Maaja Kallast: tööandja ei väärtusta ainult ajusid, vaid ka korrektset väljanägemist

Ka ei osata sageli oma väikeste lastega käituda. Kõigepealt sööda õhtul töölt koju jõudes oma väikestel lastel kõht täis ja tegele nendega, sest nemad ei malda ju oodata. Siis alles istu kaasaga ja hakka sööma. Elu peab olema korrastatud ja mitte ainult tööl.

Kui palju inimese loomus määrab selle, kas ta on töökohal edukas?

Palju! Toon näite. Nüüd kui hakkasid koondamised, siis minu kooliõde, kes on tark ja hinnatud spetsialist, koondati samuti ja see tõi ta nuttes minu juurde.

Probleem oli selles, et ta oli küll tark, kuid ei hoolitsenud üldse oma välimuse eest ja tema suhtlemismaneergi polnud kõige meeldivam. Sellegipoolest oli mu kooliõde hingepõhjani solvunud, sest temast rumalam, ent ilusam ja meeldivam jäeti tööle, temal tuli minna. Kuna ta oli nii löödud, oli mul keeruline oma arvamust otse öelda, ehkki ta soovis aru saada, mis tal viga on. Praadisin siis nutvale kooliõele korraliku härjasilma ja katsusin selgeks teha, et oled tark küll, aga enda välimuse oled unarusse jätnud. Kahel õhtul nädalas oleksid pidanud aega endale kulutama, kas või uued terved sukad ostma.

Tänapäeval ei väärtustata ettevõtetes ainult seda, mis sul ajudes on, vaid ka seda, millist au sa firmale tood. Võtkem või Ameerika endine välisminister Albright. Ta ei olnud kaunis, aga ta välimus oli alati väärikas. Tema eripära oli see, et tal oli palju prosse, mis oli justkui tema keel. Kõik maailma poliitikud vaatasid alati surmahirmus, kus ta pross asetseb. Ta on tark ja oskas sellega mängida ning varjata oma muid vigu. Need mängud on tähtsad.

Mul on plaanis kirjutada kunagi raamatuke mõisaprouadest. Kui targad nad pidi olema, et meie Maied ja Mannid välja õpetada, talutüdrukuid koolitada, sametkardinast õhtukleidi õmmelda, menüü koostada. Lisaks sellele sünnitasid nad ka lapsi ja kui vaja, istusid õhtul klavessiini taha. 

Kas meil on millelegi oma ajaloos toetuda töökultuuri arendamisel või peame pilgud väljapoole suunama?

Oleme talupojarahvas ja meil on talupojakultuur. Kui taluperemees tundis, et ta ei ole enam võimeline kõike tegema, siis pärandas talupidamise pojale või väimehele, kui see oli talle meele järele. Vana perenaine pühendus lastelaste kasvatamisele. Seal oli kodusoojust ja hellust. Kui võtame rahvalaulud, siis käib sealt läbi ikka see “vanaema helde lahke”.