1. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Olenevalt töölepingu lõppemise alusest on töölepingu seadusega (TLS) ette nähtud järgmised hüvitised:

 1. töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel (TLS § 79) ei näe seadus tööandjale ette töötajale hüvitise maksmise kohustust – kõikvõimalikud hüvitised lepitakse vajaduse korral kokku töölepingu lõpetamise kokkuleppes;

  2. töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tööandja algatusel töötajast tuleneval põhjusel (n-ö töötaja poolt töökohustuse oluline rikkumine, TLS-i § 88 lõike 1 punktid 3–8) ei pea tööandja maksma töötajale hüvitist ning viimasel puudub õigus seda saada ka riigilt, v.a juhul, kui tööleping on üles öeldud töötaja töövõime vähenemise tõttu (TLS-i § 88 lõike 1 punktid 1 ja 2), mille korral on töötajal õigus saada riigilt töötuskindlustushüvitist;  3. töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tööandja algatusel tööandjast tuleneval põhjusel (n-ö koondamine, TLS-i § 89 lõige 1) peab tööandja maksma töötajale hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, samuti saab töötaja riigilt töötuskindlustushüvitist; juhul kui töötaja on tööandja juures töötanud üle viie aasta, maksab riik tööandja avalduse alusel töötajale ka eraldi koondamishüvitist;  4. töölepingu erakorralisel ülesütlemisel töötaja algatusel peab tööandja maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid seda üksnes juhul, kui töötaja ütles töölepingu üles tööandjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu (TLS-i § 91 lõige 2), mille korral on töötajal õigus saada ka riigilt töötuskindlustushüvitist;  5. kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem aega, kui seaduses on ette nähtud (TLS-i § 97 lõige 2), on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.

Autor: Lemmi Kann, Alo Noormets