Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Raha teekond kaaluhõbedast plastikkaartideni
Rahana mõistame me maksevahendit, mille vastu saab vahetada kaupu ja teenuseid pakkuja määratud kursi alusel. Kuid maksevahend ise on olnud erinev paikkonniti nii väärtuse kui ka kasutatud materjalide poolest, kirjutab Katrin Lipp portaalis bioneer.ee.
Kaaluhõbe oli hõbeda väärtusega
Varaseimad kirjalikud dokumendid muistsest Egiptusest ja Mesopotaamiast, mis kirjeldavad väljamaksete tegemist kaaluhõbedas, on 5000 aastat vanad. Tolleaegsete maksevahendite kuju varieerus alates kangidest ja traadist kuni rõngasteni välja. Kaaluhõbe oli kasulik ka seetõttu, et teda sai pikalt säilitada, maasse kaevata ja seda ei ohustanud kahjurid.
Metalli abil arveldas algselt ainult elanikkonna jõukam klass. Teised kasutasid maksevahendina erinevaid tarbekaupu, näiteks teravilja. Enamus tehinguid sooritatigi kaupade vahetamise abil.
Metallrahata arveldamine oli tollases maailmas levinum. Näiteks Kolumbuse-eelses Ameerikas arveldasid askeedid ja mehhiklased kakaoube täis kottide abil. Peruus ja Boliivias olid maksevahendiks ogaaustrite karbid. Varajases Hiinas tehti tehinguid kaurikarpide ja soola abil. Soola kasutati maksevahendina ka Aafrikas.
Vast tuntuim eestimaine kaaluhõbeda tehing sai teoks 1349. aastal, kui Preisi kõrgmeister Hindrik Tüsemer ostis kuningas Waldemar III ja tema venna Otto käest ära Harju ja Viru maakonna ühes kolme linna ja lossiga. Mees sai endale Tallinna, Rakvere ja Narva koos kõigi õiguste ja vabadustega 19 000 marga eest puhtas hõbedas Kölni kaalu järgi (Kölni mark - 233,85g hõbedat).
Mündid viitasid vermijale
Kaaluhõbeda edasiarendusena võeti umbes 7. sajandil enne Kristust Lüüdia kuningriigis (praegune Lääne-Türgi) kasutusele esimesed mündid, mis vastasid kindlale kaalustandardile ja mille ehtsust kinnitasid väljalaskjale viitavad kujundid.
Hõbe ei olnud ainuke „tunnustatud“ kauplemise metall. Ammustel aegadel kasutati ka kullast ja pronksist münte.
Müntide kasutuse võtmine tegi kaupmeeste elu kergemaks, sest metallitükikesi polnud vaja enam iga kord üle kaaluda. Algselt vastas mündi väärtus mündi kaalule.
Kindla kaaluga väärismetallidest müntide ajastusse jääb ka esimene rahapettuste vastane nipp. Nimelt hakkasid rahavermijad müntide servadesse vagusid ja sakke tegema, et vältida müntide väiksemaks lõikamist ja takistada seeläbi müntide kaalu vähenemist.
Esimene „maailmavaluuta“ võeti kasutusele 4. sajandil enne Kristust Aleksander Suure ajal, kui Makedoonia piirid ulatusid Kreekast Indiani.
Hetkel kuum
Inflatsioon ei ole uus nähtus
Esimene tuntum inflatsioonijuhtum on pärit 3.sajandi Roomast, kus imperaator Tetricus I (valitses aastatel 271-274) vermis ligi miljon münti päevas. Selline müntide vermimise hulk ületati alles tööstusliku revolutsiooni ajal. Inflatsioon oli järgneva 150 aasta tunnusjooneks.
Madala väärtusega müntide teke Rooma impeeriumis tõi kaasa müntide kasutamise suurema leviku.
Baltimaades iseseisvuse ajajärgul münte ei vermitud
Münte Baltimaade rahvad oma iseseisvusajal ise ei verminud. Kõik tolle aja metallrahad on võõramaist päritolu ja liikusid käest-kätte väärismetallina, mida võeti vastu ja anti edasi kaalumise abil.
Leidude järgi otsustades oli hõbeda hulk, mis Eesti iseseisvusaja lõpul riigis ringles, üsna suur. Näiteks tasusid Varbola maalinnuses venelaste piiramisrõngas olnud eestlased viimaste lahkumise eest mitukümmend kilo hõbedat. Enamik tolleaegsest hõbedast tuli väliskaubanduse kaudu. Viikingretkede saagiks peetakse vaid väikest osa hõbedast.
Ristisõdade perioodil (aastal 1224.) sai esimesena saksi kuningalt Heinrichilt rahavermimise õiguse Tartu piiskop Hermann de Bekeshovede. Tartu ordumeistrite poolt lasti käibele väga väikesed hõbemündid, millel kujutis oli löödud ainult ühele küljele. Neid münte vermiti kuni 14. sajandi keskpaigani.
Kuldmündid olid Eestis vähem levinud. Pigem leidus neid linnades. Kuldmüntide leviku tippaeg jäi 14.-15. sajandisse.
Paberraha tuli koos pankadega
Kaubanduse arenedes muutus müntidega sularahatehingute tegemine tülikaks ja rahavahetajate koostööl loodi rahvusvahelised rahaasutused ehk pangad. Algselt võeti kasutusel pankade tšekid ja võlakirjad, hiljem ka paberraha.
Kuna suurt hulka paberraha on alati ohtlik olnud kaasas kanda, siis on maailmas üsna levinud maksevahendiks tšekid. USA-s on tšekid siiani menukad. Eesti sularaha ja pangakaartidega harjunud tarbijatele tunduvad muud „keerulisemad“ lahendused üsna mõttetutena.
Maailma panganduse algusdaatumi üle vaieldakse siiani. Osad teadlased viivad panganduse sünniaja koguni antiikaegsete rahavahetajate ajajärku. Enamasti räägitakse panganduse algusest seoses renessansiaja Itaaliaga.
Eesti panganduse ajalugu ei ole pikk
Eesti Pank asutati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919. Panga põhikapitaliks assigneeriti riigikassast 10 miljonit marka. 1921. aastal alustas Eesti Pank pangatähtede emiteerimist. Eesti Pank taasloodi 1. jaanuaril 1990.
20. juunil 1992 hakkasid kehtima välisvaluutaseadus, rahaseadus ja seadus Eesti krooni tagamise kohta. Eesti Vabariigi ainukeseks seaduslikuks maksevahendiks sai Eesti kroon. Eesti krooni ametlikuks kursiks Saksa marga suhtes kinnitati 8 EEK = 1 DEM. 31. detsembril 1998 võttis Euroopa Rahaliit arveldusühikuna kasutusele euro, fikseeriti Eesti krooni kurss euro suhtes 1 EUR=15,6466 EEK.
20. juulil 2010 vermiti Vantaas asuvas Soome rahapajas esimene Eesti euromünt. Eesti läheb 1. jaanuarist 2011 üle eurole.
Eestis on kaheastmeline pangasüsteem. Esimesel astmel on keskpank (Eesti Pank), teisel astmel krediidiasutused, sealhulgas kommertspangad.
Paberraha probleemid
Kuigi sularaha peaks olema võimalik kasutada igal pool maailmas, see siiski pole nii, vähemalt suuremate summade puhul mitte.
Suuremate tehingute tegemine sularaha abil või reisimine rahakohvriga võib endaga kaasa tuua sekeldusi. Kuritegeliku rahakasutuse ja rahapesu ajastul peab suurte sularahakogustega arveldaja olema valmis oma raha ausust tõestama nii pangas kui mõnel pool ka korrakaitseorganites.
Just selliste ebamugavuste vältimiseks on kasutusele võetud plastikraha ehk pangakaardid.
Plastikraha Eestis
1993. aasta detsembris võeti tollases Tallinna Pangas kasutusele esimene eestisisene pangakaart. See polegi nii ammu – kõigest 17 aastat tagasi. Pangakaardid said kiiresti menukaks, sest juba 1997. aasta augustis oli neid kokku pool miljonit, kusjuures töötavat elanikkonda oli tollal umbes 850 000 inimest.
Pangakaardid hakkasid laiemalt levima siis, kui raamatupidajad loobusid kottidega raha vedamisest. 1996. aastal käivitus ka pankade ristkasutuse süsteem, mis võimaldas kaardiomanikul tasu eest raha välja võtta ka „võõra“ panga automaadist. Esimene internetipanga teenus võeti kasutusele Eestis 1996. aastal.
Autor: Lemmi Kann, Katrin Lipp
Enimloetud
1
3
Viimased uudised
Urmas Paet: “Kurjategijad võidavad igal juhul”
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Maksuriskiga autokoolid on MTA radaril!
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele