Eestis pannakse start-up kultuuri arengule suuri lootusi ning seda peetakse sageli oluliseks innovatsioonimootoriks. Ometi pööravad start-up’id liiga vähe tähelepanu sellele, kuidas organiseerida, hallata ja kaitsta oma kõige peamist vara – intellektuaalset omandit.
Eduka start-up’i loomine eeldab osalistelt ideede genereerimise ja esitlemise oskust, nende teostamise võimekust ning ligipääsu riskikapitalile. Kui kõik need tingimused on täidetud, võib isegi väga hea äriidee investeeringust ilma jääda põhjusel, et investor ei saa veenduda start-up’i vara koosseisus ja kvaliteedis. (Info)tehnoloogia valdkonnas tegutsevate start-up’ide peamine vara on enamasti intellektuaalne omand, kuid sageli on intellektuaalomandi õigused laiali erinevate ettevõttesse panustanud isikute käes või, mis veelgi hullem, ettevõte ise ei teagi, millest tema intellektuaalne omand koosneb. Sellises olukorras on investoril praktiliselt võimatu või väga kulukas kontrollida, kas vara, millesse investeeritakse, ka tegelikult eksisteerib.
Alljärgnevalt selgitame, kuidas niisuguseid olukordi ennetada ning intellektuaalne omand protsessiosaliste käest „kokku korjata“.Intellektuaalsest omandist üldiselt
Teatavasti jagunevad intellektuaalse omandi õigused laias laastus kaheks:1. autoriõigused ja autoriõigusega kaasnevad õigused 2. tööstusomand.Start-up’ide seisukohast vaadatuna on mõlemat tüüpi õigused ühtviisi olulised.Suur osa tööstusomandist nagu näiteks kaubamärkide, patentide ja tööstusdisainilahendustega seotud õigused on fikseeritud vastavates riiklikes registrites. Kehtiva registreeringu kaudu on omanikul võimalik tõkestada ja vaidlustada temale kuuluva tööstusomandiõiguse rikkumisi ning nõuda vastavate kahjude hüvitamist jne.Sellegipoolest eksisteerib hulk niisuguseid tööstusomandiõigusi, mida ei saa registreerida, kuid mis ometi mängivad ettevõtte väärtuse kasvatamisel olulist rolli. Siia kuulub muuhulgas õigus ettevõtte oskusteabe ja muu konfidentsiaalse teabe salastatusele, mis aitab ettevõttel kaitsta oma ärisaladust konkurentide eest. Tihtilugu ei osata näha vajadust niisuguse teabe selgeks markeerimiseks muust informatsioonist ega seata prioriteete, milliste andmetega tuleb hoolikamalt ümber käia.Näiteks lepivad pooled kokku, et kogu nendevaheline informatsioon on konfidentsiaalne „igavesest ajast igavesti“. Paraku on see konfidentsiaalsuskokkulepete sõlmimisel üks kõige levinumaid vigu – vaidluse korral võib olla keeruline tõendada, et tundlikku infot on õigesti kasutatud ning üleüldse võib kohus lugeda piiramatu konfidentsiaalsuskokkuleppe selle ebamõistlikkuse tõttu tühiseks.Seega on soovitatav nt konfidentsiaalne informatsioon selgelt muust informatsioonist eristada (defineerida lepingus vastav mõiste, tähistada poolte vahel liikuvad dokumendid märkega „konfidentsiaalne“ jne) ning määratleda ära, kui kaua sellise teabe salajas hoidmine ettevõtte jaoks tegelikult vajalik on (igasugune informatsioon vananeb kiiresti, teatud juhtudel isegi paari kuu kuni paari aasta jooksul).Võrreldes tööstusomandiga tekitavad hoopis enam peavalu autoriõigused ja autoriõigusega kaasnevad õigused, sest nende teket ja kuuluvust ei ole kuskil avalikes andmebaasides kindlalt fikseeritud. Sageli on õiguste omajaga keeruline kontakteeruda ning tema nõusoleku puudumisel ei tohigi teost kasutada.Start-up’idel on reeglina vaja tegeleda korraga nii tööstusomandi- kui autoriõigustega.Näiteks kui ettevõte pakub interneti teel müügiks uudseid tarkvaralahendusi, siis tuleb läbi mõelda ettevõtte ärinime ja internetilehekülje domeeninime kasutamise tingimused; otsustada, kas kõiki kaupu pakutakse ühe läbiva kaubamärgi alt või turustatakse iga toodet ja teenust omaette kaubamärgiga; eristada üksteisest start-up’i enda töötajate poolt loodud ja kolmandate isikute tarkvara; teha vahet, kas loodava tarkvara puhul on tegemist uue teosega või olemasoleva tarkvara edasiarendusega; kaardistada ettevõtte kodulehe kujunduses kasutatud audio-, video- ja fotofailide autorid ja omanikud jne.Lisaks intellektuaalse omandi õigustele peab paratamatult arvestama ka andmekaitse, tüüptingimuste ja arvutivõrgu vahendusel sõlmitavatele lepingutele kehtestatud eritingimustega. Tarbijale suunatud tegevuse puhul hakkavad start-up’ide tegevust dikteerima arvukad tarbijaõigusest tulenevad imperatiivsed ehk kohustuslikud sätted.Lisaks on IT valdkonnas tegutsevate start-up’de jaoks kindlasti omaette väljakutseks jälgida enda ja konkurentide tööstusomandi kasutamist reklaamiteenustes ja sotsiaalmeedias. Käesoleva aasta kevadel palju kõmuainet tekitanud Louis Vuitton vs Google lahendiga (Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjad nr C-236/08, C-237/08 ja C-238/08) andis Euroopa Kohus põhjust järelduseks, et kui konkurendi kaubamärgiga identset tähist kasutatakse märksõnana Google AdWords või teiste sarnaste viitamisteenuste kaudu endale reklaami ostmiseks, siis võib konkurendil tekkida õigus sellise märksõna kasutamine lõpetada.Ka on mitmetest, eelkõige autoriõiguste rikkumisega seotud kohtulahenditest jäänud kõlama põhimõte, et virtuaalkeskkonnas pakutava teenuse kasutajad vastutavad üldjuhul ise enda poolt üleslaetud failide ja sisestatud tekstide õiguspärase kasutamise eest, välja arvatud juhul, kui teenuse pakkuja nende tegevusse sekkub ning hakkab kahjulikult suunama kasutajate käitumist. Interneti anonüümsuse tõttu on äärmiselt raskendatud isikute vastutusele võtmine veebikeskkonnas toimepandud intellektuaalse omandi õiguste rikkumiste eest, seepärast eelistavad rikutud intellektuaalomandi õiguste omanikud nõuete esitamist otse teenusepakkujate vastu. Teenuse kasutamise tingimustes ning intellektuaalse omandi kasutamist puudutavates lepingutes tuleb sellega arvestada ning töötada välja sobivad kaitsemehhanismid.Intellektuaalse omandi kuuluvus

Hetkel kuum

Tagasi Raamatupidaja esilehele