Uue TLS kommentaarid - VII osa, töö- ja puhkeaeg

Siin tuleb juttu muudatustest, mis seotud töö- ja puhkeaja ning puhkustega. Etteruttavalt olgu öeldud, et teiste oluliste seas pälvis seegi teema eelnõu läbirääkimistel üksjagu sõjakat tähelepanu. Lähtusid ju eelnõu autorid n-ö euroopalikust töö- ja puhkeaja kontseptsioonist, aimamata halba selles, et vana ja hästi sissetöötatud süsteem, sealhulgas mõiste “tööaja riiklik norm”, tööturu osapooli liigselt kammitsema võiks jääda.  

Sarnaselt töötasu regulatsioonile on töötaja töö- ja puhkeaeg ning talle antavate puhkustega seonduv reguleeritud eelnõu kolmandas, s.o töötaja ja tööandja kohustusi käsitlevas peatükis. Sellist normitehnilist lahendust võib pidada igati põhjendatuks, kuna neilgi juhtudel on tegemist poolte kohustusega midagi teha või tegemata jätta – nt töötaja kohustus teha tööd kokkulepitud ajavahemikus ja tööandja kohustus mitte sundida töötajat ületunnitööle, kui selleks puudub vältimatu hädavajadus. 

Kui heita pilk kehtivasse töö- ja puhkeaja seadusesse, siis leiame sealt põhisätteid ühtekokku 26. Eelnõu kahandab asjakohast regulatsiooni 12 sättele, öeldes seejuures ära kõige üldisemad põhimõtted, mida töö- ja puhkeaja rakendamisel tuleb järgida. Mainitud põhimõtted tulenevad valdavalt Euroopa Liidu Nõukogu direktiividest ja kuna kehtiv õigus on üldjoontes nende direktiividega kooskõlas, siis märkimisväärseid erinevusi regulatsiooni sisus ei ole.  

Nagu öeldud, põhjustas segadust loobumine mõistest “tööaja riiklik norm”. Mida see tähendab? See tähendab, et praktikas ei muutu midagi. Eelnõu kohaselt eeldatakse, et töötaja töötab endiselt 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, juhul kui pooled ei lepi kokku lühemas ehk osalises tööajas. See reegel kehtib tänagi, ehkki loetav näib lingvistiliselt mõnevõrra kaheldav. Siiski ei ole see muudatus pelgalt keeleline. Asja semantiline mõõde koorub eeldusest, et pooled järgivad heauskselt etteantud minimaalseid mängureegleid, vajamata selleks riigi liigset sekkumist. Ja see on erinevus kehtivast õigusest. Ometi tuleb möönda, et tegemist on põhjendatud valikuga, sest kuidas veel luua pinnast või tekitada materjali kollektiivlepingute tarbeks. Lühidalt võib väita, et paindliku regulatsiooni üks eeliseid ongi selle kollektiivläbirääkimistele suunav lakoonilisus. 

Tööaja summeerimine. Teine, mõnevõrra harjumatu sõnademäng hakkab silma seoses summeeritud tööajaga. Nimelt öeldakse eelnõus, et “summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul”. Äraseletatuna tähendab see, et graafiku alusel töötava töötaja tööpäevad või -tunnid võivad nädala jooksul jaguneda erinevalt. Seejuures ei pruugi nädal alata esmaspäeval ja lõppeda järgmiseks esmaspäevaks, vaid alata näiteks kolmapäeval ja lõppeda järgmise nädala kolmapäevaks. Oluline on, et töötaja tööaeg arvestusperioodi jooksul (nt kuu või neli kuud) jaguneks enam-vähem võrdselt ning et peetaks kinni igapäevase ja iganädalase puhkeaja piirnormidest. Viimased jäävad võrreldes kehtiva õigusega muutumatuks. 

Tööpäevasisene vaba aeg. Praktikast hästituntud, kuid regulatiivses mõttes uus on tööandja kohustus vabastada töötaja tööpäeva jooksul ajutiselt tööülesannete täitmisest ja säilitada keskmine palk juhtudel, kui töötaja ei saa mingil põhjusel tööülesandeid täita. Tavaliselt on sellisteks juhtudeks kas asjaajamine ametiasutustes, vajadus arsti juurde minna või hoolitseda pereliikme eest vms. Niisugused juhtumid saavad eelnõu kohaselt olla erandlikud ega tohi segada üldist töökorraldust. 

Töötamine õhtusel või öisel ajal. Eelnõus ei eristata enam õhtust tööaega ning lisatasu selle eest ette ei nähta. Mõistagi ei tähenda see, et pooled ei või õhtuse tööaja eritasustamises kokku leppida. Kompensatsiooniks õhtuse tööaja mõiste kaotamisele suurendati lisatasu määra öisel ajal töötamise eest. Eelnõu kohaselt peab tööandja maksma töötajale öösel, s.o ajavahemikus kella 22-st kella 6-ni, töötamise eest 1,25-kordset töötasu. Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et lisatasu asemel hüvitatakse öösel töötamine täiendava vaba aja andmisega. 

Öisele töötamisele on seatud piirang. Selle kohaselt ei tohi öötöötajat järjest tööle rakendada üle 8 tunni. Öötöötajaks nimetatakse töötajat, kes oma igapäevasest tööajast töötab vähemalt kolm tundi ööajal või kes oma iga-aastasest tööajast töötab vähemalt kolmandiku ööajal. Kaheksa tunni piirangust tohib aga erandi teha tervishoiu- ja hoolekandetöötajatele. See tähendab, et vajadusel võib tööandja nende töötajate tööaega pikendada 12-le või enamalegi tunnile. Vahemärkusena olgu öeldud, et juhul, kui tervishoiu- või hoolekandetöötajaile rakendatakse üle 12-tunniseid töövahetusi, siis tuleb neile vahetult pärast vahetuse lõppu tagada täiendav vaba aeg. Lühidalt peab selline töötaja saama peale vahetuse lõppu lisaks ettenähtud vabale ajale iga kahtteist tundi ületanud töötunni võrra täiendavalt puhata. Näide: kui arsti 12-tunnine töövahetus venib operatsiooni tõttu 16-tunniseks, siis peab ta peale 16-ndat tundi puhkama järjest 12 + 4 ehk kokku 16 tundi. Iseküsimus on, kuidas sellist nõuet meditsiinitöötajate nappuse korral praktikas järgima hakatakse ja kas tööinspektsioon evib küllaldast järelevalvevõimekust.  

Valveaeg. Mõnevõrra teisenenud on ka valveaja kohaldamise tingimused. Kehtiva õiguse kohaselt tohib töötajat valveajale rakendada kuni 30 tunniks kuus, „kui see on vajalik ettenägematute ja edasilükkamatute tööde tegemiseks”. Eelnõus eeldatakse valveaja rakendamiseks poolte kokkulepet. Samas puudub 30-tunnine piirang, mis tähendab, et kokkuleppel võib töötajat valveajale rakendada igal ajal, mis jääb maksimaalse lubatud tööaja ja nõutava  minimaalse puhkeaja vahele. Numbrite keeles näeks asi välja järgmine. Ööpäevas on 24 tundi. Kuna minimaalne puhkeaeg peab olema 12 tundi, saab valveaega kohaldada vaid sellisele töötajale, kelle tööaeg ööpäevas on lühem kui 12 tundi. Näiteks: 10-tunnise tööpäevaga töötaja valveaeg ööpäevas saab olla maksimaalselt 2 tundi, 8-tunnise tööpäeva korral maksimaalselt 4 tundi jne. Samas tuleb lähtuda iganädalasest puhkeajast, mis üldjuhul on 48 järjestikust tundi ehk kaks päeva. Ka sel ajal on välistatud valveaja rakendamine. 

Eelnõus on püütud täpsustada valveaja mõistet seoses selle jagamisega n-ö aktiivseks ja passiivseks valveajaks. See tähendab, et osa valveajast, mil töötaja täidab tööülesandeid, loetakse tööajaks ning selle eest makstakse töötajale kokkulepitud töötasu. Selle aja eest, mil töötaja on n-ö tööootel, tasutakse 1/10 ulatuses töötasust. Paraku tuleb tunnistada, et eelnõu sõnastus siinöeldu kohta ei ole kõige õnnestunum, kuna tekstist ei nähtu selgelt, et ka töökohal viibimine loetakse tööajaks. Viimast täpsustab pigem eelnõu seletuskiri, kus öeldakse, et töökohal viibimine tähendab sisuliselt tööandja kontrolli all viibimist ning seda tuleb käsitada tööajana.

Loe lisaks:;;;;;;;

Töölepinguseaduse (edaspidi TLS) kommentaarid – I osa, paragrahvid ja peatükid

TLS kommentaarid - II osa, töölepingu sõlmimisele esitatavad üldised nõuded

TLS kommentaarid - III osa, töölepingu sõlmimine alaealisega

TLS kommentaarid - IV osa, töötaja kohustused

TLS kommentaarid - V osa, tööandja kohustused

TLS kommentaarid - VI osa, olulisemad muudatused numbrites

TLS kommentaarid - VIII osa, puhkused

Autor: Tiia E. Tammeleht