Riigikohus tõi selguse majja

Lahendi motivatsioonis viitas kohus, et saneerimisseadus on maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus ja hilisem seadus, mistõttu maksuhalduri senine tõlgendus maksunõuete ümberkujundamise võimatusest seoses vastava lubava  normi puudumisega maksukorralduse seaduses, on ebaõige.Samuti leidis kõrgem kohus, et kui seadusandja tahtnuks maksunõuete hõlmamist saneerimismenetlusse välistada, pannuks ta selle saneerimisseadusesse otsesõnu kirja, nagu tehti töölepingu alusel tekkinud nõuete osas. Lisaks normitehnilistele kaalutlustele rõhutas kohus ka maksunõuete eristaatuse sisulist põhjendamatust ja õigustamatust, mis annab aluse loota, et saneerimisseadust nüüd kibekähku vastava välistusega täiendama ei tõtata.

Mida Riigikohtu lahend tervendamispraktika jaoks tähendab? Eeskätt seda, et kui maksunõue on saneerimiskavaga hõlmatud, ei pea ettevõtja seisma silmitsi tõsiasjaga, et saneerimiskava kinnitamise järgselt tuleb vanad maksuvõlad, sealhulgas saneerimismenetluse ajal kogunenud intressid, mis suure tootmisettevõtte puhul ei pruugi üldse väikesed olla, ikkagi koheselt ära klaarida.

Nagu teistegi saneerimiskavaga ümberkujundatavate nõuete puhul on ka maksunõuete tasumiseks võimalik saada leevendust, et ettevõtte tegevus muutunud majandusoludes ümber korraldada, mis ongi ju kogu tervendamismenetluse iva ja eesmärk.

Olulise täienduse annavad Riigikohtu seisukohad menetlusosaliste jaoks ka perioodi, mis jääb saneerimismenetluse algatamisest kuni saneerimiskava kinnitamiseni. Tuginedes tõlgendusele, et maksunõuded ei ole saneeritavad, on maksuhaldur maksunõudeid maksukorralduse seaduse alusel vaatamata tervendamismenetluse algatamisele sundtäitnud, arestides ettevõtte pangakontod ja andes kontohalduritele korralduse arestitud kontole laekunud summade viivitamatuks ülekandmiseks maksuhalduri kontole. Perspektiiv, mis seab eduka saneerimise võimalused ilmselgelt väga suure küsimärgi alla.

Riigikohtu lahend seda probleemi otseselt küll ei elimineeri ja maksuhalduri täitetoimingute ning pangakonto arestimiste kehtivuse üle peab kohus ikkagi ettevõtja avalduse alusel eraldi otsustama, kuid maksuhalduri peamine argument aresti ja sundtäitmise kehtivuse peatamisele vastuväitmiseks, on kõrvaldatud.

Lisaks maksunõuete ümberkujundamisele puudutas kohus oma lahendis olulise teemana ka saneerimiskava täitmise tähtaja küsimust, st perioodi, mil saneerimiskavaga hõlmatud nõuete alusel ei saa tervendatava ettevõtja suhtes esitada pankrotiavaldust ega algatada hagimenetlust. Saneerimisseadus ei ole seda perioodi ajaliselt otsesõnu reguleerinud ning tõlgendamiskriteeriumiks on olnud vaid seaduseelnõu seletuskiri ja teiste riikide vastav regulatsioon, mille kohaselt võiks saneerimiskava olla täidetav 2-3 aasta jooksul. Kohus leidis, et saneerimiskava täitmine peab toimuma mõistliku aja jooksul arvestades konkreetse ettevõtte saneerimisvajadusi.

Erandlikel asjaoludel võib konkreetse saneerimiskava täitmise optimaalne ja eesmärgipärane aeg ulatuda ka näiteks 10 aastani (või ka 16 aastani, nagu OÜ Loksa Ravikeskus saneerimiskava ette nägi). Erakordselt pikaks tähtajaks peavad olema mõistagi head objektiivsed põhjused, milles ettevõtjal tuleb võlausaldajaid ja kohut veenda, kuid kohtulahendist tuletatav tõdemus, et tervendamine ei pruugi toimuda kiirkorras, lisab kindlasti sisu võlausaldajatega tervendamismeetmete üle peetavatesse läbirääkimistesse.

Autor: Lemmi Kann, Rajar Miller, Urmas Ustav