11. veebruar 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töökoodeksi § 1281 lg 1 sätestab võimaluse sõlmida töötajatega kollektiivse varalise vastutuse lepingu ainult järgmistel asjaoludel:

     kollektiivse varalise vastutuse lepingu pooleks on töötajad, kes töötavad sellistel ametikohtadel või teevad selliseid töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi (väljaandmise), veo või tootmisprotsessis kasutamisega, ning

     iga üksiku töötaja materiaalse vastutuse piiritlemine ja vastava töötajaga eraldi täieliku isikliku materiaalse vastutuse lepingu sõlmimine ei ole võimalik.

Eeltoodud punktides nimetatud asjaolud peavad esinema ühekorraga. Tööandjal kui kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimisest huvitatud isikul lasub vaadeldava sätte kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamise koormus. Seega peab tööandja muuhulgas suutma tõendada, miks ei olnud võimalik sõlmida iga töötajaga eraldi isikliku varalise vastutuse lepingut.

Kollektiivse varalise vastutuse lepingu puhul on tegemist mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama nii tööandja kui kõik kollektiivi liikmed. Sellise lepingu muutmine on võimalik üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul. Riigikohus märgib, et kollektiivse varalise vastutuse lepingu muutmiseks loetakse muuhulgas ka kollektiivi liikmete koosseisu muutmine.

Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutas täiendavalt, et kohtud peavad kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivust hindama poolte taotlustest sõltumata.

Täiendav informatsioon: partner Ilmar Straus ( [email protected] ) või advokaat Liane Raave ( [email protected] ).

Autor: Ilmar Straus, Liane Raave