24. oktoober 2007
Jaga lugu:

Suhkurtõbi — laisa magusa elu tagajärg

Vähene jalgsi käimine ja keha liiga vähene füüsiline koormamine, tundidepikkused kössitamised arvuti ees, kaloririkkad toidud, mida organism ei suuda ära kulutada, vaid hakkab ladestama priskusena — kõige selle tagajärjeks võib olla diabeet. Milline on ellujäämise režiim?

“Haigestumine teise tüübi ehkinsuliinsõltuvasse diabeeti kasvab terves maailmas. Plahvatuslikkukasvu märgitakse just Aasia rahvastel, kes on ümber asunudLääneriikidesse ja üle võtnud selle maailma toitumistavad ja väheseliikumisharjumuse,” ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla endokrinoloogHIIE TUPITS.

Onüldteada, et suurt rolli mängib selle haiguse ilmnemisel päriliksoodumus, aga asiaatidel vist siis sellist geneetilist tausta ei ole,kui nad oma kodumaal ei haigestu?

Asiaatidel just ongi geneetiliselt suuremeelsoodumus ainevahetushäiretele ja diabeeti haigestumisele.Haigestumine uutes elutingimustes aga näitab, kui oluline onsuhkruhaiguse ennetamisel tervislik toitumine, mitmekesine puu- jajuurviljamenüü, kehakaalu normis hoidmine ja liikumine.

Kastaasiseseisvunud Eestis on diabeetikute arv kasvanud või ehkmitmesuguste võrratute lõunamaiste taimsete toitude kättesaadavuselvähenenud?

Kasvanud ja üsna kiires tempos. Ning noorenenud. Kuiveel mõniteist aastat tagasi võisime tõmmata kriipsu, millest eespoolteise tüübi diabeeti peaaegu ei esinenud — see oli tüsedate vanuritehaigus –, siis nüüd diagnoosime haigust juba kooliõpilastel.

Põhjus: vähene jalgsi käimine ja keha liiga vähenefüüsiline koormamine, tundidepikkused kössitamised arvuti ees,kaloririkkad toidud, mida organism ei suuda ära kulutada, vaid hakkabladestama priskusena.

See on looduse poolt kaasa antud kaitsereaktsioonürgaegadest, kui toit võis pikkadeks aegadeks otsa lõppeda ja seda tulitalletada. Me ei ela enam küti ja korilase moodi. Meie sajandi elulaadon lühikese ajaga tugevalt muutunud, toiduainete suhteline küllus janende kõrge kalorsus on meie ellu tulnud väga lühikese perioodijooksul.

Aga inimese ainevahetus ei ole läbi teinudevolutsiooni, kohanemaks heaoluühiskonna naudingutega. Muide, keegi eisaa ka kindlalt väita, et alalhoidlikku mehhanismi enam kunagi vaja eilähe…

Kuidas võitleb selle haiguse vastu Ameerika, kelle õnnetuid mitmesajakiloseid inimmägesid ka dokkfilmides on näidatud?

USAs ja Inglismaal on suhkruhaigete hulk pidevaltõusuteel, ka noorukite ja laste seas. Haiguse varaseks avastamiseks onjuba alustatud koolilaste sõeluuringuid teise tüübi diabeedile.

Seejuures ei olevatki need elavad lihamäed kõik viimseni suhkruhaiged.

Võiks öelda, et tervist on inimestele antudebaõiglaselt. Diabeet ei ole põhjustatud ainuüksi kehakaalust. Kakolesterool ja kõrge vererõhk ei ole ju alati kehakaalugakorrelatsioonis: kõhnal inimesel võib olla kõrge verekolesteroolisisaldus ja mõnel (ütleksin küll vähestel) suure õllekõhugameesterahval mitte.

Praktiliselt on siiski välistatud, et teise tüübidiabeeti haigestuks normaalse kehakaaluindeksiga inimene. Rasvumineloob pinnase suhkruhaiguse arenguks, aga kas haigus tekib või ei, seeoleneb valdavalt geneetilisest eelsoodumusest. Diabeeti kandvategeneetiliste markerite väljaselgitamiseks käivad teadusmaailmaspingelised uuringud.

Suhkruhaiguse tekkel mängib tähtsaimat rolli üksmao taga peituv elund nimega pankreas ehk kõhunääre. Mis tema töökssiis õieti on?

Kõhunäärme ülesandeks on emake loodus teinudinsuliini tootmise. Insuliin on kõhunäärmes tekkiv hormoon, mille abiltoidust saadud süsivesikud ehk suhkrud (süsivesikuid sisaldab valdavosa meie menüüst, näiteks leib ja sai) kohe rakus energia tootmiseksära kasutada. Et veresuhkur rakkudesse pääseks ja sellest eluks vajalikenergia saaks, tuleb pankreasel küllaldane kogus insuliini eritada.

Kui insuliini suure hulga suhkrute energiaksmuutmiseks ei jätku, ei pääse veresuhkur rakkudesse, vaid jääb verre.Kui kõhunääre ei ole võimeline kaks-kolm korda üle füsioloogilise normiinsuliini tootma, tekibki diabeet. Kel kõhunäärme rakud aga sedavõrdvõimekad on, et suudavad oma “tehases” vere suhkrusisaldusenormaliseerimiseks küllaldase koguse insuliini eritada, siissuhkruhaigust ei tule.

Olen tähele pannud, et veresuhkrut mõõdetaksemeil teistsuguste ühikutega kui mõnes teises riigis. Kas me oleme sesosas maha jäänud?

Vastupidi: hoopis meil on kasutusel uuem süsteem ehkmillimooli liitri kohta (mmol/l), Ameerikas ja mitmel teisel maal onkehtivad milligramm-protsendid. Nii nagu neil on seal ikka veel naeladja untsid, meil aga juba ammu grammid ja milligrammid. Terve inimeseveresuhkur ei tohiks tühja kõhuga (8 tundi pärast söömist) ületada 6mmol/l ja täiskõhuga (2 tundi pärast söömist) 8 mmol/l.

Kuid juba tühja kõhu veresuhkru puhul, mis ületab5,5 mmol/l, tasuks valvsaks muutuda. Kui veresuhkur on tühja kõhugaolnud korduvalt üle 7 mmol/l, võib vormistada diabeedi diagnoosi.Patsiendi tunnetatavad sümptomid — janu ja sagedane urineerimine — eiole selleks ajaks ehk välja kujunenud, sest veresuhkur ei ole veel niikõrgele tõusnud, et organism hakkaks vett kaotama. Sellegipoolest onkõik ainevahetusprotsessid juba organismi veresooni ja närvikiudusidkahjustada jõudnud.

Diabeet kahjustab siis ka närvikiudusid?

Mida pikemad on organismi närvikiud, seda rohkem onneed ohustatud. Lihtsamalt: mida pikem on mees või naine, seda rohkemon ta närvikahjustustest ohustatud. Öösiti esinevad valud jalalabadeson märk, et löögi all on närvikiudude ainevahetus, verevarustus.

Jalapöiad võivad aga ka tundetud olla. Sedanimetatakse diabeetiliseks polüneuropaatiaks. Jalapöiad võivad koguninii tundetud olla, et inimene ei märkagi, kui ta paljajalu endale mõneorgi on jalga astunud.

Kahjustuvad ka väikesed veresooned silmapõhjas,neerudes, südames. See kõik võib juhtuda veel enne diabeedidiagnoosimist ja ravi alustamist.

Nii et pikk paks mees, kellel suur janu ja sagelipissihäda, paljajalu murule minna ei tohiks, kuigimitteendokrinoloogidest tohtrid seda sageli hea tervise mõttessoovitavad?

Ei tohiks kindlasti. Ta ei tarvitse tundagi, kuiokas torkab, jalapõhja haavand tekib ja haavand põletikuliseks muutub,vaid astub muudkui vigase tallaga ühtmoodi edasi. Katkine koht tahabparanemiseks toitu, verevarustus on aga nigel. Kui haavandi piirkonnason puudulik verevarustus, tekib gangreen. Diabeedist tingitudjalaamputatsioonide arv “võistleb” sageduselt traumades jaliiklusõnnetustes vigastatud jäsemete amputatsioonidega.

Vererõhu ja veresuhkru määramiseks ei tarvitse isegiperearsti juurde minna, sest mõõtmisi tehakse praegu väikse tasu eestka paljudes apteekides.

Tuleb ainult meeles pidada, et vererõhku tuleb mõõtarahuolekus. Arstikabinetis mõõdame me vererõhku pärast seda, kuipatsient on 5 minutit rahulikult istunud. Vererõhu tõus füüsilisekoormuse või ka erutuse korral on normaalne, muidu ei jaksaks meieorganism lihaseid ja aju hapnikuga varustada. Kui aga süda karahuolekus liiga intensiivselt verd pumpab, ei kanna rõhk enamregulatoorset eesmärki ja võib veresoonkonda ohustada.

Millesse suhkruhaige sureb, kui ta mitte kunagi elus endokrinoloogi jutule ei tule?

Tavaliselt südame- või ajuinfarkti võineerupuudulikkusse. Isegi siis, kui patsiendil ei olegi veelsüdameprobleemi ega veresoonte kahjustust, on tal neli-viis kordasuurem oht südame- või ajuinfarkt saada kui sellel, kes on jubainfarkti läbi teinud. Aga nendest haigustest oskab tänapäeva meditsiinüsnagi edukalt jagu saada, kui patsient ataki korral õiges kohas õigelajal juhtub olema. Näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi lähedal. KaPõhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus infarkti korral käib kõik nagujooksval lindil ja kui patsient vajab näiteks veresoonte laiendamistsondiga, on operatsioon tund pärast haiglasse sisenemist tehtud.

Mis juhtub silmadega?

Diabeedi tagajärjeks on tihtipeale silmapõhjaveresoonte “lekkimine”, verevalandused, veresoonte vohandid, silmapõhjarebend. Patsient enne silmas muutusi ei tunne, kui silmapõhja kahjustusnägemisteravuse langemisel on kaugele arenenud.

Kui kahjustus ongi kaugele arenenud janägemisteravus juba langenud, saab veel laserkoagulatsiooni võioperatsiooni abil vähemalt pooltel juhtudel patsiendi pimedaksjäämisest päästa.

Iga diabeetik peab vähemalt kaks korda aastas oma silmapõhju arsti juures kontrollimas käima.

Tänapäeva diabeediravimid on siiski õige tulemuslikud.

Paraku nii see päris ei ole. Uusi ravimitegruppetuleb küll järjest juurde ja tulenevalt haiguse põhjustemitmekesisusest kasutame ühel patsiendil mitut ravimit korraga. Kuiinsuliini tootvad rakud on ära kurnatud ega suuda seda hormoonipiisavalt toota, ei saa me ka teise tüübi diabeedi puhul ainulttablettraviga hakkama, vaid peame hakkama kasutama insuliini.

Ellujäämise režiim on aga üks ja ainuke: senistesöömis- ja liikumisharjumuste järsk muutmine (füüsilise koormusetõstmine), tablettravi ja keskmiselt 5 aasta pärast ikka ka süstitavinsuliin. Inhaleeritav (sissehingatav) insuliin on maailmas, näiteksUSA-s, juba turul, aga ei ole väga populaarne. Ka on selle hind vägakallis, sest inhaleeritava insuliini pulbrist läheb insuliini organismikordi vähem kui süstitavast.

Kas teise tüübi diabeetikud tohivad alkoholi pruukida?

Tohivad. Aga ainult tervislikes kogustes. Alkoholveresuhkrut ei tõsta, kui tegemist pole õlle või mõne magusa viinaga.Pruugib diabeetik alkoholi kultuurselt, toredas seltskonnas, siis on tatervisele napsust pigem kasu. Alkohol väikeses koguses muudab jumeeleolu rõõmsaks, mured ununevad, rõõmus meel on aga üks kõigihaiguste parimaid ravijaid.

Kui mõni patsient minu käest küsib, kas ma peanselle või teise haigusesümptomi pärast muretsema, olen ma alati öelnud:mitte mingil juhul. Muretsemine on üldse eesti keele kõige tarbetumsõna.

Autor: Juta Üts

Jaga lugu:
RAAMATUPIDAJA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad raamatupidaja uudised igal nädalal enda postkasti.

Raamatupidaja.ee toetajad:

Enimloetud
Marianne Lõhmus
Marianne Lõhmusraamatupidaja.ee ärijuhtTel: 6670405Marianne@raamatupidaja.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin Puhkanraamatupidaja.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee