Kuidas südamega kuulata

Sageli valdavad teist inimest kuulates meid endid tugevad tunded – iseäranis siis, kui tegemist on tugeva emotsionaalse läbielamisega teises. Reageerime tema tunnetele ning soovime kogetut jagada, oma lugu rääkida, õpetada, julgustada... see kõik pole aga paraku empaatia ning võib osutuda teisele inimesele pigem koormaks kui abiks.

Kas empaatiline kuulamine tähendab üksnes vaikides teise inimese kuulamist? Kõige olulisem on kohalolu, mida pakud teisele inimesele ja mis on tajutav, seepärast pole sõnad sageli vajalikud. Ent vahel võime aidata kaaslasel enesega paremat kontakti luua, püüdes arvata tema tundeid ja vajadusi või lihtsalt tema öeldut peegeldades, et ta võiks kindel olla, et oleme temast aru saanud, teda mõistnud. Näiteks nii: „Kas sa tunned suurt kurbust ja hirmu, sest soovid mõista ja usaldada seda, mis toimub?“ või nii: „Ma näen, et sa oled tõeliselt õnnelik selle üle, mis täna juhtus?“ Peegeldamisega ei tasu aga liiale minna, sest teine inimene vajab ikka eelkõige toetust ja meie tajutavat kohalolekut, mitte inimpeeglit, kes kõik tema öeldu talle emotsioonitult tagasi saadaks.

Mis ei ole empaatiline kuulamine?

Empaatilise kuulamise alla ei mahu järgmised võtted, mida igapäevasuhtluses sageli kasutame:

* analüüsimine: „Sa oleksid pidanud nii tegema, siis oleks kõik kindlasti läinud naa.“

* hinnangute andmine: „No see oli nüüd küll vale/loll/mõtlematu tegu!“* äraparandamine ja lohutamine: „Pole midagi, küll sa üle saad! Ära nüüd nuta!“* oma loo jutustamine: „Aga tead, mis minuga täna juhtus...“* teise kogemuse pisendamine ja võrdlemine: „Oh, see pole midagi, mis sinuga juhtus! Tahad ma räägin hoopis, mis Mariga juhtus!?“* kaastunde avaldamine: „Mul on nii kahju, et sinuga selline asi juhtus.“* süüdistamine ja parastamine: „See on kõik sinu enda süü! Said nüüd, mis tahtsid!“* õpetamine ja manitsemine: „Ära karda! See pole üldse nii hull! Tee hoopis nii...“

Kuidas treenida oma empaatiamuskleid?

Lihtne harjutus empaatilise kuulamise harjutamiseks on kujutleda enda kõrvale seisma tühi korv, kuhu on mõttes võimalik visata kõik pähe tulevad mõtted, üleskerkivad tunded ja hinnangud. Ei, mitte neid ära visata, vaid panna hetkeks lihtsalt kõrvale ja vajadusel tulla hiljem nende juurde tagasi. On inimesi, kes oskavad empaatiliselt kuulata „loomulikust intelligentsist“ ja on neid, kel on vaja harjutada, et mõista empaatia olemust. Seepärast ei tasu heituda, kui esialgu empaatiline kuulamine päris nii välja ei tule, nagu soovime. Varu aega ja kannatust, sest see tasub ära! Ja mis peamine – ikka ja alati usalda eelkõige iseennast.

Mida rohkem on meis rahu ja teadlikkust nii meie sise- kui välisilmast, seda lihtsam on häälestada end vajadusel empaatia-lainele. Seepärast aitab empaatilist kuulamist treenida ka näiteks looduses viibimine, meditatsioon ja igasugune füüsiline tegevus (ka sport), kus ei saa endale lubada mõtetes ringi hõljumist, vaid on tarvis kogu tähelepanuga kohal olla. Kuna kogu meie elu koosneb suhtlemisest, siis pole vist ühtegi eluvaldkonda, kus me ei võidaks ühe olulise suhtlemisoskuse juurdeõppimisest. Seepärast – õpi südamega kuulama!

Artikli originaal: Säästva eluviisi portaal www.bioneer.ee