Lühidalt:
Justiitsministeerium koostas tsiviilseadustiku üldosa ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille väljatöötamise tingis kiirlaenude võtmisega seonduvad õiguskorra kitsaskohad.
(VÕS § 402 - § 421
Seletuskirjas kirjutavad eelnõu koostajad, et seaduseelnõu väljatöötamise tingis viimasel ajal seoses kiirlaenude võtmisega teravalt esile kerkinud õiguskorra kitsaskohad, mis ei võimalda tekkinud probleeme ühiskonna õigustundele ja sotsiaalsetele vajadustele vastavalt lahendada. Siiski ei saa eelnõus kavandatavale vaadata vaid kiirlaenudest lähtuvalt. Laen on laen ning laenulepingu üldpõhimõtted on samad mistahes summade laenamisel ja ei sõltu palju laenu saamise lihtsusest. Seetõttu tulebki kavandatavatele muudatustele vaadata hoopis laiema pilguga.
Raskete asjaolude ärakasutamisel muutub tehing tühiseks
Kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus ütleb, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine ning tehingu, mis on tehtud olulise raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Eelnõuga soovitakse raskete asjaolude ärakasutamine muuta samuti aluseks, millal tehing oleks tühine ning mitte enam lihtsalt tühistatav. Seega ei oleks raskete asjaolude ärakasutamine enam eraldi aluseks tehingu tühistamisele vaid kuuluks heade kommete alla – raskete asjaolude ärakasutamise läbi sõlmitud leping oleks tühine, kuna selline käitumine oleks heade kommetega vastuolus.
Et situatsiooni veelgi paremini mõista toome siinkohal ära ka eelnõu vastava sätte sõnastuse, mis kõlab järgmiselt: „Tehing on heade kommetega vastuolus [ja tühine] muu hulgas juhul, kui üks pool on tehingu tegemisel liigkasuvõtjalikult ära kasutanud teise poole erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid ja tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on muul põhjusel heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, samuti kui kohustus tuleb täita kolmandale isikule.“
Kuna tegemist on tehingu tühisust puudutavate sätete muutmisega, ei saaks siinkohal enam kuidagi rääkida vaid laenulepingutest, sest muudatuse mõju tuleb hinnata kõiki võimalikke tehinguid silmas pidades.
Hetkel kuum
Konkreetsemalt laenulepinguid puudutab aga järgnev säte, mida soovitakse seadusesse lisada: „Kui laenulepingus on ette nähtud heade kommete vastaselt kõrge intressi tasumise kohustus, siis on laenusaajal õigus kasutada laenu kokkulepitud aja vältel, makstes selle eest intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.” Kasutades siinkohal jällegi seletuskirjas toodud selgitust, reguleerib kavandatav muudatus õiguslikku tagajärge olukorras, kus laenulepingus kokkulepitud vastastikused kohustused – laenusumma ja laenusummalt makstav intress – on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Säte ütleb, et siis ei pea laenusaaja kohe laenu tagastama, ta saab seda kasutada kokkulepitud aja vältel, kuid peab selle eest maksma intressi sõltumata varasemast kokkuleppest vaid VÕS § 94 lg 1 sätestatud suuruses (s.o Euroopa Keskpanga poolt põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär, mis näiteks hetkel on 4,0% aastas ehk ligikaudu 0,01% päevas). Kui eelnõu jõustudes võtta laenu heade kommete vastaselt kõrge intressiga, võiks seda kasutada küll kokkulepitud aja jooksul, kuid intressi tuleks maksta suure tõenäosusega vähem, kui see harilikult sellises olukorras tavaline on. See, mis ühel või teisel juhul on „heade kommete vastaselt kõrge intress“ ning kust jookseb piir kõrge ja headele kommetele vastava intressi vahel, on määramata. Vaidluse korral jääb piiri tõmbamine tavapäraselt kohtu ülesandeks.
Probleemne koht kokkuleppelise intressi asendamisel on eelkõige see, kas heade kommete vastaselt kõrge intressi asemel peaks kehtima turutingimustest selgelt madalam intress (nagu eelnõus pakutud variant) või asjaoludele vastav harilik intress. Kehtiv võlaõigusseadus ütleb hetkel, et kui intressimäära lepingus ei ole kokku lepitud (Nt: kokkulepe intressi osas osutub tühiseks või seda lepingus ei olegi), eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi. Alles siis, kui harilik määr üldse puudub või seda ei õnnestu tuvastada, näeb seadus ette, et rakendada tuleks VÕS §-st 94 tulenevat intressimäära (seda, millele viitab ka eelnõu).
Eelnõu laiendab tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamist
Eelnõu oluliseks osaks on kahtlemata ka tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamise laiendamine. Teatavasti on tarbijakrediidilepingutele omane tarbijatele suurema informeerituse tagamise kohustus, tarbija soodsam taganemisõigus, erinev kohtlemine maksetega tasumise viivitamisel jne. Hetkel ei kohaldata tarbijakrediidi sätteid krediidilepingutele, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind on väiksem 200 eurole vastavast summast. Samuti ei laiene tarbijakrediidi normid krediidilepingutele, mille puhul krediit tuleb tagasi maksta lühema tähtaja jooksul kui kolm kuud. Eelnõuga kaotatakse seadusest nii summaline kui ka tagasimakse kriteerium. Muudatusega tagatakse seega, et ka alla 3000-krooniste ning alla kolmekuulise tagasimaksega krediidilepingute puhul tuleb järgida nõudeid, mis kehtestatud tarbijakrediidi andmisele (VÕS § 402 - § 421).
Kõigil, kellele eelnõu suuremat huvi võib pakkuda, on soovitav sellega kindlasti täiendavalt tutvuda. Eriti põhjalik on seekord eelnõule lisatud seletuskiri, milles sisalduv kehtiva õiguse ja kavandatud muudatuste analüüs kindlasti kiitmist väärib. Eelnõu ning seletuskirjaga saate tutvuda tavapäraselt Kaubanduskoja veebilehel www.koda.ee/?id=1300
Enimloetud
1
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele