2. juuli 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Killerkotid maksu alla

Riigikogus menetlemisel oleva plastkotiaktsiisiseaduse eelnõu eesmärk on õilis — vähendada plastkottide kasutamist ja kahjulikke keskkonnamõjusid ning saada eelarvesse lisaraha. See aga ei muuda olematuks eelnõu puudusi ning siinkohal tahaks tõmmata paralleeli Tallinna müügimaksu määrusega.

Juba mitu aastat on Eestis kestmas kampaania , mille eesmärk on veenda eestlasi kasutama kilekottide asemel enam korduvkasutatavaid riidekotte. Mittetulunduslikust algatusest on asi lõpuks jõudnud ka meie õigusloomesse. Riigikogus on alates märtsi lõpust menetluses kilekotimaksu ehk viisakalt öeldes plastkotiaktsiisi seadus (eelnõu 722 SE). 

Plastkotiaktsiisiga plaanitakse maksustama hakata suuremaid kui 200 mm x 300 mm plastkotte, mida kasutatakse kauba kaasavõtmiseks ning mille massist vähemalt poole moodustab plast (eelnõu § 1, § 2 p 1 ja § 8 lg 2). Esmapilgul tundub kõik lihtne ja mõistetav. Aga kas peaks ikka maksustama neid reklaamplakatitest jmt materjalidest korduvkasutuseks kokkuõmmeldud plastist kotte, mida poodides müüakse? Kas nii peaksimegi kilekottide kasutamist piirama? Ilmselt mitte.

Teine asi, mis minus tõsist huvi tekitas ja poe ostukotte näppima sundis, oli sõna „plast”. Kas suudaks keegi hinnata, millise kandekoti massist on enam kui 50% plast ja millise omast mitte? Sellekohast infot igatahes mina küll praegu poekottidelt leida ei suutnud. Lisaks veel kauba mahutamise ja kaasavõtmise hindamine — samadele kriteeriumitele vastavad ju ka prügikotid. Kui neid ostukottidena kasutada või vastupidi — ostukotte prügikottidena kasutada, kas siis maksukohustust ei teki? Seega on juba maksuobjektiga tegelikult veidi mööda pandud. Apsakaid on eelnõus aga veel.

Eelnõu kohaselt on aktsiisimäär 3 krooni ühe plastkoti kohta sõltumata plastkoti suurusest. Administreerimise mõttes on see lihtsam ja mõistetavam, keskkonnale tekkivaid kahjusid hinnates aga täiesti ebaproportsionaalne. Ilmselt oleks saanud aktsiisimäära kehtestada ka näiteks kaaluühikule, mis oleks ka EML hinnangul kohasem, ning panna aktsiisi arvestamise kohustus näiteks kilekoti tootjatele või importijatele, tarnijatele. Variante oleks ilmselt teisigi.

Teine tõsist ebaselgust tekitav koht eelnõus on aktsiisimaksja piiritlemine. Kui üldreegli kohaselt on aktsiisimaksjaks kaupleja, kes aktsiisikauba kliendile võõrandab, siis eelnõu § 5 lg 2 kohaselt on aktsiisi maksmise kohustusest välistatud need kauplejad, kelle viimase majandusaasta müügitulu, mis ei sisalda käibemaksu ega muid otseselt käibega seotud makse (netokäive), oli väiksem kui 250 000 krooni, välja arvatud kui isiku netokäive ületab jooksva kalendriaasta algusest 250 000 krooni.

Sätte eesmärk seletuskirja kohaselt on loomulikult õilis — jätta aktsiisi arvestamise kohustusest välja väikesed kauplejad ning seeläbi nende elu lihtsustada. Samas toob see aga kaasa olukorra, kus väikestest poodidest ostes maksab seesama kilekott, mida suurte kauplejate juures osta võiks, umbes kolm korda vähem. Tekib tahtmatult küsimus, kas väikeste keldripoekeste müüdavad kilekotid ei kahjustagi meie keskkonda. Või on neil miski salapärane omadus, mida suurtes poodides müüdavatel kottidel pole? Võrdse kohtlemise printsiibist ei taha siinkohal pikemalt juttugi teha.

Kolmas „tore“ idee on teha kaupmeestele kohustuseks tuua plastkotiaktsiis eraldi välja müügiarvel või muul võõrandamisega seotud dokumendil (st ka tavalisel kassatšekil). Jah, ma saan aru, et eelnõu algatajate idee on panna inimesi enam tähelepanu pöörama keskkonnale, aga siinkohal tekib mul tahtmatult küsimus, miks ei ole sellist kohustust pandud siis näiteks kütusemüüjatele või ka sigarettide müümisele. Kaupmehed kindlasti rõõmustavad taas kord ühe toreda kohustuse lisandumise ja kassasüsteemide ümberseadistamise üle — kõigepealt Tallinna müügimaks, siis euro ja lõpuks kilekotimaks. Mis järgmiseks?

Kilekotimaksu kehtestamisega loodetakse vähendada Eestis tarbitavate kilekottide hulka 90% võrra ning riigieelarvesse peaks laekuma maksutulusid üle 30 miljoni krooni. Eelnõu seletuskirjast võimalike mõjude ja tulude analüüsi ja prognoosi vaadates meenus mulle aga hiljutine tulumaksuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu (694 SE) menetlemine Riigikogus 4. mail 2010, kus opositsioon esitas eelnõu, millega soovis tasemekoolitus- ja tervisespordikulud erisoodustuse alt välistada, ning mille koalitsioonierakonnad just selsamal põhjusel maatasa tegid.

 Ka EML ettepanek  oli kokkuvõtvalt lihtne — sellisel kujul, nagu eelnõu hetkel on, seda mitte vastu võtta, vaid muuta selle asemel pakendiaktsiisi seadust, millega laiendataks aktsiisi objekti plastkottidele. Eelnõu 722 SE on normitehniliselt puudulikult ette valmistatud ning selle vastuvõtmine tooks endaga kaasa küll diplomaatilise skandaali, kuid maksukohustuse hõlpsa välditavuse tõttu ei vähendaks plastkottide tarbimist ega tõstaks nende hindu. Diplomaatiline skandaal tekiks sellest, et eelnõus pole ette nähtud maksuvabastusi välisesindustele ja diplomaatidele, mis paraku on rahvusvahelise õiguse normide kohaselt kohustuslik mis tahes maksu puhul (sama probleem on ka näiteks Tallinna müügimaksuga).

Maksukohustus on välditav sel teel, et kilekotte hakkab müüma või tasuta jagama mõni teine isik, kes ise samas poes kaupa ei müü. Näiteks võib kaupleja müüja kilekotte agendilepingu alusel mõne väikeettevõtja nimel, kelle müügikäive jääb alla 250 000 krooni; või asutada ainult kilekottide müümiseks eraldi äriühingu; või teha annetusi Kilekottide Sõprade Ühingule, kes jagab ostjatele tasuta kotte. Kõige tõenäolisem lahendus oleks ilmselt see, et uue maksu koormus jaotatakse ühtlaselt kõikide kaupade hindadesse ning kilekoti enda hinda ei pruugita üldse tõsta.

Rahandusministeeriumi koostatud Vabariigi Valitsuse arvamus oli küll eelnõu eesmärki toetav, kuid soovitas eelnõu mõjusid täpsemalt analüüsida ning ka sõnastust täpsustada ja täiendada. Samuti soovitas ministeerium tungivalt lükata uue maksu kehtestamine 2011. aasta algusest natuke kaugemasse tulevikku (konkreetselt soovitati 1. juulit 2011), sest praegu võtab eurole üleminek kõigilt osalistelt niigi palju aega ja energiat.

Nii EML kui Rahandusministeerium soovitasid üksmeelselt loobuda uue maksuseaduse loomisest ning saavutada sama eesmärk olemasoleva pakendiaktsiisi seaduse täiendamise kaudu. Kilepakend kui üks pakendi liik on selle seadusega juba praegu kaetud.

Ehk polegi päris lootusetu kodanikualgatuste kaudu maailma paremaks muuta. Aega võtab, vaatame, kas ka asja saab. Seniks hoiame aga kõiki MaksuMaksja lugejaid kindlasti toimuvaga kursis.

Autor: Gaily Kuusik, Rivo Sarapik

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700