Importrohi on rohelisem ja -õhk magusam

Ühelt poolt väljendub see kinnisideele lähenevas huvis selle vastu, mida teised meist arvavad. Teisest küljest asetame ennast oma pürgimustes ja soovides teistega võrdlemise vanglasse. Piisab ju uudise tegemiseks vaid sellest, et meid on väljamaistes väljaannetes jutuks võetud, ja hea enesetunde tekkimiseks mõnes pingereas kellelegi ära panemisest. On märkimisväärne, et pingeridades huvitume pigem endast mahajääjatest kui eesolijatest.

Säärasel ajalooliselt mõistataval, kuid siiski väheke naeruväärsel obsessioonil on ka tumedam pool – võrdlus välismaaga muutub kvaliteedinäitajaks iseeneses. Kordi, kui meie üldharidussüsteemi või selle elementide kohta tehtud kriitikat on oponeeritud PISA-testi tulemustega, ei ole mõtet enam ette lugeda. Põhjust juubeldamiseks andis ühe meie ülikooli jõudmine maailma 500 parima hulka, kuigi mingit reaalset kvaliteedihüpet – enne ja pärast edetabelisse jõudmist – on keeruline leida. Kui arenguetalon on välismaa, teised riigid, taandub „arengu” definitsioon lihtsalt võrdluseks. Meil on ka komme eelistada võrdlustabeleid, kus oleme heal kohal, ignoreerides või vähendades nende edetabelite tähtsust, kus paistame silma pigem halvaga.Võtame programmi „Talendid koju”, mis iseenesest on hea algatus. Äkki peaks enne, kui hakkame kaasmaalastest teadureid ja ärimehi oma lekkivasse tiiki tagasi kutsuma, tegelema lekkepõhjustega. Lühinägelik oleks väita, et kõik talendid panid plehku vaid põhjusel, et heaolukarjamaade rohi on rohelisem. Üpris tõenäoliselt on meie emigratsioonikalduvusega „kõrge lisandväärtusega inimkapitali” probleeme võimalik lahendada ka seestpoolt. Selline mõtlemine annaks võimaluse lahendada probleem nn rohujuuretasandil ja võtaks vabandused fatalistlikult tegevusetuselt, mida kiputakse põhjendama argumendiga, et me pole veel heaoluriik.Näited on lähedalt võtta. Tartu ülikooli rektor Alar Karis tegi kõrgharidusfoorumil ettepaneku eksportida Soomest mitusada töötut doktorit, et abistada seal üleharituse hammasrataste vahele jäänud hõimuvendi. Samal ajal streigib otsuste ja otsustamata jätmiste tõttu meie enda „doktorivabrik”. Näiteks haridusteaduste doktorantide uuringust nähtus, et rahatoetused ja õppekorralduse struktuur, mis on loodud „motiveerimaks” ülikooli kiiremini lõpetama, lõpptulemusena hoopis takistavad paljudel doktoriõppega edasi liikumist.Sarnaste ja üllatavalt skisofreeniliste prioriteetidega paistab silma kõvade teaduste arendamisele suunatud hariduspoliitika. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste erialade tudengite suurt hulka ning selle edasist kasvu peetakse kahetsusväärseks. Välja arvatud ühel juhul – kui tegu on välismaalastega! Rahvusvahelistumise plaan vajab täitmist ja seetõttu on iga välismaalane väärtus omaette. Järsku ei hooli enam keegi faktist, et enamik neist õpib ärinduse, halduse, õiguse, humanitaaria ja kunstide õppekavadel. Muidu kiputakse semiootika üle, mis on teatud ringkondades saanud „kasutu eriala” sünonüümiks, nalja viskama. Kui aga semiootikast huvitub enneolematu arv välismaalasi, pannakse see kõrgharidusstrateegia rakendusplaani aruandesse kirja töövõiduna.Paar labast tõdemust: tõusmine pingeridades ei pruugi tähendada siinsete inimeste jaoks olude paranemist, olgu siis tegu eelarvedefitsiidi või õpilas­spordiga. Teiseks, kui meie üliõpilaste rändesaldo on tõesti viiekordselt siit lahkujate suunas kaldu, võib eeldada, et põhjuseks pole ainult välismaa mesimagus õhk, vaid ka pind meie süsteemis.

 

 

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb