26. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Samuti kaalutakse võlgade sissenõudmist nö natuuras, näiteks laos seisva kauba või mõne võlgnikule kuuluva seadme, õiguse vms omandamisega. Taoliste tehingute kavandamisel tuleb aga arvestada, et äripartneri hilisema pankroti korral võib võlausaldaja selliselt omandatud tagatisest või varast ka ilma jääda.

Pankroti väljakuulutamisel asub võlgniku vara valitsema pankrotihaldur ning pankrotivara suurendamiseks on tal õigus tagasi võita ehk teatud tingimustel kohtus vaidlustada võlgniku poolt viimaste aastate jooksul tehtud tehinguid. Sellise menetluse tulemusel võib kohus tunnistada kehtetuks võlgniku varasema tehingu või toimingu, kui sellega on kahjustatud pankrotis isiku võlausaldajate huve. Kehtetuks tunnistamise tagajärjel peab tehingu teine pool tagastama tehinguga saadu pankrotivarasse. Märkida tuleb, et teatud juhtudel saab pankrotihaldur tagasivõitmise nõude esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase vastu.

Oluline on mõista, et pankrotimenetluse käigus tagasivõidetavad tehingud ja toimingud (edaspidi lihtsuse huvides nimetatud tehingud) ei ole enamasti kuidagi ebatavalised ega puudulikud. Tegemist on üldjuhul täiesti seaduslike ja igapäevaste äritehingutega, nagu kinke- või müügilepingu sõlmimine või pandi seadmine. Samuti ei ole tehingu kehtetuks tunnistamise eelduseks alati see, et võlgnikuga tehingu teinud isik oleks seejuures tegutsenud pahatahtlikult või sooviga kellegi huve kahjustada.

Kuidas siis taolisi riske eelnevalt hinnata?

Tehingu kehtetuks tunnistamise põhiline ja vältimatu eeldus on see, et tehinguga peab olema kahjustatud võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist, kui tehing vähendas kas või ühe võlausaldaja nõude rahuldamise tõenäosust või ulatust.Lihtsustatult tähendab see ühte kahest:* kas tehingu tagajärjel jäi võlgnikul vara vähemaks (nt vara kingiti või müüdi põhjendamatult odavalt) või seati mõni võlausaldaja teistega võrreldes paremasse positsiooni, nii et tema nõude rahuldamise tõenäosus * või ulatus suurenes (nt seadis võlgnik tema kasuks pandi, mis võimaldab pankrotimenetluses nõude rahuldamist eelisjärjekorras).

Üldiselt on pankrotihalduri ülesanne kohtus tõendada kõiki tehingu kehtetuks tunnistamiseks vajalikke eeldusi, sealhulgas võlausaldajate huvide kahjustamist. Tuleb aga arvestada, et mida lühem ajavahemik jääb tehingu tegemise ja võlgniku pankroti väljakuulutamise vahele, seda lihtsam on halduril seda teha – nii seadusest tuleneva tõendamiskoormuse regulatsiooni tõttu kui ka sisulistel põhjustel. Seetõttu tasub makseraskustes isikuga tehinguid kavandades kindlasti veenduda, et tema suhtes ei oleks esitatud pankrotiavaldust ega nimetatud ajutist pankrotihaldurit. Sellised teated avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Tehingupartneri majanduslike probleemide korral tuleb aga valvas olla ning vajadusel spetsialistidega konsulteerida ka siis, kui pankrotiavaldusi veel esitatud ei ole, sest hilisemas pankrotimenetluses on tagasivõidetavad kuni kolme aasta tagused tehingud, võlgniku lähikondsete puhul isegi kuni viie aasta tagused tehingud.

Tüüpilisematest tehingutest, mille jõusse jäämine võib võlgniku pankroti korral ohustatud olla, tuleb esmalt mainida kinkelepinguid. On selge, et vara tasuta äraandmine on võlgnikule reeglina majanduslikult kahjulik. Oluline on teada, et kinkelepinguga sarnaselt käsitatakse ka muud tüüpi lepinguid, sealhulgas müügi- ja vahetuslepinguid, millel on kas või osaliselt kinke iseloom – näiteks vara müük võlgniku poolt põhjendamatult madala hinnaga.

Teiseks võib välja tuua võlgniku poolt tagatise andmise, mis on tagasivõidetav, kui tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks või kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja seda teadis. Seega ei ole olemasoleva võla katteks pandi seadmine, sh ka võla ümbervormistamine laenuks ning seejärel tagamine, võlausaldaja jaoks eriti kindel lahendus. Erandiks on juhtum, kui võlgnik tagab krediidilepingut ning pärast tagatise andmist saab enda käsutusse tagatise väärtusele vastava laenu (ei kehti tehingu puhul lähikondsega).

Samuti on võimalik pankrotimenetluses tagantjärele kehtetuks tunnistada varasem rahalise kohustuse täitmine võlausaldajale. Täidetud kohustust s.o tasutud võlga on võimalik tagasi nõuda juhul, kui võlgnik täitis kohustuse ebatavalise maksevahendiga (näiteks raha asemel kaubaga) või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja teine pool pidi sellest teadma. Kas kohustuse täitmise puhul oli tegemist ühe võlausaldaja eelistamisega teistele, sõltub konkreetsetest asjaoludest.

Igal juhul on vajalik tuvastada, et ühe võlausaldaja eelistamine kahjustas teiste võlausaldajate huve – see ei pruugi nii olla, kui võlgnik on teinud näiteks ettevõtte töö jätkamiseks hädavajalikke makseid. Tähtaegade osas on kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise võimalused teiste alustega võrreldes piiratumad (üldiselt kolm kuud, lähikondsete puhul kaks aastat).

Kokkuvõtvalt soovitan tehingute kavandamisel, eriti makseraskustes vaevlevate võlgnikega, kindlasti kontrollida teise poole maksejõulisust ning vähemagi pankrotiohu korral hinnata igakülgselt ka tehingu tagasivõitmise riske, vajadusel pankrotiõiguse spetsialistidega nõu pidades.

Autor: Maarja Teder, Lemmi Kann