29. juuli 2007
Jaga lugu:

Matkamine on vahva retrospektiivis

19. juuli. Kagu-Alaska rannikumäed. Temperatuur: 25 plusskraadi. Kõrgus merepinnast: kilomeeter. Nõlva kalle: üle 45 protsendi. Väsimuse tase: hing on paelaga kaelas.

Ma ei ole suurem asi matkaja ega ekstremaal. Ma olen pool aastatkontorilaua taga töötanud. Mul ei ole seal, kus kõhulihased on,korrapäraseid kuubikuid ja ma vist ei jaksaks 10 kilomeetrit joosta.Aga ometi olen ma võtnud eesmärgiks matkata ühe Kagu-Alaska rannikumäetippu ja tagasi, et näha, milline on ülalt avanev vaade.16-kilomeetrise edasi-tagasi matka jooksul tuleb tõusta merepinnalt1540 meetri kõrgusele ja siis tagasi.

Ümberringi ja pea kohal on tihe põõsastik, jalgade all lume sulaveestporiseks muutunud jalgrada - vaatest ei ole sellise puhma seesturnides juttugi. Okkalised taimed on sääred kriimuliseks teinud,seljakott jääb rihmapidi okste külge kinni, fotoaparaat maandubhooletu käeliigutuse tõttu porilombis ("Muffi!"). Verejanulisedputukad pinisevad ja lisavaid kuklale kuplaid, kuid sügama egapurukslitsuma neid ei ulatu. Ja niimoodi juba viimased pool tundi.Järjest.

Selja taga on üle tuhande vertikaalse meetri, kondiauruga. Higimull onotsa ees, riided kleepuvad naha külge, põsed õhetavad, põlvedvalutavad, sääremarjad on krampiminemise äärel.

Õhus ei ole eriti palju romantikat. Asjad, millele ma mõelda suudan,piirduvad enam-vähem järgmisega: 1) kui väsinud ma olen, 2) kui väheon mu pudelis joogivett, 3) kui kõrini on mul ümberringi pinisevatestsääskedest, 4) kui palju mul veel minna on, 5) kui vormist väljas mukeha on ja 6) mis oli õigupoolest see põhjus, miks ma siia mäe otsaüldse ronida tahtsingi.

(Ette rutates tuleb tunnistada, et põhjus, miks ma sinna mäe otsaronida tahtsin, enne tippu jõudmist mul meelde ei tulnudki.)

Ja ometi läheb nii, et kui ma olen lõpuks mäe otsa roninud (vaadeon... pääääääris hea!), elu ja tervisega linna tagasi jõudnud(allatulek ei olnud muideks karvavõrdki romantilisem kui ülesminek) jalihasvalust üle saanud (okei, täna on kolmas päev pärast matka lõppuja ma ikka veel ägisen trepist üles või alla minnes... aga kujutameette, et ma olen sellest valust juba üle saanud), oskan ma matka kohtaainult häid sõnu jagada.

"See oli vapustav! See oli meeliülendav!"

Keegi tark inimene ütles kunagi, et mägimatkamine on suurepäranekogemus ainult retrospektiivis ehk inimkeeli öelduna: minevikus. Seetark inimene oli vist elus päris palju matkanud, sest ta teadis,millest rääkis.

Umbes niimoodi kõigi nende hing-on-paelaga-kaelas kogemustegajuhtubki: tegemise hetkel ei jaksa mõelda eriti muust, kui saaks seeasi kord otsa, paar päeva hiljem aga läheks ja teeks uuesti. Ausalt.

Ma olen vist seiklusspordi tegijatest aru saama hakanud. Jamägironijatest. Ja võib olla saab samasse kategooriasse liigitada kasünnitamised ja ülikoolis käimised ja isegi hambaarstid.

Olgu, hambaarstid võib-olla mitte.

Aga mida ma õigupoolest öelda tahan, on see, et inimesed, minge metsa!Loodusesse. Matkama. Õue. Kasvõi aeda, kui mujale ei viitsi.

Väljas on vahva. Ja kui ei ole, siis retrospektiivis muutub vahvaks.

Autor: Maria Kupinskaja

Jaga lugu:
RAAMATUPIDAJA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad raamatupidaja uudised igal nädalal enda postkasti.

Raamatupidaja.ee toetajad:

Enimloetud
Marianne Lõhmus
Marianne LõhmusärijuhtTel: Marianne@raamatupidaja.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin Puhkanraamatupidaja.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt