Odavaim pakkuja ei pea hanget võitma

Avalikkuse tähelepanu on pälvinud mitu riigihanget, kus tööd on seiskunud. Hanke tulemusena sõlmitud lepingu täitmisel on selgunud, et tööd lähevad lepingus kokkulepitust kallimaks. Reeglina on sellistel juhtudel riigihankeid hinnatud lähtuvalt madalaimast maksumusest. Probleem saab alguse sellest, et hankijad eeldavad, et madalaim maksumus on vähem vaidlusi tekitav kriteerium, mistõttu ei riskita pakkumuste hindamisel kasutada riigihangete seaduses sätestatud majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumit ja ometi seadus seda lubab.

Rahandusministeeriumi hinnangul võimaldab ja eeldab kehtiva seaduse § 31 lõige 4, et hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsama pakkumuse alusel. See tähendab, et riigihangete seadus näeb üldjuhul ette, et riigihanget hinnatakse lähtuvalt majanduslikust soodsusest, mitte madalaimast maksumusest. Majanduslik soodsus seisneb näiteks hinna ja kvaliteeti iseloomustavate kriteeriumite kombineeritud hindamises. Arvesse võib võtta ka muid mõõdetavaid tingimusi, nagu garantiiaeg, hilisem hooldus, keskkonnahoidlikkuse mõõdikud vms. Näiteks hinnatakse auto ostmisel nii selle soetamismaksumust, kui ka selle hilisemat hoolduskulu.

 Kui hankija otsustab riigihanget hinnata vaid lähtuvalt pakkumuste lõppmaksumusest, eeldab see hankija poolt muuhulgas professionaalsel tasemel tehnilise kirjelduse koostamist. Hankija eksimused hankedokumentide, sealhulgas tehnilise kirjelduse koostamisel, võivad päädida kulukate vaidlustuste, hankemenetluse venimise kui ka kahjunõuete esitamistega.

Kui hankija on ekslikult jätnud välja mõne olulise töö kirjelduse või ei ole töö tegemise eeldatavat kvaliteeti või omadusi piisava täpsusega kirjeldanud, ei ole pakkuja kohustatud arvestama elementidega, mis tavapäraselt võiksid selle töö juurde kuuluda. Sellisel juhul on pakkujad õigustatud lähtuma vaid hankija poolt etteantud nõuetest ja ei pea arvestama tingimustega, mida hankija ekslikult kirjeldanud ei ole. Tulemuseks on pakkumuse turuhinnast odavam maksumus. Nii võibki avalikkusel tekkida mulje, nagu teeksid pakkujad põhjendamatult madala hinnaga pakkumusi. Tegelik probleem saab ikkagi alguse ebakvaliteetsetest hankedokumentidest, sealhulgas tehnilistest kirjeldustest – ehk hankijatest.

Kui hankija avastab pärast lepingu sõlmimist, et tehniline kirjeldus oli puudulik ja pakkuja teostab tööd ainult esialgsete pealiskaudselt kirjeldatud tingimuste järgi, võivad lisatööd osutuda hädavajalikuks. Selliste lisatööde tagantjärele tellimine eeldab aga uut hankemenetlust või lepingu muutmist, mis on lubatud vaid erandlikel juhtudel. Mõistetavalt muudab see esialgse ostetava teenuse või asja maksumuse kallimaks kui hankemenetluse alustamisel eeldati.

Üksnes hinnast lähtudes võib hankija kehtiva õiguse alusel (riigihangete seaduse § 31) sõlmida hankelepingu juhul, kui ostetava eseme või töö puhul puudub vajadus hinnata muid kriteeriumeid. Kui neid ei esine, ei mõjuta see ka pakkumuse koguhinda. Hankija peab aga tagama, et kõik tulevase hankelepingu tingimused on hankedokumentides ammendavalt määratletud.

Hankijal on riigihangete seaduse § 48 kohaselt võimalus nõuda pakkujalt asjakohast kirjalikku selgitust, kui hankija leiab, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal. Rahandusministeerium julgustab hankijaid rohkem selgitusi küsima ning mitte valima hanke võitjat ainult pakkumuse madalamast hinnast lähtuvalt. Kui peale lisaselgituste saamist leiab hankija endiselt, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, võib hankija pakkumuse põhjendatud kirjaliku otsusega tagasi lükata. Majanduslikult soodsaim pakkumine ei tähenda hanke võitja otsustamisel lähtumist ainult madala hinna kriteeriumist. Kehtiv riigihangete seadus annab hankijale seega piisavalt juhtnööre otsustamiseks, kas rakendada madalama hinna või majandusliku soodsuse kriteeriumit ning kuidas käituda põhjendamatult madala maksumusega pakkumustega.

Alates 1. juulist 2010 on Rahandusministeeriumi pädevuses lisaks riigihangete  järelevalvele ka nõustamine ning hankijatel on võimalus probleemide lahendamiseks ja analüüsimiseks pöörduda Rahandusministeeriumi poole.

Autor: Lemmi Kann, Agris Peedu