22. jaanuar 2008
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Seotud isikute vaheliste tehingute kajastamine

Jätkuvalt teeb ettevõtjatele muret kehtestatud hinna põhjendamine ning sellega kaasnevad täiendavad kohustused.

Teatavasti on Eesti maksuhalduril õigusmaksu määramisel siirdehinda ümber hinnata lähtudes sellisel puhul omavahel mitteseotud isikute vaheliste sarnaste tehingute väärtusest, so nimetatud tehingute turuväärtusest.

 Et siirdehinna turuväärtuse üle otsustada, on maksuhalduril tarvis teada seotud isikute vahelise tehingu asjaolusid ning siirdehinna määramise tagamaid. Tulumaksuseadus (TMS § 50 lg 7) annab vajaliku teabe hankimiseks maksuhaldurile ka pädevuse – residendist äriühing on kohustatud maksuhalduri nõudmisel esitama täiendavaid andmeid seotud isikutega tehtud tehingute, samasse kontserni kuuluvate äriühingute tegevuse ning kontserni struktuuri kohta. Siirdehinna regulatsioon on lisaks tulumaksuseaduse üldsätetele koondatud rahandusministri 10.11.2006 määrusesse nr 53 (edaspidi määrus).

Iga uuendus tekitab umbusku ning vastuseisu. Nii on ka seotud isikutevaheliste tehingute asjaoludedokumenteerimise nõuded, mis on kohustuslikudmuuhulgas suuremate kontsernide Eestis tegutsevatele lülidele, tekitanud palju hirme ning väärarusaame. Põhilised pretensioonid võib koondada kolme K-alla:

 Siirdehindade dokumentatsiooni koostamine on väga keeruline

 Siirdehindade dokumentatsiooni koostamine on väga kallis

 Siirdehinna dokumenteerimise reeglistik Eestis on ebainimlikult karm

Käesoleva artikli eesmärgiks on nimetatud väiteid lähemalt uurida ning neid võimaluse korral ümber lükata. 

Siirdehindade dokumentatsiooni koostamine on väga keeruline?

 

Siirdehindade turuväärtuse määramise dokumenteerimisel lähtutakse üldistest majandustehingute dokumenteerimise nõuetest. K

Siirdehindade turuväärtusele vastamise kontrolli teostamiseks on maksuhalduril maksukorralduse seadusest (MKS § 11 ja § 56) tulenevalt õigus otsuse langetamiseks vajalikke tõendeid (sh siirdehinna kujunemist käsitlevaid materjale) küsida ning rahandusministri määrus täiendavat kohustust ei sätesta. Dokumenteerimisreeglite sätestamisega rahandusministri määruses on maksumaksja tõendamiskoormust kergendatud – ettevõtja teab juba tehingu planeerimisel, milline teave siirdehinna määramise asjaolusid kirjeldada aitab ning mida maksuhaldur siirdehinna kujunemise kohta küsib.

Andmed jagunevad järgmiselt:

PÕHITOIMIK –kontserni puudutavad dokumendid
riigiomased dokumendid –Konkreetset tehingut puudutavad dokumendid
    kontserni äritegevuse ülevaade, milles kirjeldatakse ka äristrateegias eelmise majandusaastaga  võrreldes aset leidnud muutusi;       kontsernisiseste omandisuhete kirjeldus (ema-, tütar- ja sidusühingute skeem) ning kontserni liikmete tegevuse ülevaade, eelmise majandusaasta jooksul kontserni struktuuris ja kontserni liikmete tegevuses toimunud muutused;       üldine teavet kontrollitud tehingutes osalevate sidusettevõtjate ja kontrollitud tehingute kohta – tehingute liik (materiaalne või mittemateriaalne vara, teenused) ning tehingute väärtused;     kontrollitud tehingute raames täidetud ülesannete ja võetud riskide ülevaade ning eelmise majandusaastaga võrreldes aset leidnud muutused;   ülevaade kontsernile kuuluvast mittemateriaalsest varast;     kontserni siirdehindade turuväärtuse määramise poliitika kirjeldus;     kulude jagamise kokkulepete ja siirdehindu käsitlevate eelotsuste nimekiri.       maksumaksja tegevuse kirjeldus, mis kajastab ka äristrateegias eelmise majandusaastaga võrreldes aset leidnud muutusi;        maksumaksja tehtud kontrollitud (seotud isikute vaheliste) tehingute kirjeldus – kaupade müügimaht ja osutatud teenuste väärtus, üüritud ja renditud varade maht, mittemateriaalse vara kasutamisest ja üleandmisest saadud tulu, laenudelt saadud ja makstud intress, muutused kauplemistingimustes ja olemasolevate kokkulepete muudatused;        kontrollitud tehingute ja võrreldavate tehingute analüüs – vara ja teenuste kirjeldus, tegevusanalüüs, tehingutingimused, majanduslikud tingimused, äristrateegia, võrreldava tehingu andmetes tehtud korrigeerimised;       selgitus siirdehindade määramise meetodi või meetodite valimise põhjuste ja kasutamise viisi kohta;      võimaluse korral asjaomaseid sisesed ja välised võrdlusandmed ning viited võrreldavate tehingute allikatele.

Kust selline andmeloetel tuleb? Rahandusministeerium ei ole teinud saladust, et nimekirja koostamisel on tuginetud Euroopa Liidu siirdehinna ühendfoorumil kokkulepitule ning sarnane jaotus on kõikide liikmesriikide esindajate poolt heaks kiidetud. Maksumaksja jaoks paistab aga siiani segane olevat ühendfoorumil vastuvõetud otsuse kasutegur siirdehindade juhtumite puhul…

Foorumi töötulemusena valminud dokumenteerimise juhendiga lepiti kokku andmete maht, mis liikmesriikide maksuhaldureid rahuldab ning ka süsteemne lähenemine, st ühes liikmesriigis asuva emaettevõtja koostatud põhitoimikut aktsepteerivad ka teistes liikmesriikides tegutsevaid tütarettevõtjaid kontrollivad maksuhaldurid. Ühtse dokumenteerimisjuhendi eesmärgiks on eeskätt ettevõtjate halduskoormuse vähendamine ning samas ka kindlustunde pakkumine (nõudmised on ette teada).  

Põhitoimiku võib koostada kontserni iga tegevusharu kohta eraldi, riigiomased dokumendid täiendavad omakorda põhitoimikut konkreetse tehingu osas.

Mis saab siis, kui tehing on toimunud seotud isikute vahel, kes ei kuulu ühte kontserni (näiteks täidetud on 10% osaluse kriteerium, st seotus isikute vahel on tekkinud TMS § 8 p 3 alusel)? Põhitoimikusse on koondatud teave, mis annab kontserni kuuluvate ettevõtjate tegevusest üldise pildi ning samasugust üldist teavet ettevõtja tegevuse kohta küsib maksuhaldur ka juhul, kui tegemist ei ole kontserniga.

Palju küsimusi on tekitanud konkreetse tehingu dokumentatsioonipaketis olevad kontrollitud tehingute ja võrreldavate tehingute analüüsi ning turuväärtuse määramise meetodi kasutamise kirjelduse nõue.

Seotud isikute vaheliste (ehk kontrollitud) tehingute ja võrreldavate tehingute analüüs on vajalik selgitamaks kuivõrd tehingute andmeid omavahel võrrelda saab. Kui tehingute mahud, tingimused, ettevõtjate äristrateegiad vms on väga erinevad ei ole õige siirdehinna turuväärtuse määramiseks konkurendi tehinguväärtust kasutada. Tehinguväärtust mõjutavad asjaoludest annab põhjalikuma ülevaate rahandusministri määrus.

Siirdehinna turuväärtuse määramiseks pakub nimetatud määrus olenevalt tehingu liigist ja kasutada olevatest võrdlusandmetest välja viis meetodit. Kolme esimese puhul (võrreldava hinna meetod, edasimüügi hinna meetod ja kulupõhine meetod) on vajalik heade võrdlusandmete olemasolu ning määruses kirjeldatud metoodika abil on neid meetodeid kasutades võimalik leida üsna täpne tulemus. Kahte viimast määruses kirjeldatud meetodit (jagatud kasumi meetod ja tehingu tootluse meetod) saab kasutada ka üsna nappide võrdlusandmete korral. Ettevõtjate abistamiseks on maksuhaldur oma veebilehele välja pannud ka Maksu- ja Tolliameti siirdehinna määramise projekti töögrupi koostatud Siirdehinna määramise juhendi. Juhendis on muuhulgas näiteid meetodite kasutamise kohta.

Siirdehindade dokumentatsiooni koostamine on kallis?

Seotud isikute vaheliste tehingute asjaolude täiendav dokumenteerimise kohustus on põhjendatud vaid olukorras, kus mõne teise õigusaktiga ei ole samade andmete kogumine või kirjeldamine või säilitamine juba nõutud. Siirdehinna kujunemise põhjendamisel saab kasutada kõiki maksumaksja kasutuses olevaid andmeid. Olemasolevatest andmetest sobib igasugune teave hinnakujunduse kohta – kuluarvestus, juurdehindluse suuruse määramise (või ka mittemääramise) põhjendus jne. 

Täiendav andmete hankimine on tarvilik vaid juhul, kui maksumaksjal ei ole hinna kujunemise asjaolusid selgitavat teavet. Vajaliku analüüsi tegemisel ei saa siiski välistada täiendavalt kaasnevaid kulusid.

Rääkides siirdehindade dokumentatsiooni koostamise kulukusest ei saa tähelepanuta jätta määruses sisalduvat „mõistlikkuse põhimõtet” – nõutavate dokumentide hulk ja detailsus peab vastama konkreetse tehingu asjaoludele ja tehingu hinnale ning need peavad olema piisavad tõendamaks siirdehinna vastavust turuväärtusele. Maksumaksja ei pea tegema liigseid kulutusi, kui tal on võimalus muude vahenditega kasutatava siirdehinna kehtestamise põhjuseid selgitada.

Oluline on, et siirdehinna kujunemislugu fikseeritaks nö jooksvalt – ettevõtja ise teab paremini igast maksukonsultandist, miks konkreetne hind on selliseks kujunenud nagu ta on. Tagantjärele põhjenduste leidmine on keerukas ning selleks abimeeste palkamine kahtlemata ka kulukas.

Ø

 

Siirdehinna dokumenteerimise reeglistik Eestis on ebainimlikult karm?

      Lisaks nimekirjale, mida siirdehinna turuväärtusele vastamise kontrolli puhul nõutavad andmed sisaldama peavad, on siirdehinna turuväärtuse määramise ning selle kontrollimise puhul mitmeid muid asjaolusid, mis riigiti tihti erinevad – dokumentatsiooni esitamise tihedus ja tähtaeg, võrdlusandmete päritolu, kohustusliku dokumentatsiooni koostajate määratlus jne. 

      Eestis tuleb siirdehinna tõendamiseks tarvilik dokumentatsioon maksuhaldurile esitada vaid vastavasisulise nõude korral ning tähtajaks sellisel puhul on vähemalt 60 päeva. Nimetatud tähtaeg on pikem, kui enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides.

      Erinevalt mitmete teiste riikide siirdehinna regulatsioonidest on määruses sätestatud, et siirdehindade turuväärtuse määramiseks vajalikud võrdlusandmed peavad olema kättesaadavad nii maksuhaldurile kui ka maksumaksjale. Seega ei või maksuhaldur kontrolli teostamisel kasutada võrdluseks maksumaksjate konkurentide andmeid, mis ei ole maksumaksjale kättesaadavad.

      Seotud isikute vaheliste tehingute asjaolude dokumenteerimise kohustus kehtib Eestis piiratud ringile maksumaksjatele (määruse § 18 lg 1). Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks on dokumenteerimise reeglid soovituslikud.

      Olulise asjaoluna võib välja tuua ka siirdehinna turuväärtuse määramise hetke. Määruses on täpsustatud, et kontrollitud tehingu asjaolusid dokumenteerides esitab maksumaksja teabe, mis on talle kättesaadav tehingu toimumise ajal. Dokumentides võib küll esitada ka hilisemat teavet, kui see avab siirdehinna turuväärtuse määramise jaoks olulisi asjaolusid kuid maksuhaldur ei või kontrolli teostamisel lähtuda andmetest, mis siirdehinna määramisel maksumaksjale teada ei olnud (toote tasuvus tulevikus jm). Mitte kõik riigid ei ole maksuhaldurile selliseid piiranguid seadnud.

Lõpetuseks

 

Regulatsiooni koostamisel tutvus rahandusministeerium mitmete teiste riikide sarnasesisuliste sätetega. Ehkki siirdehinna teema on komplitseeritud ning langetatavad otsused sõltuvad väga konkreetsetest asjaoludest oli eesmärgiks kujundada võimalikult ühemõtteline ja selge reeglistik. Arvesse võeti teiste riikide kogemusi ning arengusuundi. Kuna tihti on tegemist rahvusvaheliste tehingutega, peeti oluliseks, et Eesti reeglistik sarnaneks teiste riikide reeglitega.

 

Võrreldes täna Eestis kehtivaid seotud isikute vaheliste tehingutega kaasnevaid nõudeid  teistes riikides kehtivate samasisuliste sätetega tuleb tunnistada, et Eesti maksuhalduri poolt aktsepteeritava siirdehindade dokumentatsiooni koostamine ei ole ei keeruline ega ka kallis. Kindlasti aga mitte ebainimlikult karm.  

Autor: Martgit Aav

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700