"Ei" tähendab "ei" ainult siis, kui seda ütleb sinu pruut

Kord olevat liiklusinspektorid noore Lennart Meri kiiruse ületamise eest rajalt maha võtnud. Lennart istunud politseiautos tükk aega. Aga kui ta väljus, säranud ta näol naeratus. Ei mingit trahvi, selle asemel olid tal hoopis käes kleepekad, millel kiri „Sõidumeister“.

See lugu meenus mulle, kui ma hiljuti ise politseiautost välja astusin, trahvikviitung käes. Minus valitsesid segased tunded - olin kiirust ületanud küll, aga möödasõidul. Mõtlesin tükk aega, miks ma ometi ei proovinud mundrimehi ümber veenda. Tõsi, see kõik juhtus ootamatult, aga ma oleksin pidanud vähemalt proovima.

Ka Ameerika üks parimaid psühhiaatreid Mark Goulston ütleb oma äsja eesti keeles ilmunud raamatus „Lihtsalt kuula!“,et teise poole "ei" on tõsiseltvõetav ainult siis, kui on tegemist kahe inimese suhtega, ülejäänud elus aga üllatavalt tihti mitte. Samas kardab suurem osa inimestest – kaasa arvatud mina ise – piire kombata, sest kõik usuvad, et äraütlemine tähendabki äraütlemist. (tollane NLi peaminister). I have organised 16 expeditions to Siberia, and I have visited Kamchatka 7 times. Where does Ryzhkov get his information from?“*

Küsimus on lihtsalt selles, kuidas "ei" pöörata "jaa"’ks. Goulston soovitab alustuseks uurida vastaspoolelt, mida tema jah-sõna saavutamiseks teha tuleks.Kui palju me siis, kui kaotus juba sisuliselt käes, siiralt küsime, mida me oleksime võinud teisiti teha?

Umbes nii, nagu tegi seda üks Coca-Cola müügidirektor, kes proovis ühes Ameerika suures kinoketis jala ukse vahele saada. Kinoketi esindaja ütles talle otse: „Mul on kahju, Walter, aga minu vastus on ei. Me oleme otsustanud Pepsi kasuks.“ Pausi pidamata uuris Coca-Cola mees: „Kas ma jätsin midagi küsimata või uurimata – midagi, tänu millele te oleksite "jah" öelnud?“ Selgus, et küsimus oli kinofuajeede remondi rahastamises. Coca-Cola pakkus nüüd seda teades tingimusi, mis võlusid kinoketi ära. Tehing läks talle.Aga mõnikord peadki teisel poolel suu kinni panema, eriti siis, kui lähed oma kaubaga Eestist välja. Ning kui näed, et midagi muud ei aita. Umbes nii, nagu tegi 1990. aasta suvel Viinis tol ajal veel üsna tundmatu välisminister Lennart Meri. Ta üritas suurriikide diplomaatidele selgeks teha, et Eesti tuleb ka järgmisele OSCE konverentsile kutsuda. Ei saa öelda, et see tegevus eriti edukalt oleks kulgenud.Kuni sündmustesse tuli järsk pööre.Nagu meenutab kunagine kaitseminister Hain Rebas, kohtus Meri Viinis USA diplomaatidega. Kaks nooremat härrasmeest suhtusid eestlasesse üleolevalt, kuulates, jalg üle põlve, tema juttu. Äkki aga teatas Meri: „I know Russia better than Ryzhkov

Ameeriklased võpatasid. Silmapilkselt vahetati hoiakut ja tooni. Sellest momendist hakkas Eesti asi rahvusvahelisel areenil märksa libedamalt sujuma.Nii et "ei" pole kaugeltki mitte igas olukorras "ei". Ning sellega toimetulek on harjutatav. Kui on piisavalt treenitud, võib ka trahvist pääseda, rääkimata sellest, et äri õitsele lüüa.

* Ma tean Venemaad paremini kui Rõzkov., Olen organiseerinud 16 Siberi-ekspeditsiooni ja käinud 7 korda Kamtšatkal. Kust muidu Rõžkovi info pärit on? 

Artikkel ilmus ajakirjas Director.

Autor: Lemmi Kann, Taivo Paju