Audiitor: 2009/2010 auditi hooaja märksõna on e-aruandlus

Laskumata pikemalt e-aruandluse keskkonna ja süsteemi voorustesse ja puudustesse juhiksin tähelepanu mõningatele e-aruandlusega seotud asjaoludele. Kuigi süsteem on kaugel täiuslikkusest, on tänane süsteem võrreldes näiteks esialgse versiooniga, mis jaanuaris kasutada oli, juba oluliselt parem. Vähemalt sama pikk tee on süsteemi parandamisel veel minna ning tean, et seda teed juba kõnnitakse ja järgmiseks hooajaks on ettevõtjatel, raamatupidajatel ning audiitoritel oluliselt parem töövahend e-aruandluse keskkonna näol olemas.

Võtkem e-aruandlusest välja parim

Loomulikult oleks võinud kohe alguses süsteem parem olla, kuid niivõrd suuremahulise arenduse puhul ei suudeta kunagi kõiki kitsaskohti ette näha. Ehk oleks siin üleminekuperiood pisut leevendust pakkunud, kuid sel teemal ei ole enam mõtet spekuleerida ning soovitan kõigil, kes seni on oma energia suunanud süsteemi kirumisele, suunata oma energia süsteemi täiustamisele, saates arendajale ettepanekuid ja nõuandeid, kuidas süsteemi täiustada ning juhtida konstruktiivses vormis tähelepanu kitsaskohtadele. Veelgi enam – et aega tagasi ei pööra ning arendajate tunnustuseks tuleb kindlasti öelda, et head nõu võetakse kuulda ja süsteemi arendamiseks tehtud ettepanekud ei jää kellegi lauale või arvutisse toppama, vaid viiakse ka võimalikult ruttu ellu, siis kasutagem praegu võimalust ja arendagem välja süsteem, mida on efektiivne ja mugav tulevikus kasutada!

Suurem auditikindlus tänu kvaliteedi järelvalvele

Audiitori köögipoolelt vaadatuna on muidugi teiseks suurimaks muutuseks uus audiitortegevuse seadus, mis möödunud naistepäevast jõustus. Seni kehtinud audiitortegevuse regulatsioon oli ajale jalgu jäänud ning uut regulatsiooni oodati juba aastaid. Kui ettevõtjate ja raamatupidajate jaoks oli suurim muudatus ehk muutuvad kohustusliku audiitorkontrolli piirmäärad ja uue, võrreldes auditiga natukene väiksemat kindlustunnet pakkuva audiitori töövõtu – ülevaatuse (inglise keeles review) – kehtestamine, siis audiitorite jaoks on muudatusi oluliselt rohkem.

Kõige otsesemalt puudutab kõiki praeguseid audiitoreid uusatesteerimine: tegevuse jätkamiseks peavad kõik praegused audiitorid läbima Rahvusvaheliste Auditeerimisstandardite (inglise keeles International Standards on Auditing) tundmise testi. Isiklikult arvan, et see test ei saa “komistuskiviks” audiitoritele ning testi tegemine oma erialale pühendunud audiitoritele raskusi ei valmista. Märksa suuremaks mõjuriks on aga uue seadusandlusega kaasnev põhjalikum kutsetegevuse sh. kvaliteedialane järelvalve. Audiitorid loovad ühiskonna jaoks väga olulist lisandväärtust – kindlustunnet. Et tagada selle kindlustunde jõudmine ka igapäeva (finants)ellu, mitte ainult seadusepügalatesse, on uue seadusega loodud või loomisel mitu uut ametikohta: Audiitorkogu president, kantsler, metodoloogia ja täiendõppe spetsialist, järelvalvespetsialist. Kõik see üheskoos näitab, et eesti audiitorkond on muutumus professionaalseks, küpseks, hästi organiseeritud kogukonnaks. Paratamatult seab see ka uusi väljakutseid audiitoritele, kasvõi liikmemaksu ja kindlustussummade tõusu näol ning võib eeldada jätkuvat audiitorite konsolideerumist, et kõiki nõudeid täita.

Raamatupidajad ja juhid on varasemast teadlikumad

Raamatupidamise poolelt on tuua nii positiivseid kui negatiivseid suundumusi. Raamatupidajate, aga rõõmustavalt paljudel kordadel ka juhtide informeeritus varade hindamise vajalikkuse kohta on suurenenud. Samuti on hakatud paremini mõistma audiitori töö olemust ning seda, et märkust järeldusotsuses, uuema terminiga sõltumatu vandeaudiitori aruandes, ei tule karta ega häbeneda. Eriti just kinnisvarainvesteeringute osas valitseb turu vähese tehingute mahu tõttu sageli olukord, kus turuhinda on väga rakse või võimatu määrata. Audiitori jaoks tähendab selline olukord seda, et audiitori töö on olnud piiratud, mistõttu ta ei saa öelda, et see kinnisvarainvesteering oleks olulises osas õigesti ja õiglaselt aastaaruandes kajastatud. Samas tuleb tähele panna, et tegu ei ole vastupidise arvamusega ehk olukorraga, kus audiitor on saanud kõik plaanitud kontrolliprotseduurid läbi viia ja kogunud seejuures piisava tõendusmaterjali väitmaks, et, kas aruanne tervikuna või mingi osa aruandest, ei kajasta õigesti ja õiglaselt tegelikkust.

Kui eelmine aasta oli üheks uueks ja suureks küsimuseks, kuidas hinnata nõudeid deebitoride vastu, kelle suhtes oli algatatud saneerimismenetlus, siis nüüdseks on pea olematu edukas saneerimispraktika näidanud, et nõudeid saneeritavate ettevõtete vastu tuleks hinnata analoogselt nõuetega pankrotistunud ettevõtete vastu.

Likviidsuseprobleemidesse suhtutakse liiga optimistlikult

Negatiivse trendina on näha ettevõtete üha suurenevaid likviidsusprobleeme ning kohati liigoptimistlikke ootusi nõuete laekumise kohta. Jah, käibevara/lühiajaliste kohustuste kattekordaja näib nõuete allahindluse tegemata jätmisel esmapilgul ilus, kuid inetumaks läheb pilt siis, kui numbrite taha minnes selgub, et hoolimata kuni 30 päevasest makseajast on debitoorse võla tegelik käibekiirus mitu korda pikem ning ka hankijatele makstakse oluliselt hiljem kui kokku lepitud, mis kokkuvõttes näitab ülehinnatud varade väärtust ja likviidsusraskusi. Teine selgelt negatiivne trend bilansistruktuuri mõttes on pankade karmistunud finantseerimispoliitika, mille tulemusena on väga sageli ettevõtted olukorras, kus pikaajalist vara (põhivara) on rahastatud lühiajalise finantseeringuga. Ehk loodud on olukord, mida tegelikult tuleks just vältida.

Majanduslikult raskemad ajad on sünnitanud heade aegadega võrreldes oluliselt rohkem vaidlusi osapoolte vahel, mistõttu muutuvad järjest olulisemaks aastaaruande lisad ja selles avalikustatud informatsioon, eelkõige lisades esitatud informatsiooni kõikehõlmavus. Keerulisemad ajad esitavad uusi väljakutseid ka aruannete lugejatele. Otsuste tegemisel ei saa täna piirduda ainult bilansi ja kasumiaruande vaatamisega, sest väga sageli peitub tõde hoopiski rahavoogude aruandes, aastaaruande lisades ning audiitori järeldusotsuses ehk sõltumatu vandeaudiitori aruandes. Ning ka suhtarvude kasutajad peaksid kriitiliselt üle vaatama, kas otsuste aluseks võetavad suhtarvud ikka annavad vajaliku info või ainult pooltõe.

Autor: Lemmi Kann, Mart Nõmper