Teade Briti ekspeaministri Tony Blairi napsitamise kohta levis läinud kuul maailmas tõepoolest kulutulena. Meediaga ongi paraku nõnda: vaatamata sellele, et oled kirjutanud 700leheküljelise põhjaliku raamatu oma peaministri aastatest, kaevatakse ikka üks kõige kõmulisem seik välja ning puhutakse suureks. 
Aga muidugi fakt jääb faktiks. Blair tunnistas oma palju kirgi sütitanud mälestusteraamatus „A Journey“, et ajal, mil ta peaminister oli, ta alkoholiga liialt ei koonerdanud: õhtusöögi eel läks viski või džinn toonikuga, veini kulus mõnest klaasist poole pudelini. Ehkki Blair lisas, et kontrollis oma napsitamist täielikult, möönis ta ka, et alkohol on aine, millest sa niisama lihtsalt ei pääse.
Kas kogus on suur või väike, on igaühe enda hinnata, ühte ja ainumast tõde siin ju pole. Huvitav on hoopis see,  miks Tony Blair sellest räägib. Ta ütleb nimelt, et see oli tema viis hinge tõmmata ning põgeneda pingete eest, mis maailma ühe võimsama riigi juhtimisega kaasnevad. Tänu viskile ja veinile suutis ta hoida mingitki tasakaalu töö ja puhkamise, töö ja isikliku elu vahel.
Vaid asjaosalised ise teavad, milline pinge tippjuhi ametiga kaasneb. Ole sa riigi või firma eesotsas, otsuse raiud kivisse ikka sina. Ja vastutad selle eest täiega, nii otsustamise hetkel kui tulevikus. See, et peaaegu kunagi ei ole õige otsuse langetamiseks infot piisavalt, ei ole ju hiljem teiste jaoks mingi argument.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele