetakse akadeemilisel puhkusel olevalt üliõpilaselt ka tervi­sekindlustus. Põhjendusloogika on äraspidine. Et ära elada, pead akadeemilise puhkuse ajal töötama ja riskima oma tervisega. Aga kas töötavad tudengid polnud meie kõrghariduse üks suurimaid probleeme? Oled sunnitud olema efektiivne ja tootlik, kuni jõuad reanimatsiooni! Ehkki välja­ravimata haigused on tervishoiusüsteemile tunduvalt koormavamad kui oleks noore inimese tervisekindlustus.Seesugune raamatupidajamentaliteet näeb vaid otseseid kulusid ja tulusid. Pehmemad väärtused, nagu „kvaliteet”, jäävad tuima kalkulatsiooni varju. Millist kvaliteeti tähendab kultuurivaldkonna „kulutõhus” funktsioneerimine, tootlikkuse tõstmine ja rahalise efektiivsuse suurendamine? Kultuur ega haridus ei seisa raamatukogus või muuseumis, need avalduvad seda loovates inimestes. Seal tähendab kvaliteet inimeste kvaliteeti. Seda mõistmata võib näida mõistlikuna idee hoida raamatukogu avatuna vaid laupäeviti kella 16–18. Milline mastaabisääst ja mäherdune efektiivsus – ühes ajaühikus külastaks raamatukogu sadu korda rohkem inimesi kui tööpäeval.Seega, kui tõesti vajame ülikoolidest ainult rohkem lõpetajaid – tel­limuse täitmist –, on lahendus häbiväärselt lihtne: laseme lati alla. Aga kas on kedagi, kes julgeks väita, et seda juba katsetatud pole?Ühiskonnale tekitab probleeme poiste põhikoolist väljalangus (oh seda lõpetamata haridusele raisatud raha!). Kasutades peaministri sõnu: „miks me peaksime mingeid suvalisi eksperte kuulama”, nende pakutud lahendused on ju alati nii keerulised… Laseme jälle lati alla ja väljakukkumise probleem kaob. Või lihtsalt keelame riskigruppi kuuluvatel lastel riigi raha eest hariduse omandamise. Milline sääst, Gordioni sõlm on poliitikuametiga kaasa tulnud jumaliku mõistuse abil lahti raiutud, ning mis kõige tähtsam – raha kokku hoitud.

Head ja lihtsad sanktsioonid

Üldharidusest siiski nii ei räägita, see tunduks rumal ja väiklane. Põhi- ja algkoolist välja kukkuvaid lapsi ei julge ükski poliitik nimetada raisatud rahaks. Isegi suvalisi eksperte alandutakse arvesse võtma. Samuti on aru saadud, et probleemi lahendamiseks peab mõistma põhjusi ja vormima lahenduse nende järgi.Ka kõrghariduse juures, hoolimata sellest, et tegu on „vabatahtliku” haridusastmega, ei peaks mõjutusmehhanismide või lahendustena mõistma vaid käsin-karistan-mõttemaailma sanktsioone, mille teine eesmärk on raha kokku hoida või isegi juurde tuua. Probleem muutub teenimisallikaks ning ühtlasi peidame selle enda eest ära. Samas kui kokkuhoid, mida rahas saadakse, tuleb millegi arvelt, mida tavalise raamatupidajaliku mõtlemisega on väga keeruline mõista.Ebasoodsate olude tõttu pooleli jäänud haridustee pole kadunud eurod, vaid raisatud aeg – „elu aeg”. Piinlik on nii kulunud ütlust suhu võtta, kuid inimesel on vaid üks elu. Meie põhikoolist väljalangus ületab Soome näitajaid mitukümmend korda – eepiline laristamine nii väikese rahva jaoks. Keegi võiks kalkuleerida, milline kokkuhoid säärast elajalikku priiskamist põhjendab ning põhjustab. Kuna rahakulu otse silma ei torka, koondame parem näiteks kultuuri.Kui me ei taha riigi alusdokumendis sätestatud tellimust täita, on aeg muuta põhiseaduse preambulit. Võtame siis jõukohase ülesande: kindlustada ja arendada riiki vaid siis, kui see osutub majanduslikult efektiivseks. Tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ainult juhul, kui see on kulutõhus.

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb