Milliseid hüvitisi tuleb töölepingu lõppemisel töötajale maksta?

Olenevalt töölepingu lõppemise alusest on töölepingu seadusega (TLS) ette nähtud järgmised hüvitised:

 1. töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel (TLS § 79) ei näe seadus tööandjale ette töötajale hüvitise maksmise kohustust – kõikvõimalikud hüvitised lepitakse vajaduse korral kokku töölepingu lõpetamise kokkuleppes;

  2. töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tööandja algatusel töötajast tuleneval põhjusel (n-ö töötaja poolt töökohustuse oluline rikkumine, TLS-i § 88 lõike 1 punktid 3–8) ei pea tööandja maksma töötajale hüvitist ning viimasel puudub õigus seda saada ka riigilt, v.a juhul, kui tööleping on üles öeldud töötaja töövõime vähenemise tõttu (TLS-i § 88 lõike 1 punktid 1 ja 2), mille korral on töötajal õigus saada riigilt töötuskindlustushüvitist;  3. töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tööandja algatusel tööandjast tuleneval põhjusel (n-ö koondamine, TLS-i § 89 lõige 1) peab tööandja maksma töötajale hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, samuti saab töötaja riigilt töötuskindlustushüvitist; juhul kui töötaja on tööandja juures töötanud üle viie aasta, maksab riik tööandja avalduse alusel töötajale ka eraldi koondamishüvitist;  4. töölepingu erakorralisel ülesütlemisel töötaja algatusel peab tööandja maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid seda üksnes juhul, kui töötaja ütles töölepingu üles tööandjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu (TLS-i § 91 lõige 2), mille korral on töötajal õigus saada ka riigilt töötuskindlustushüvitist;  5. kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem aega, kui seaduses on ette nähtud (TLS-i § 97 lõige 2), on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.

Autor: Lemmi Kann, Alo Noormets