15. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aga kui mees tuleb sellise masinaga toime, miks ei võiks seda ka naine.  Pidagem silmas, et füüsilist jõudu polnud vaja. Oli vaja oskust masinaga ümber käia. Arvan, et mul pole vaja puust ette teha, missuguses kehaosas inimese oskuseid arendatakse.

Mida ma tahan ütelda, on see, et majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem, isegi mitte see, mis 50 aastat tagasi. Mis puutub naiste ja meeste rollidesse majanduses, siis väidetakse, et suur murrang traditsioonilises suhtumises soorollidesse toimus peale Teist maailmasõda. 

Sõja ajal pidid.mehed minema sõtta, tööstus aga vajas töölisi – sõjaväge oli ju vaja varustada – ning naised värvati tööle meeste asemel. Selline stsenaarium kehtis igatahes USAs ja Suurbritannias. Natsi-ideoloogia teatavasti määras naistele sünnitamise ja hausfrau rolli ning töölisi toodi oma tööstusesse vallutatud riikidest, enamasti sunniviisil.

Sõja lõpul öeldi naistele enam-vähem: „Thank you ma’am, nüüd minge koju tagasi.” Aga elu oli naistele õpetanud, et nad tulevad toime tööturul ja pealegi oli kogemus neid psühholoogiliselt julgustanud. Peale sõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Arvestades nimetatud teguritega, on naisliikumine 70. aastatel absoluutselt arusaadav: kodumasinad lõpetasid vajaduse naiste füüsilise töö järgi ja vaba aeg ning koolitatud pead vajasid tegevust. 

Ei saa väita, et taasiseseisvunud Eestis pole stereotüübid pragunenud.  Kui kutsekoolides  traditsiooniliste tavade järgi õppisid varem tüdrukud enamasti üht ja poisid teist eriala – näiteks tüdrukud juuksuriks ja poisid lukksepaks –, siis nüüd jagunevat vastassoost õppurid protsentuaalselt 35:65-le.  Noored naised on sisenenud ka infotehnoloogia valdkonda, mis varem kuulus valdavalt noortele meestele. Väidetavalt on sellist murrangut ajendanud klientide nõuded. 

Estonian Business School on traditsiooniliselt meeste valdkonnale – majandusele -  keskendunud kõrgkool.  Et saada värskeid andmeid õpilaskonna kohta ma võtsin ühendust õppeosakonnaga.  Seal tuldi mulle vastu öeldes, et sellist soopõhist statistikat neil pole aga nad muretsevad need andmed mulle.  Esmaspäeval (26.04.10) mulle teatati, et naisi on 55% ja mehi 45%.  Üllatuseks oli aga ka neile, et magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi (64 %) samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne (50).

Eelnev on paljutõotav tendents.  Miks on sooliselt tasakaalus areng – poliitika – positiivne, kui mitte öelda hädavajalik?

Põhjuseks on olukord, kus meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab seda, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija – ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamiseks firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine ja kitsarinnaline – ütleme patriarhaalne tegevus – ei jää vee peale.

Teatavasti Norras võeti 2003.a. vastu seadus, mille järgi aktsiaseltsid või korporatsioonid pidid juhatusse määrama naisi. Arv sõltus juhatuse liikmeskonna suurusest. Näiteks kui juhatuses oli enam kui 9 liiget, pidi vähemalt 40 % olema teisest soost.  Muidugi, vastupanu oli suur  – ennustati kahjulikke tagajärgisi majandusele ning väideti, et ei eksisteeri piisavat arvu kvalifitseeritud naisi, aga valitsuses oldi veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. 

Firmadele anti 3 aastat seaduse rakendamiseks, alates 2004.a., kui see kehtima hakkas.  Aastaks 2007 oli Oslo börsil korporatsioonide juhatuse liikmetest 37% naised ning firmad tegustsesid edukalt. 

Stereotüüpne lähenemine majandusele pärsib arengut ja edukust.  Kui sa arvad, et naine ei suuda juhtida ettevõtet, siis tutvu ameeriklanna Candace Fleminguga, kellel on diplomid nii inseneri, inglise keele kui ärijuhtimise erialal, kogemused suures firmas mänedžerina ning oma algatatud tarkvarafirma, mille president ta on. Ta on ka kahe lapse ema, kes koostas ettevõtte plaani, palkas kaks inseneri firmasse samal ajal, kui ta teine laps oli alles imik rinna otsas. 

Ma ei taha jätta muljet, et on kerge toime tulla pereelu ja firma asutamise või juhtimisega ühel ajal.  Konkurents turul on tihe ja selleks, et ellu jääda, rääkimata edukusest, nõuab ettevõtlus pikki tööpäevi, ja neid leitakse oma eraelu arvelt.  Siiski, üldine tendents on naiste kaasamine firmade juhtimisse, sest on leitud, et selle tulemusel investeering on tulukam, kapital kosub ja toote müük kasvab. 

Ma ei väida, et iga naine on võimeline Candace Fleming olema, kuigi tema taolisi naisi on veelgi.  Aga ega ei ole iga meeski võimeline olema Bill Gates ja see ongi mu point.  Ei ole kõik naised ühesugused, ega pole ka kõik mehed ühesugused –  erinevusi on mõlema sugupoole siseselt. 

Autor: Lemmi Kann, Ilvi Jõe-Cannon