Leppetrahv: millal ja kuidas?

Leppetrahvi sisu on teatud rahasumma kokkuleppimine, mida oma kohustust rikkunud pool peab maksma teisele poolele.

Töösuhtes toimib see tavaliselt suunal töötaja tööandjale, kuid ei ole välistatud ka vastupidine kokkulepe. Tööanda “leppetrahvid” on tegelikult lülitatud juba ka seadusesse, nt tööandja vastutus ebaseadusliku ülesütlemise korral.Leppetrahvi ei pea paika panema konkreetse numbriga. See võib tuleneda näiteks töötaja rikkumisele eelneva 6 kuu keskmisest töötasust, riigi keskmisest töötasust või kasvõi piimahinnast. Kui sätestada sõltuvus keskmisest töötasust, siis tuleb ka määrata, mitmekordsest töötasust jutt käib (nt neljakordne eelneva 6 kuu keskmine töötasu). Vastse korral on võimalik tõlgendus, et mõeldud on ühekordset keskmist tasu.Tähtis on see, et lepingus oleks kokku lepitud üheselt arusaadav valem, mille järgi leppetrahvi arvutatakse.

Leppetrahv tuleks leppida kokku sellises suuruses, et see kataks rikkumisest tekkiva võimaliku kahju. Erinevus kahju hüvitamisest seisneb selles, et kui on kokku lepitud leppetrahv, peab üks pool tõendama ainult seda, et rikkumine aset leidis ja et teine pool oli selles süüdi. töötaja Mari lekitas tööandja ärisaladust.

Näiteks:

Kusjuures juba seda on tavaliselt väga keeruline tõendada.Kui leppetrahvi ei ole kokku lepitud, siis peaks töötaja käest hüvituse saamiseks tööandja tõendama lisaks ka seda, milline kahju talle ärisaladuse rikkumise tõttu tekkis. See on veelgi keerulisem.Seega - leppetrahvi kokkuleppimine päästab kahju suuruse tõendamisest, tegelikult lausa kahju olemasolu tõendamisest.

See küll ei tähenda, et kui töötaja tõendab, et kahju üldse ei tekkinud või see oli väga väike, siis ei võiks kohus leppetrahvi vähendada (VÕS § 162).

Erinevate rikkumiste eest võiksid olla määratud erineva suurusega leppetrahvid. Ärisaladuse avaldamise eest võiks leppetrahv arvestada seda, kui suurt kahju töötaja võib ärisaladuse avaldamisega teha. Töölt omavoliliselt lahkumise leppetrahv peaks tõenäoliselt olema väiksem, kuna sellest tekivad eelkõige kulud asendaja leidmiseks ja lihtsalt ebameeldivused tööandjale. Viimane võib teatud töökohtadel küll tuua kaasa oluliselt suuremaid kahjusid.

Leppetrahvi ei pea kokku leppima ka meeletult suurt, kuna leppetrahv ei välista seda ületava kahju nõudmist (VÕS § 161 lg 2 ja eelnimettud TLS §-d). See tähendab, et kui tegelikult põhjustati ärisaladuse avaldamisega suurem kahju kui tööandja leppetrahvi kokkuleppimisel oskas ette näha, siis võib ta ka ülejäänud kahju sisse nõuda, kui suudab seda tõendada.