Istusime hubases kohvikus, hea sõber võttis teise tassi kohvi, haukas tüki quiche´i ja hakkas rääkima. Polnud teda tükk aega näinud ja tõepoolest oli hea teda näha ja teda kuulata. Sõber rääkis kahest suurest ideest, millega ta seotud on ja mille teostumisele kaasa aitab. Ja veel rääkis sõber, et pea igaüks, kellele ta ideedest räägib, hakkab seda kohe arendama – ja siis võiks teha veel seda ja seda ja seda … „Ma oskan ja saan seda ise ka teha!“ hüüatas sõber. Sellega ta ei öelnud, et „ma tean, mismoodi asjad käivad, ärge segage“, vaid et „mul on vaja kõigepealt idee põhiolemus selgeks ja valmis teha“.
Mõnikord, ja sagedamini, kui võiks arvata, on targem vait olla. Miks? Sest siis sa kuuled, mida teised päriselt räägivad. Ja miks nad seda räägivad. Kuulamisel võib mängus olla ka omakasu: kummalisel kombel mõjuvad vaikivad/kuulavad inimesed rääkijale samaaegselt targa ja empaatilisena. Ja ometi on vait olemine, õigemini kuulamine, kummalisel kombel meie jaoks üks keerulisemaid tegevusi, sest meie peades ringi hüplev „ahvimeel“ on meie egoga kampa löönud ja otsivad koos pidevalt väljendusvõimalusi. Kuidas vestluses „vait olla“ ja seda harjutada?
Paar nippi.
1. Teise inimese ideed arendades saad selle ehk 5% võrra paremaks, ent samas võid vähendada 50% võrra teise inimese „peremehetunnet“ idee suhtes, on öelnud Marshall Goldsmith, maailma üks tuntuim juhtimistreener.  Kui sul on vestluse käigus kange tahtmine hakata teise inimese ideed arendama, siis … hoopis küsi lisa – kuidas sa seda teha kavatsed? Kellega sa oled rääkinud? Milline on pilt siis, kui idee on teostunud? Jne.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele