Õigesti tegid omavalitsused, kes hoidsid oma spordikoolid alles ja maksavad treeneritele palka.
Üheksakümnendate aastate keskel käisid Euroopa riikide spordispetsialistid Eestiski uurimas endise sotsialismileeri eduka spordisüsteemi võtit ja loomulikult nad leidsid siit spordikoolid. Ka meie tollased spordijuhid tahtsid ilmselt ennast uues olukorras näidata ja avastasid, et kogu Euroopa sport on üles ehitatud klubidele.
Teistes riikides sobitati spordikoolid oma spordimudelisse, midagi seejuures lõhkumata. Norra peaks olema oma mitme spordikooliga esirinnas ja head tulemused pole lasknud kaua oodata. Klubide ahela tipus on riiklikud ja eratippspordikoolid, näiteks murdmaasuusatamises on kolm riiklikku ja kaks eratippspordikooli, kuhu on põhikohaga tööle võetud oma ala paremad treenerid.
.....
Kas jätkata virelemist?
Pearaha on toetus, projektiraha on projektitoetus, laagriraha on laagritoetus, tippspordiraha on tippsporditoetus, aga kes treenerile palka maksab? Suure hooga käivitati treenerite atesteerimine, viidi läbi koolitusi, praktikume, eksameid. Lootus, et pärast kutsetaseme edukat kättesaamist muutub muu hulgas treenerite tasustamine ja hakkavad kehtima sotsiaalsed garantiid, jäigi lootuseks. Kui treenerid tegid omalt poolt kõik ära, siis riigipoolne osa on jäänud sisuliselt olematuks.
Paremal juhul saab treener siiski oma kategooria eest riigilt umbes 500 krooni kuus puhtalt kätte, mis on samuti toetus. Oleme jõudmas olukorda, kus treenerile tuleks maksta üks korralik matusetoetus ja vallavaesena virelemine ära lõpetada. Leidub küll ka üksikuid klubisid, kellel läheb hästi ja kus treenerid on võetud tähtajatu töölepinguga palgale.
Sport on ühiskonnas üks olulisemaid valdkondi ja treener selle tähtsaim lüli. Kui ka treeneri elukutset tahetakse vääriliselt hinnata, tuleks teha kõik, et tasustada teda soliidse palgaga.
Arukust ja ettenägelikkust jätkus nendes omavalitsustes, kus hoiti spordikoolid alles ja treeneritele makstakse palka. Sealsed spordijuhid vääriksid elutööpreemiat ja ametiredelil edutamist.