Kommetnaar: tööleping iseendaga - võimalik, kuid mitte vajalik

Leping on olemuselt kahe poole kokkulepe vastastikuste õiguste ja kohustuste kohta. Lihtsamalt öeldes lepitakse töölepinguga kokku selles, mida töötajal on õigus tööandjalt ja vastupidi nõuda ning selles, mis on kummagi poole kohustused teise poole ees. Eriti oluliseks muutub leping juhtudel, kui üks pool (väidetavalt) ei täida kokkuleppeid, sellisel juhul on teisel poolel õigus nõuda lepingus kokkulepitu täitmist ja vajadusel kaitsta oma õigusi kohtus.

Kui mõlemal poolel on üks ja seesama inimene, ühel juhul küll füüsilise isiku ehk töötajana ja teisel juhul juriidilise isiku ehk tööandja(esindaja)na, tekib igapäevamõistes üsna pentsik olukord, kus piltlikult võib läbirääkimisi pidada ning nõudeid esitada lõppkokkuvõttes iseenda vastu. Õiguslikult võib selline juriidiliselt kahe isikuna esinemine samas olla põhjendatud.

Kui inimene tahab iseendaga lepingut sõlmida, esinedes üheaegselt töötajana ja tööandja esindajana, ei ole selleks seadusest tulenevalt mingeid keelde, piiranguid ega erisusi. Praktilisest lähtepunktist - töötajal (ehk isikul, kellega on sõlmitud tööleping) on läbi töötasu ja sellelt maksude maksmise tagatud näiteks ravikindlustus, pensionikindlustus ja töötuskindlustus.

Igapäevaelus võib see olla üheks sisuliseks põhjuseks lepingu sõlmimiseks. Teisalt on ka juhatuse liikmele võimalik määrata tasu, maksta sellelt tasult maksud ja tagada nimetatud kindlustuskaitse sel viisil. Iseendaga töölepingu sõlmimine on seadusega kooskõlas, selle vajalikkuse või otstarbekuse üle saavad otsustada ainult lepingu pooled, ehk antud juhul isik, kes üheaegselt on töötaja kui tööandja esindaja positsioonis.

Head näidet aga selle kohta, millised peaksid olema juhtumid, kus selline lepingu sõlmimine on vältimatult vajalik, ei oska esitada.

Arvamus on kirjutatud kommentaariks raamatupidaja.ee toimetaja veerule "Tööleping iseendaga?"

Autor: Egle Käärats