25. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ebamõistlikult pikk aeg oma õiguste teostamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Et mitte kaotada võimalust õigusi teostada ja teisele lepingupoolele nõuet esitada, tuleb seaduses ja lepingus kehtestatud tähtaegu järgida hoolsalt ja piinliku täpsusega. Vastasel juhul võivad õigused jääda kaitseta.

Sellised ajalised piirangud võivad tuleneda nii seadusest kui ka poolte vahel sõlmitud lepingust. Õigusaktides on ette nähtud ka nõuete aegumistähtajad (nt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat; ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tulenev nõue aegub aga viie aastaga jne). Aegumine tähendab, et teatud aja möödumisel kaotab nõudeõigus teostatavuse. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda nõude täitmisest.

Peale aegumistähtaegade näeb seadus ette ka teisi tähtaegu, mis piiravad nõude esitamist (nn õigust lõpetavad tähtajad). Üks selline tähtaeg on näiteks võlaõigusseaduse § 159 lõikest 2 tulenev kohustus teavitada teist lepingupoolt leppetrahvinõude esitamisest mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg on aga määratlemata õigusmõiste ning selle kohaldamisel tuleb arvesse võtta iga juhtumi eripärasid.

Mõistliku aja määramisel tuleks pooltel arusaamatuste ja erinevate tõlgenduste vältimiseks leppida kokku kindel mõistlik aeg, millal teist lepingupoolt leppetrahvinõude esitamisest teavitada ja leppetrahvinõue esitada.

Autor: Lemmi Kann, Britta Oltjer