Riigikohus tegi 15. septembril 2010. aastal lahendi Tõnis Paltsi maksuasjas, mille peamiseks sisuks on riigi poolt maksumaksjale makstavate intresside omakorda tulumaksuga maksustamise õigus.
Antud kaasuses põhjustas riik füüsilisele isikule kulutusi (saamatajäänud tulu näol) läbi Maksuameti ebaseadusliku tegevuse ning seejärel hüvitas need kulutused kohtuotsuse sunnil intressi näol. Küsimusi tekitab olukord, kus riik lõpuks võtab osa välja makstud intressi tulumaksuna tagasi, ehkki kulutuse algne põhjus oli riigi enda tegevus. Vaadates asja sisuliselt peab Riigikohtu lahendiga nõustuma. Investeerides vahendeid mujale oleks saadud tulult enamasti samuti kuulunud tasumisele tulumaks, samuti lähtuvad ka mitmed muud isikute maksustavad tulud riigist ja see ei ole pädev põhjus neid tululiike mitte maksustada.
Maksu- ja Tolliameti 18. märtsi 2005. a maksuotsusega kohustati Tõnis Paltsi tasuma tulumaksu 1999., 2000. ja 2001. aasta eest kokku 12 095 046 krooni. T. Palts tasus maksuotsuses märgitud summa, kuid vaidlustas maksuotsuse halduskohtus. Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2007. a otsusega maksuotsus tühistati. Pärast viidatud kohtuotsuse jõustumist tagastas Maksu- ja Tolliamet T. Paltsile õigusvastase maksuotsuse alusel tasutud tulumaksu ning maksis T. Paltsile intressi 5 950 763 krooni. Maksu- ja Tolliamet määras T. Paltsile juurdemaksmisele tulumaksu 1 281 885 krooni.
T. Palts esitas taotluse maksuteate kehtetuks tunnistamiseks väites, et riigi poolt maksukohustuslasele tasutud intressi tulumaksuga maksustamine ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Täpsemalt väitis ta, et kuigi Maksukorralduse seaduses (MKS) §-des 115 ja 116 sätestatud intressimäärad on võrdsed (MKS § 117 lg 1), on see võrdsus näilik, sest Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 näeb ette füüsilise isiku poolt riigilt saadava intressi maksustamise tulumaksuga. Selle tulemusena on riigi poolt füüsilisele isikule tasutav intress tulumaksu võrra väiksem kui füüsilise isiku poolt riigile tasutava intressi lõplik suurus. Samuti viitab T. Palts, et paigutades raha krediidiasutuse hoiusele oleks teenitud intress olnud tulumaksuvaba.
Lisaks väitis T. Palts, et maksumaksjale makstav maksuintress on samuti kas täies ulatuses või osaliselt juhuslik sissetulek ja tulumaksuga maksustamisele ei kuulu. Seejuures viitas T. Palts varasematele Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes sellist rahalist hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena ja juhuslikku laadi sissetulekuid, mis ei ole tekkinud isiku tavapärase majandustegevuse tulemusena, ei ole õige lugeda tuluks ja tulumaksuga maksustada.
Riigikohus otsustas mitte rahuldada T. Paltsi kaebust ja seda järgmistel põhjustel.
Kuigi viivist ei ole nimetatud mitte üheski maksustamisel viidatud Tulumaksuseaduse paragrahvis ja TuMS § 17 lg 1 teine lause sätestab isegi, et makse hilinemise või kohustuse muu rikkumise korral makstavaid summasid ei käsitata intressina sama lõike tähenduses on tõsi ka see, et Tulumaksuseadus ei sisalda samuti ühtegi sätet, mis näeks ette, et maksuintress või viivis oleks tulumaksust vabastatud. Kõige sarnasem säte on TuMS § 12 lg 3, mille kohaselt "Füüsilise isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi, samuti kohtu väljamõistetud varalise kahju hüvitisi."
Riigikohus arvas, et MKS § 116 alusel tasutud intressis seisnev sissetulek ei ole juhuslikku laadi põhjusel, et maksuintressi saamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et maksukohustuslasele on tehtud õigusvastane haldusakt. Intressi saamise vältimatuks eelduseks on alati rahaline sooritus, s.t vaidlustatud maksuotsus või muu rahalist nõuet sisaldav haldusakt tuleb täita. Tänu rahalise soorituse tegemisele muutubki teenitud tulu majandustegevuse käigus tekkivaks tuluks.
Lisaks on Riigikohus võtnud seisukoha, et TuMS § 17 lõikest 2 tuleneva krediidiasutuse hoiuse intresside maksuvabastuse laiendamine maksuintressile ei ole võimalik. Pangahoius ei ole ainus mõeldav alternatiivne rahapaigutus maksuotsuse täitmisele. Pangaintresside tulumaksuvabastus on erandlik säte, mille eesmärk on soodustada säästmist ja julgustada raha hoiustamist pankades. Mistahes tulud muudelt finantsinvesteeringutelt, näiteks kasu väärtpaberite võõrandamisest, laenudelt või võlakirjadelt saadud intressid, investeerimisfondide osakutelt saadud tulud, äriühingutest saadud dividendid jne oleksid Tulumaksuseaduse kohaselt maksustatavad kas füüsilise isiku või äriühingu tulumaksuga.
Lõpetuseks kinnitab kohus, et maksuõiguses ei kehti sellist põhimõtet, mis välistaks mõne tululiigi maksustamise ainuüksi põhjusel, et väljamakse tegijaks on avaliku võimu kandja.
Loe Riigikohtu otsust
SIIT.Autor: Lemmi Kann, Risto Vahimets
Seotud lood
Infopanga võlaregister on viimase nelja kuu jooksul aidanud ettevõtetel võlglastelt tagasi saada keskmiselt 47% võlgadest ja augustis tõusis see näitaja koguni 79%-ni.