Kas tõhusam majandusjuhtimine on lahendus?

Esiteks majanduspoliitika parem koordineerimine ja järelevalve, et:- vähendada riikidevahelisi tasakaalunihkeid makromajanduse tõhusama järelevalvega, mis põhineb häire- ja karistusmehhanismidel;- muuta riikide eelarveraamistikud ühtsemaks ja kehtestada selleks liikmesriikidele ühtsed miinimumnõuded ja minna eelarve üheaastaselt kavandamiselt üle mitmeaastasele tsüklile;- muuta stabiilsuse ja kasvu pakt tõhusamaks, keskendudes eelkõige laenukoorma kasvu pidurdamisele, aga ka ülemäärasele puudujäägile.

Teiseks kehtestada ennetavate ja korrigeerivate meetmete ning karistuste süsteem, mida kohaldatakse siis, kui ELi liikmesriigid panevad toime rikkumise.

Kolmandaks - kehtestada Euroopa poolaasta majanduspoliitika eelkoordineerimiseks, mida kohaldatakse ka Euroopa 2020. aasta strateegias kavandatud struktuurireformidele ja majanduskasvu toetusmeetmetele.

Kõike seda kirjutatakse praegu sisse juba erinevate õigusaktide eelnõudesse ja muudesse poliitikadokumentidesse. Samas on see Euroopa Komisjoni tegevuskava kutsunud esile vastakaid arvamusi. Pehmelt öeldes ei ole liikmesriigid just vaimustuses riikide ühtlustatud maksu- ja eelarvepoliitika ideest. Lisaks ka idee toetajate hulgas on Euroopa Komisjoni valitud jõuline lähenemisviis ja kiire ajakava tekitamas teatavaid küsitavusi. Näiteks Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMSK), mis põhimõtteliselt toetab EL tugevdamist, leiab, et plaanitavad kiired ja jõulised muudatused on tegurid, mis ainult ei kahjusta võimalikult suuremat konsensust ühenduse institutsioonides algatatud protsessi teemal ja avalikus arvamuses, vaid võivad koguni pärssida kavandatud koordineerimise eesmärki.

Seega kriisist väljumiseks ja uute kriiside ärahoidmiseks on Euroopa Komisjoni sõnul vaja rangemaid reegleid ja kindlamaid karistusi ning liikmesriikide väiksemat poliitilist otsustusõigust ja eeskirjade automaatsemat kohaldamist. Kas see on aga õige ja õigustatud? Mitte ükski reeglistik ei lahenda tõhusalt raskeid kriise, sest need on peaaegu alati põhjustanud erakorralised ja ettenägematud sündmused. Reeglitega juhtimine on paraku utoopia. Näiteks EMSK oma arvamuses EL majandusjuhtimise tõhustamise hoobade kohta leidis, et: „Liikmesriikides SKP osas täheldatud eelarveseisundi halvenemine on suures osas vaid hädaolukorras võetud toetusmeetmete tagajärg, mis on tingitud nimetaja langusest (rahvamajanduse tulu) ja lugeja tõusust (avaliku sektori kulud, mida tehti finants- ja tootmissüsteemide päästmiseks, ning automaatsete stabilisaatorite jaoks kriisi potentsiaalselt drastiliste tagajärgede piiramiseks). Euroopa eelarveprobleemid ei ole tingitud niivõrd valitsuste tegutsemisest omal äranägemisel kuivõrd ühiskondade vaesumise otsestest tagajärgedest riigi rahandusele”.

Kardetakse ka, et jõuline EL tugevdamine toob kaasa hoopis Euroopa kodanikutunde vähenemise ja võib taas ellu äratada illusiooni loobuda eurost või koguni liidust endast. See pole aga ka hea lahendus. Vaja on nii majanduskasvu kui sotsiaalse heaolu kasvu.

Kui järelevalve makromajanduse üle ning Euroopa Komisjoni nõutud struktuurireformide temaatiline järelevalve loob soodsad tingimused majanduskasvuks, siis saavad sellest kasu nii liikmesriigid kui kogu Euroopa. Praeguseks on esimesed sammud tehtud ja majanduspoliitika koordineerimisprotsess vähemasti algatatud.

Artikkel ilmus Kaubandus-Tööstuskoja Teatajas.

Autor: Lemmi Kann, Reet Teder