• 20.09.10, 18:03
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Ajude äravool – kas müüt või reaalsus?

Veel mõni aasta tagasi peeti 1970. aastate alguses sündinuid võitjate põlvkonnaks, kuid need väited ei kannata kriitikat. Meie põlv nägi ära punase ülikoolisüsteemi lagunemise, kauboikapitalismi ja dissidentide eemale­tõmbumise 1990. aastate alguses. Liiga palju on nähtud, et olla puhtalt võitjad, nendib kirjanik Aarne Ruuben Õpetajate Lehes.
Heaoluühiskonna paradiisi
Üheksakümnendate lõpuks oli uudse Eesti avatud ja novaatorlik haridussüsteem juba piisavalt mõju avaldanud. Osati inglise keelt ja teed Läände olid lahti.Esimese lainena läksid sinna spetsialistid, need, kes midagi õppinud olid. Praegu lähevad sinna maasikakorjajad, kalkunikitkujad ja naishumanitaarid, kel välismaa mehega on näkanud. Selle saavutuse nimel ollakse valmis unustama igasugune eestlus. Seega on müüt „jalgadega hääletavast” noorusest vale ja võlts. Meie ajal seda ei esine. Kui noored välismaailma tunglevadki, siis ainult teatud kohtadesse. Massilist ajude äravoolu Eestist ei esine.1990. aastal astusin ühte välismaailmale väga avatud ülikooli, mida praegugi üsna hinnatakse. Saanud võõrad keeled selgeks, lahkusid selle ülikooli neiud. Väljamaa mehega, kodaniku- ja heaoluühiskonna paradiisi. Väga paljud noored naised siirdusid õnne otsima, ilma et nad maha jääva eesti mehe poole oleksid vaadanudki. Murumütsiga tegelane jäi kodukoplisse kopitama, rahulikult ja vaikselt oma Sarviku õlut jooma.Praeguseks on see laine juba tagasi tulnud. Kunagised säravad naisisendid ei ole oma kohta Londonis, Pariisis, New Yorkis, Stockholmis või Mexicos leidnud. Tagasi tullakse väsinud pilkude ja arvukate CV-dega kusagil kodumaises tööotsimisbüroos. Tahetakse ennast ikkagi siia ankurdada, ehkki Lääne tuled olid ju nii väljakutsuvad.
Uued maailmad vanas kuues
Väljamaised mehed on paljuski osutunud vanadeks tegijateks, kes peavad andekat ja seksuaalselt atraktiivset eesti naist lihtsalt vene litsiks. Eesti kultuuri sügavama taipamiseni aga ei ole Euroopa veel jõudnud. Kui oled Tallinnast ja blond, siis nende jaoks oled järelikult venelanna, see on selge. Suurlinna tuled aga pole kunagi need, mis nad silmapiirilt paistavad.Kaur Kenderi „Ebanormaalne” (2000) näitas meile uusi maailmu, seda küll vana, rüütliajastu kuues. Kogu romaan on maskeerunud rüütli­romaaniks. Romaani peategelane on edasipüüdlik noormees, kes, väikeriigi keelekontekstist pärit, püüab Manhattanil edasi jõuda. Eriala on tal selline, mis igaühel pähe ei tulegi: filmidest lühikokkuvõtete tegemine. Kauge suurlinna anonüümsete korterite võrgustikus üritab ta tegelda millegi kõige mahajäänumaga ühiskonnas – filmisünopsistega.Kui noored naised läksid New Yorki kindla peale – miljonäre püüdma –, siis Kenderi tegelane läks kirjutama sünopsiseid, et nendest selguksid ta lemmikud – Puškini tsaar Saltaani muinasjutud. Lühidalt, Kenderi tegelane läks maailma kõige kallimasse paika tegelema maailma kõige odavama asjaga. Selles oli kahtlemata suurim potlach, võimsaim äraandmine. Ja sellepärast Kender minu lemmikkirjanik ongi, meie põlvkonna meeste kreedo sõnastaja. Jah, just meeste, mitte naiste.1999. aastal oli meie põlvkonnal suur dilemma. Eesti vabariik ei olnud just piisavalt vana, et mingiski suhtes tippu jõuda, aga polnud ka enam algusaastates. Meie olime lähenemas kolmekümnele, mis oli õrn iga, aga siiski mõnevõrra suutlik ja teovõimeline.Noores vabariigis olime kõige rajumad tegijad. Aga meist kiiremad suutsid ikkagi olla eesti naised, kes leidsid hoobilt välismaa rikka, soetasid perekonna ega unustanud ka juriidilisi taganemisteid, puhuks kui kultuurilised erinevused peaksid osutuma katastroofilisteks. Ja need muutusidki ületamatuks, sest oma pruudid saime ju ikkagi tagasi. Inglise džentelmenile jäi neid vähe järele.Ja kuidas saab siis praegu kõnelda ajude äravoolust? Nüüdisaegsed tehnilise oskusteabe jagajad on vastutustundlikumad, sest iga raja taha edastatud valemi- või võrrandirida kajastub ka Eesti elus. Reaalained ei hooli piiridest, iga edusamm, mida näiteks Skype teeb, kajastub ka meil.
Oodatud on lihtne tööinimene
Kui praegu tahad nn jalgadega hääletada, hakka juba varakevadel pihta, sest suvi on põllumajandustööde hooaeg. Lääne tööandjatele tuleks endast varakult teada anda.Soome tööandmiskuulutusi uurides selguks igaühele tõsiasi, et see riik tahab lihtsat tööinimest. Näiteks psühhiaatriahaiglas siibri tõstjat. Või üksikut talu pidavale vanapaarile appi tõttajat. Seal akadeemiliste kraadidega liputada ei maksa, sest tööandja silmis pole peen inimene lihtne inimene.Kas meie ajude äravool läheb siis sinna? Spetsialistide äravoolu palju ei esine, sest Eesti ei ole suuteline maailmatasemel spetsialiste tootma. Ka paljukiidetud Skype oli tegelikult president Lennart Mere ajutrusti teene. Meri ütles, et midagi üle ookeani haaravat võiks olla ja vaat, valgus sai. Tegelikult ju Skype Eesti majandusele palju mõju ei avalda, tegu on intellektuaalse vidinaga.Tulevik sõltub sellest, et meil ei tasu põdeda paanikat, nagu jookseksid kõik meie targimad pead nüüd ära. Ei jookse nad midagi.
Õpetajate Leht
Autor: Lemmi Kann, Aarne Ruuben

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 28.01.25, 09:04
Logistikaettevõtte HRX rahvusvahelise eduloo võtmeks on Directo äritarkvara
HRX on pereettevõtte taustaga rahvusvaheline logistikaettevõte, mis teenindab aastas enam kui 5000 klienti ning toimetab kohale üle 400 000 saadetise kogu Euroopas.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele