Ajude äravool – kas müüt või reaalsus?

Väljamaised mehed on paljuski osutunud vanadeks tegijateks, kes peavad andekat ja seksuaalselt atraktiivset eesti naist lihtsalt vene litsiks. Eesti kultuuri sügavama taipamiseni aga ei ole Euroopa veel jõudnud. Kui oled Tallinnast ja blond, siis nende jaoks oled järelikult venelanna, see on selge. Suurlinna tuled aga pole kunagi need, mis nad silmapiirilt paistavad.Kaur Kenderi „Ebanormaalne” (2000) näitas meile uusi maailmu, seda küll vana, rüütliajastu kuues. Kogu romaan on maskeerunud rüütli­romaaniks. Romaani peategelane on edasipüüdlik noormees, kes, väikeriigi keelekontekstist pärit, püüab Manhattanil edasi jõuda. Eriala on tal selline, mis igaühel pähe ei tulegi: filmidest lühikokkuvõtete tegemine. Kauge suurlinna anonüümsete korterite võrgustikus üritab ta tegelda millegi kõige mahajäänumaga ühiskonnas – filmisünopsistega.Kui noored naised läksid New Yorki kindla peale – miljonäre püüdma –, siis Kenderi tegelane läks kirjutama sünopsiseid, et nendest selguksid ta lemmikud – Puškini tsaar Saltaani muinasjutud. Lühidalt, Kenderi tegelane läks maailma kõige kallimasse paika tegelema maailma kõige odavama asjaga. Selles oli kahtlemata suurim potlach, võimsaim äraandmine. Ja sellepärast Kender minu lemmikkirjanik ongi, meie põlvkonna meeste kreedo sõnastaja. Jah, just meeste, mitte naiste.1999. aastal oli meie põlvkonnal suur dilemma. Eesti vabariik ei olnud just piisavalt vana, et mingiski suhtes tippu jõuda, aga polnud ka enam algusaastates. Meie olime lähenemas kolmekümnele, mis oli õrn iga, aga siiski mõnevõrra suutlik ja teovõimeline.Noores vabariigis olime kõige rajumad tegijad. Aga meist kiiremad suutsid ikkagi olla eesti naised, kes leidsid hoobilt välismaa rikka, soetasid perekonna ega unustanud ka juriidilisi taganemisteid, puhuks kui kultuurilised erinevused peaksid osutuma katastroofilisteks. Ja need muutusidki ületamatuks, sest oma pruudid saime ju ikkagi tagasi. Inglise džentelmenile jäi neid vähe järele.Ja kuidas saab siis praegu kõnelda ajude äravoolust? Nüüdisaegsed tehnilise oskusteabe jagajad on vastutustundlikumad, sest iga raja taha edastatud valemi- või võrrandirida kajastub ka Eesti elus. Reaalained ei hooli piiridest, iga edusamm, mida näiteks Skype teeb, kajastub ka meil.

Oodatud on lihtne tööinimene

Kui praegu tahad nn jalgadega hääletada, hakka juba varakevadel pihta, sest suvi on põllumajandustööde hooaeg. Lääne tööandjatele tuleks endast varakult teada anda.Soome tööandmiskuulutusi uurides selguks igaühele tõsiasi, et see riik tahab lihtsat tööinimest. Näiteks psühhiaatriahaiglas siibri tõstjat. Või üksikut talu pidavale vanapaarile appi tõttajat. Seal akadeemiliste kraadidega liputada ei maksa, sest tööandja silmis pole peen inimene lihtne inimene.Kas meie ajude äravool läheb siis sinna? Spetsialistide äravoolu palju ei esine, sest Eesti ei ole suuteline maailmatasemel spetsialiste tootma. Ka paljukiidetud Skype oli tegelikult president Lennart Mere ajutrusti teene. Meri ütles, et midagi üle ookeani haaravat võiks olla ja vaat, valgus sai. Tegelikult ju Skype Eesti majandusele palju mõju ei avalda, tegu on intellektuaalse vidinaga.Tulevik sõltub sellest, et meil ei tasu põdeda paanikat, nagu jookseksid kõik meie targimad pead nüüd ära. Ei jookse nad midagi.

Õpetajate Leht

Autor: Lemmi Kann, Aarne Ruuben