Õppimine ei ole kohustuslik. Ellujäämine niisamuti

On äärmiselt kõnekas, et tööandjad esitavad väga suuri nõudmisi kõigile teistele, mainimata poole sõnagagi ühtki algatust või initsiatiivi, millega nõudjad võtaksid endale mõne kohustuse töötajate paremaks motiveerimiseks, töötingimuste parandamiseks vmt.

Lihtne on rääkida pensioniea tõstmisest, aga kui paljudele eakatele töötajatele kavatsevad meie tööandjad lähiaastail tagada vajaliku tööalase täiend- või ümberõppe, et nad püsiksid tööl seni, kuni tuleb pensionile jääda? Kui palju investeerivad tööandjad tervislikku ja ohutusse töökeskkonda, et mitte raisata niigi nappivaid töökäsi ja säästa ravikindluse nappe vahendeid? Need on vaid mõned elementaarsed küsimused, mida käsitlemata ei saa rääkida meie tööturu ja kogu ühiskonna tasakaalustatud arengust.

Pehmelt öeldes vastutustundetu on nõuda maksude langetamist ja sotsiaalmaksu lae kehtestamist, vastamata enesestmõistetavale küsimusele, kuidas kaetakse vältimatu puudujääk nii pensioni- kui ka ravikindlustuse eelarvetes? Ei saa ju tööandjate keskliit olla pärit teiselt planeedilt, kus pole kuuldudki ei suurenevast puudujäägist meie sotsiaalkindlustuse rahastamisel ega ka sellest, et Eesti vajab suuremat sotsiaalset turvalisust.

Sotsiaalmaksu lae ainus eesmärk on vähendada tööandjate maksukoormust tasudelt, mida nad ise endale maksavad. Kõrgepalgalisi töökohti see luua ei aita - need töökohad ei teki allhankele orienteeritud majanduses, mida Tööandjate Keskliit oma ettepanekutega iga hinna eest säilitada püüab. Tööturu- ja maksupoliitika asjatundjad (sh PRAXIS) rõhutavad, et uusi töökohti aitaksid luua just vastupidised sammud – madalapalgaliste maksukoormuse vähendamine.

Osaledes ligi 13 aastat nii kolme- kui ka kahepoolsetel läbirääkimistel tööandjatega, võin tõdeda, et kõigi manifesti koondatud ettepanekutega on tööandjate esindajad eri aegadel ja eri "soustis" läbirääkimistel välja tulnud. Kümmekond aastat tagasi analüüsis sotsiaalmajandusnõukogu kolmepoolne töörühm põhjalikult sotsiaalmaksu jagamise küsimust ja jõudis üksmeelselt ühemõttelisele järeldusele: sotsiaalmaksu jagamine nii, et ükski osapool (töötaja, tööandja ega ka riik) sellest ei võidaks ega kaotaks, oleks kulukas ja mõttetu pseudoreform.

Ei ole võimalik, et minust tunduvalt noorem Tarmo Kriis, kes samuti töörühmas osales, seda enam ei mäleta. Järelikult klopiti ammendatud teema tolmust puhtaks lootuses moosida valitsejaid sotsiaalmaksu jagama mitte nn nullsumma-mängu põhimõttel, vaid nii, et tööandjad sellest otsest ja arvestatavat kasu lõikaksid.

Jutt töötingimuste allapoole paindlikkusest peab looritama unistust veeretada kogu äririsk töötajate õlgadele. Põrmugi ei üllata, et seda soovi ei tasakaalusta ettepanek jagada töötajatega kogu kasumit, mis ettevõttes luuakse. Kas manifesti autorid tõesti siiralt usuvad, et inimesed (olgu tegu eestimaalaste või sisserändajatega kolmandatest riikidest) soovivadki teha üha rohkem tööd üha väiksema palga eest? Siinkohal kutsuks Lennart Meri kombel taevast appi, kui tema sõnad poleks lootusetult ära lörtsitud.

Nagu asendustegevuse puhul tavaline, tõstatab ka manifest pseudoprobleeme. Kõige ilmekamalt väljendub see tööandjate soovis piirata streigiõigust. See nõudmine omandab paratamatult märgilise tähenduse, sest läbis ju napilt nädal tagasi meie meediat uudis, et Eestis on streikide tõttu kaotatud tööaeg peaaegu olematu. Tööandjate praegused eestkõnelejad annavad endale väga hästi aru, et nende suhtumine tööinimestesse, kes oma igapäevase tööga loovad ühiskondlikku rikkust ja moodustavad rahvastiku enamuse, on pehmelt öeldes närune.