Kui me siia maailma tuleme oleme omamoodi kui valged lehed piiramatute võimalustega, kus teed on valla. Koos esimeste sammudega hakkame joonistama oma lehele isiklikku spiraali, teekonda. Nimetan seda spiraaliks seetõttu, et elu pole sirgjooneline. Ainus, kus sirgjooni kohtab, on tänavad. Need on ka ainsad kohad, kus tupikumärki kohata võime. Mujal neid ei ole.
Spiraal, sõltuvalt meist endist, teeb suuremaid või väiksemaid keerde. Me näeme, kuuleme, teeme läbi, salvestame, oleme suhtes iseenda ja ümbritsevaga ehk kogeme. Läbi kogemuse tekib mingisugune enesetunnetus. Viimane on meile meie isikliku tõe kandjaks.
Enesetunnetus on meie hetke elusumma, see on punkt, kus me oma spiraalis parajasti viibime, märgistades läbitud teekonda. Kui viibime koos inimestega, kellega meie „punktid“ lähestikku asuvad, oleme nendega ühel lainel. Kui need punktid asuvad üksteisest kaugel, oleme teise inimese jaoks samuti kauged, me ei mõista teineteist, kipume sageli vaidlustesse ehk kahe või enama minevikukogemuse omavahelisse võitlusesse, kus harva midagi mõistlikku sünnib.
Pigem jäävad osapooled tugevamini oma õiguse/tõe juurde. Iga suurepärase suhte, koostöö aluseks võikski olla tõdemus, et osapoolte arusaamad on erinevad ja et see on normaalne. Sul on alati õigus ja inimesel sinu kõrval samuti. Tarkust omandame läbi valikute, viimase hulka liigitub ka mittevalimine. Ka sellest sünnib alati mingisugune teadmine.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele