26. aprill 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Läti äriseadustik ja tüüptingimused – uued riskid või võimalused?

Vahel peavad juristid tegutsema nagu võlurid, kes tõlgivad õigusaktide keeruka sõnademängu lihtsasse ja arusaadavasse keelde. Advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas Läti juhtivpartner Gints Vilgerts selgitab Läti äriseadustiku uut kommertskokkulepete peatükki.

Alates 1. jaanuarist 2010 sisaldab Läti äriseadustik (komerclikums, edaspidi lühidalt CL) täiesti uut, kommertskokkulepete peatükki, mis loob mulje ulatuslikest muudatustest.

Kokkuvõtlikult öeldes ei tekita kõnealune peatükk Läti äriseadustikus vähimatki võnget Läti äriõiguse maailmas ega keerukaid tüüptingimusi kasutavate äriühingute tegevuses.

Kommertskokkulepete peatükist ei tulene nimelt mitte ühtegi olulist muudatust, mis tingiks vajaduse muuta arvestataval määral äriühingu igapäevategevust. Siiski võib lähemal uurimisel leida kommertskokkulepete peatükist mõne põneva aspekti.Käesolev ülevaade ei ole lõplik ning kommertskokkulepete peatüki kõiki alajaotusi ei ole siin analüüsitud. Sellegipoolest peaks kõnealune peatükk motiveerima ettevõtteid revideerima ja parandama oma müügi või teenuste tüüptingimusi, et vältida vastuolusid äriseadustiku kommertskokkulepete peatükiga. Tüüplepinguid parendades suurendavad ettevõtted ühtlasi oma igapäevase tegevuse operatiivsust, sest risk sattuda raskustesse kolmandate isikute nõuete tõttu on siis tunduvalt väiksem – nii nõuete suuruse kui ka vaidluse lahendamise aja ja kohtualluvuse osas.

Kahjuks ei nähtu äriseadustiku kommertskokkulepete peatükist, millised sätted on imperatiivsed ning millistest on võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Alates 2010. a jaanuarist on kõik ettevõtetevahelised suhted hõlmatud kommertskokkulepete regulatsiooniga, sh allkirjeldatud regulatiivsete konstruktsioonidega.

Äritava

Ühe aspektina väärib kommertskokkulepete peatükis esiletoomist viide äri- või kaubanduslikule tavale (CL art 391). Et mõista osapoolte kavatsusi ja tõlgendada poolte tegevust, tuleks uue regulatsiooni kohaselt vaidluste lahendamisel arvestada vastavas valdkonnas ülekaalus olevaid äritavasid. Ühelt poolt võib selline regulatsioon võimaldada selle valdkonna (nt reklaamindus, ehitus) juhtivatel äriühingutel  luua ise endaga seotud ettevõtete tegevuse kaudu kõnealused heakskiidetud äritavad, millele vaidluse korral tugineda. Teisest küljest võib äritava rakendamine kujutada endast ka ohtu, mistõttu tuleks tüüplepingutes võimaluse korral sõnaselgelt välistada äritavade rakendamine pooltevahelises suhtes.

Vahendajatega seotud riskid

Äriseadustiku kommertskokkulepete järgmises peatükis sisalduva tähelepanuväärse sätte kohaselt on tehingu tegemisel abi osutanud vahendajatel õigus nõuda tasu isegi juhul, kui tasu maksmises ei ole kokku lepitud (CL art 395). Järelikult võib nõuda sellistes tehingutes nagu näiteks kinnisvaratehingud (sh omandamistehingud, üürisuhted jne) vahendaja tasu tehingu mõlemalt poolelt. Lisaks tähendab seadusemuudatus seda, et aktsepteerides kolmanda isiku abi tehingu ettevalmistamisel, võib tekkida kohustus selle abi eest ka maksta. On iseäralik, et maksekohustus võib tekkida mis tahes abi osutamise puhul sõltumata sellest, kas tehingu sõlmimine õnnestub või mitte.

Seetõttu on vastutuse piiramiseks oluline kokku leppida, kes kellele teenuseid osutab, millised on tasumäärad ning millal kuuluvad tasud maksmisele. Senise regulatsiooni kohaselt kandis tasu saamise riski teenuse osutaja, nüüd on see risk pandud teenuse saaja kanda.

Vallasasjade kinnipidamisõigus

Kommertskokkulepete peatükis sätestatakse samuti võimalus teostada kinnipidamisõigust teisele ettevõttele kuuluvate vallasasjade üle (CL art 399). Õiguskindluse seisukohast saavutataks õigupoolest parem olukord hoopis vastupidise regulatsiooniga, millega keelataks kinnipidamisõiguse teostamine. Sellega soodustataks vaidluste lahendamist kohtutes, mitte ei muudetaks seda jõul põhinevateks võitlusteks, kus vaidlusest on sunnitud loobuma isik, keda ähvardab suurem kaotus.

Lihtsaim näide on autoteenindusse remonti või hooldusesse viidud sõiduk või tehniline dokumentatsioon ehitustööde käigus (kui arhitektile ei maksta halva kvaliteedi tõttu, võib ta keelduda tehniliste dokumentide üleandmisest kliendile või ehitusettevõttele). Et klienti või ehitusettevõtet ähvardab suurem kahju, siis loobub tõenäoliselt just klient või ehitusettevõtja vaidlusest.

Kas näiteks IT-ettevõte võiks rakendada kinnipidamisõigust tarkvara või selle rakenduse üle, mille IT-ettevõte on arendanud välja kliendi jaoks, ning keelata kliendile juurdepääsu tarkvarale, kui IT-ettevõtte ja kliendi vahelises vaidluses peaks esimesel olema nõrgad argumendid või muul põhjusel kehv positsioon?

Neil põhjustel on soovitatav välistada tüüptingimustes kinnipidamisõiguse teostamine.

Nõuete aegumistähtaeg kolm aastat

Kommertskokkulepetest tulenevad nõuded aeguvad kolme aasta möödumisel (CL art 406). Seega tuleks vajaduse korral algatada kohtuasi kolme aasta jooksul (ent millisest ajahetkest?) ning seejuures ei piisa kohustusi rikkunud poolele formaalse kaebuse esitamisest.

Ebaselgust ja ebakindlust esineb pikaajaliste projektide puhul alati. Millal aeguvad nõudeõigused, kui nõude aluseks olev tegevus või kohustuste rikkumine leidis aset pikka aega tagasi, kuid leping lõppeb alles käesoleval aastal?

Ka selles küsimuses ei ole äriseadustiku regulatsioonist aru saada, kas tegemist on dispositiivse sättega ehk kas pooled võivad kokku leppida teistsuguses aegumistähtajas. Tüüpolukord võib tekkida M & A-tehingus, kus pooled peavad toime tulema sihtettevõtte maksuriskidega. Maksunõuete puhul soovib sihtettevõtte ostja enamasti kokku leppida vähemalt nelja-viie aasta pikkuses aegumistähtajas. Mida sellises olukorras teha?

Kuidas tulla toime tüüplepingutega, mis näevad ette kolmest aastast lühema aegumistähtaja? Kas selline kokkuleppeline aegumistähtaeg on kehtiv?

Spetsifikatsiooniga ost – ostja risk

Kui ostja ei anna täpsustusi piisavalt kiiresti, on alates 1.01.2010 olukordades, kus leping võimaldab ostjal täpsustada kaupade omadusi, müüjal õigus ise määratleda vastav kaupade spetsifikatsioon. Enamgi veel, müüjal on õigus nõuda selliste kaupade (mille kohta müüja valmistas ette kaupade spetsifikatsiooni) eest maksmist (CL art 409). Kui ostja keeldub maksmisest, on müüjal õigus müüa kaubad oksjonil (CL art 408).

Kuigi tsiviilseadustik (civillikums) sätestab üldpõhimõtte, et müüja kohustus on tõendada, et ostja on vaidlusalused kaubad tellinud, on kommertskokkulepete peatüki regulatsioon täpselt vastupidine. Kui ostja tegutseb kaupade spetsifikatsiooni määramisel aeglaselt, võib müüja pakkuda ise välja kaupade spetsifikatsiooni ja sel moel müüa ära näiteks kaubad, mis on tema lattu liiga pikaks ajaks seisma jäänud.

Kuidas kaitsta ostjaid ebaausate müüjate eest? Kas peaks vältima kõigi dokumentide allkirjastamist, milles puudub täpne spetsifikatsioon? Kuidas toimida valdkondades, kus igapäevaselt kasutatakse pikaajalisi kestvuslepinguid või kus ostja isegi ei tea, milline spetsifikatsioon oleks tema eesmärke silmas pidades eelistatavaim või sobilikuim?

Ka selle teema puhul tekib dispositiivsuse küsimus: kas pooled võivad selle regulatsiooni kohaldumise omavahelistes suhetes välistada?

Pretensioon kahjustatud kaupade kohta tuleb esitada viivitamatult

Rohkem tähelepanu tuleks pöörata kaupade õigeaegsele ülevaatusele nende tarnimisel. Kommertskokkulepete peatükis sätestatakse see ostja kohustusena: ostja peab kaubad viivitamatult üle vaatama ja teavitama müüjat avastatud puudustest (CL art 411). Põhimõtteliselt tähendab see seda, et ostja ei tohiks võtta vastu kaupu, mida ta ei ole viivitamatult tähelepanelikult üle vaadanud.

On selge, et tegelikus elus ei ole alati võimalik nii käituda. On raske kujutada ette nende reeglite rakendamist olukordades, kus kaupade üleandmisel ei ole võimalik kaupade sobilikkust testida. Näiteks võtab suur organisatsioon vastu esemete tarne, kusjuures osa esemetest on ladustatud laoruumides ning kaupade kvaliteeti kontrollitakse alles hulga aja pärast. Ostja peaks olema müüja positsioonist teadlik. Kui ostja esitab mittekvaliteetsete või puudustega kaupade kohta pretensiooni, on müüjal alati formaalne vastuväide, et see esitati liiga hilja.

Vaidlusi aitavad vältida tüüplepingud. Seepärast on mõttekas uurida, kas pretensioonide esitamise tähtaegu saaks tüüptingimustes lühendada või pikendada sõltuvalt ettevõtte rollist kas müüja või ostjana.

Liisingulepingute regulatsioon tasakaalustamata

Ei ole üllatav, et kommertslepingute peatükis on oma koht ka liisingulepingutel. See regulatsioon väärib eritähelepanu ning tundub, et kommertslepingute peatüki see alajaotus on finantsasutuste poolt hoolikalt ette valmistatud (CL art 467). Kõnealune säte sätestab: „Liisinguandjal on õigus liisinguleping üles ütelda ja nõuda liisitud esemete tagastamist, kui (...) kohustuste täitmine muutub ülemäära koormavaks asjaolude objektiivse muutumise tõttu.”

On oluline rõhutada, et liisinguvõtjal ei ole võimalik liisingulepingut üles ütelda, kui tema kohustuste täitmine on muutunud ülemäära koormavaks asjaolude objektiivse muutumise tõttu. Tundub ebaõiglane võimaldada vaid lepingu ühele poolele sellist taganemisõigust. Selles osas on õigusteadlased tsiviilseadustiku artiklis 1587 sätestatud põhimõttele tuginedes asunud seisukohale, et pool ei vabane oma kohustuste täitmisest mis tahes raskuste tõttu.

Kokkuvõte

Ettevõtted, kes ei ole harjunud kasutama iga päev üksikasjalikke tüüplepinguid, peaksid kaaluma uue regulatsiooniga kooskõlas olevate tüüptingimuste väljaarendamist ja kasutuselevõtmist.

Tüüplepinguid juba kasutavad ettevõtted peaksid need uue regulatsiooni valguses hoolikalt üle vaatama, et maandada uusi juriidilisi riske ja välistada selgelt sätted ja põhimõtted, mida pooltevahelistes suhetes rakendada ei soovita.

Artikkel ilmus advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas aprilli uudiskirjas.

Autor: Lemmi Kann, Gints Vilgerts

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700