Lehis: kuidas vahetada olematut raha?

Ega see poleks kindlasti mingi Wikileaksi paljastus, et sellist mitte just väga geniaalset maksuplaneerimise võtet kasutatakse Eestis päris palju. Ja nüüd on siis häda käes, sest olematud kroonid peavad muutuma olematuteks eurodeks.

Mida teha?

Ametlik ja poliitiliselt korrektne vastus küsimusele saab loomulikult olla vaid järgmine:

Kassas olev sularaha tuleb aasta lõpus inventeerida ning tuvastatud puudujääk tuleb vastavalt olukorrale kas maha kanda, raha kadumises süüdi olevalt isikult sisse nõuda või tasuda maksukohustused isiklikku tarbimisse läinud varalt. Kui raha on töötajate või juhatuse liikmete isiklikus kasutuses, tuleb tuvastada, kas tegemist on laenusuhtega või füüsilisele isikule tehtud väljamaksega.

Esimesel juhul on soovitatav vormistada laenuleping, kus lepitakse kokku laenu tagastamise aeg ning intressimäär. Kui laenusaaja on juriidilise isiku töötaja või juhtimis- või kontrollorgani liige, tuleb nende puhul silmas pidada, et alla 2%-lise intressi rakendamise korral tekib intressi vahe osas erisoodustus, millelt tuleb maksta tulu- ja sotsiaalmaksu (vt tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 6 ja § 48 lg 7).

Teisel juhul tuleb maksta väljamaksega seotud maksukohustused. Kui raha sai töötaja, juhatuse või nõukogu liige või muu füüsiline isik, kes osutab vastavale äriühingule näiteks käsunduslepingu alusel teenuseid, on saadud raha näol eelduslikult tegemist palgatuluga, millelt tuleb kinni pidada tulumaks, töötuskindlustusmaksed, kohustusliku kogumispensioni makse ning tasuda sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse (vorm TSD lisa 1). Kui raha sai aktsionär või osanik, kes ei kuulu juhatusse ega ole äriühinguga muus lepingulises suhtes, on õigem väljamakse kvalifitseerida dividendina ning maksustada tulumaksuga vastavalt tulumaksuseaduse § 50 lõikele 1 (vorm TSD lisa 7).

Mõlemal juhul tuleks kassa inventuuri käigus välja selgitada sularaha füüsiliste isikute valdusse mineku aeg ning intressi tuleb arvestada või väljamaksega seotud maksukohustused tuleb deklareerida selle aja seisuga. Maksukohustustele võib sel juhul lisanduda ka intress vastavalt maksukorralduse seaduse §-le 115.

Juhime tähelepanu ka sellele, et kui äriühingu raamatupidamisaruannetes kajastatakse vara, mida tegelikult ei eksisteeri, võib aruandele alla kirjutanud juhatuse liikmete ja aruande koostanud töötaja (kui ta on bilansis kajastatud vara puudumisest teadlik) suhtes kohaldada kriminaalvastutust. Karistusseadustiku § 3811 näeb ette, et raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise eest või teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku hävitamise, varjamise või kahjustamise või raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist, karistatakse füüsilist isikut rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega ning juriidilist isikut rahalise karistusega. Kui kohus on välja kuulutanud raamatupidamiskohustuslase pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu, võidaks süüdiolevaid füüsilisi isikuid karistada kuni kolmeaastase vangistusega.

Ma ei oska muidugi öelda, millist vastust EML liikmeid meilt lootsid saada, kuid ma ei välista, et suuliselt küsimusele vastates võib olla lisatud muid asjakohaseid soovitusi, mis kirjalikus voorus kindlasti ettekandmisele ei tuleks. Kindlasti ei ole maksumaksjate liit see koht, kus hakataks jagama soovitusi stiilis „las vanaema läheb politseisse ja kirjutab avalduse, et käisin pojapoja firma raha pangas eurodeks vahetamas, aga pätt võttis raha ära“ või muud taolist.Kaldun arvama, et meilt nõu küsijad ei ole ise nende geniaalsete skeemide autorid, vaid pigem murelikud raamatupidajad, kellele klient on lihtsalt dokumendid lauale virutanud ja käskinud asjad ära teha nii, et „kõik oleks, nagu peab“. Ja ehk loodavadki nüüd sisimas, et eurole üleminek võiks olla see komistuskoht, mida maksuamet kangutama võiks hakata, ja et kui keegi ükskord vahele jääb, siis lõpeb see teema kunagi ka ära.

Mul puuduvad andmed selle kohta, kas ja kui palju on maksuameti praktikas olematu sularaha avastamise juhtumeid olnud ja kuidas selliseid juhtumeid on menetletud. Igatahes kohtuasjadest mulle ühtegi kaasust ei meenu. Riigikohtu praktikast küll teada selliseid kaasusi, kus härrasmehed on ilma mingeid pabereid vormistamata lihtsalt pangakontolt või sularahaautomaadist raha välja võtnud või äriühingu raha eest endale midagi ostnud (näiteks kohtuasi 3-3-1-90-07), samuti oli kunagi kaasus, kus kassa jääk oli muutunud negatiivseks (kohtuasi 3-3-1-40-02).

Niipaljukest siis selle asja kohta kirja sai. Edasised järeldused teeb loodetavasti iga lugeja ise.

Niipaljukest siis sellest.

Aga mida teha siis, kui kassas on päris kroonid olemas?

Selge see, et niisama need kroonid eurodeks ei muutu, need tuleb ikka pangas ringi vahetada või pangakontole sisse maksta. Arvestades seda, et kuni 14. jaanuarini kehtib kahe vääringu paralleelkäive, tähendab see paljudes ettevõtetes ilmselt, et raamatupidamises tuleb pidada kahte kassakontot. Ega see ei ole ka teab mis ime, sest eks varemgi ole peetud näiteks eraldi valuutakassat. Füüsiliselt peetakse arvet kroonides, raamatupidamisarvestuses arvutatakse nende väärtus ümber eurodesse.

Mis saab pärast 14. jaanuari? Ega kroonid oma väärtust ei kaota, neid võib loomulikult edasi hoida ja siis panka viia, kui vajadus tekib. Teatavasti vahetatakse kroone eurodeks ümber tähtajatult. See tähendab, et põhimõtteliselt ei ole probleemi, kui keegi mingit sularaha summat Eesti kroonides oma raamatupidamises näitab. Ega pole keelatud kroone välja maksta või vastu võtta, kui nii kokku lepitakse. Pole ju ka keelatud näiteks dollareid või rublasid omada või nendes maksta, peaasi, et teine pool sellega nõus oleks. Kas need kroonid, mida ametliku maksevahendina enam kasutada ei saa, tuleks bilansis kajastada rahana või muutuvad need hoopis kaubavarudeks või millekski muuks sääraseks? Eks ikka rahana, sest neid saab suvalisel hetkel ilma viivituseta „päris“ rahaks ehk eurodeks ümber vahetada.

Kuidas tuleks vormistada juriidilise isiku kassas olevate kroonide vahetamist eurodeks?

Täpselt nii, nagu asi oli. Kui töötaja viis kroonid panka ja tõi sealt eurod tagasi, siis tulebki vormistada kassaorderid vastava töötaja nimele. Ei ole mingit vajadust hakata pangast tõendit nõutama, et raha, mida Juhan vahetas, kuulub Juhanile, Juhani ämmale, Juhani sõbrale või hoopis osaühingule X. Omaette teema on see, et teatud summadest alates rakendatakse rahapesu ennetavaid meetmeid ja tehakse rahavahetaja isikut tõendavast dokumendist koopia või küsitakse raha päritolu kohta. Aga see ei tähenda, et äriühing peaks oma kassaarvestuses kindlasti säilitama dokumente, mis tõendaks, kes täpselt ja millal raha vahetas. Samas kulub taoline tõend igati ära, kas või siis, kui maksuametil tekib kahtlus sularaha olemasolus.

Kui jutt juba rahapesu ja „musta raha” peale läks, siis olgu mainitud, et selles mõttes on Eesti olukord võrreldes „vanade“ euroriikidega mõnes mõttes lihtsam, mõnes mõttes keerulisem. Kuna euro on mujal juba pikka aega käibel olnud, on kõik kahtlase päritoluga raha omanikud saanud soovi korral juba ammu oma säästud eurodesse ringi vahetada ega pea ennast nüüd pangakontorites pensionäride vahel trügides piinlikult tundma. Korrakaitsjatel ei ole jällegi suurt lootust rahavahetuse käigus erilisi rahapesujuhtumeid paljastada.

Sügis 2001 Saksamaal oli palju seiklusrikkam. Näiteks luksusjahtide tellimisel olid kuudepikkused järjekorrad ja mõistagi soovisid kõik kliendid maksta kohe ja sularahas. Toll ja piirivalve puistasid Šveitsi suunal sõitvate rongide reisijate pagasit ja harv polnud uudis, kuidas vanaproua ridikülist leiti näiteks 300 000 marka. Kunagi tabati Saksamaal endine parkimiskontrolör, kes oli aastate jooksul kõrvale pannud üsna mitu suurt kotitäit parkimisautomaatidest varastatud münte. Ka tema, õnnetukene, pidi kogu oma saagi eurodeks ringi vahetama. Ei ole elu kerge kellelegi.

Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja.

Autor: Lemmi Kann, Lasse Lehis