"Istun verandal, loen sülari ekraanilt nädala jooksul kogunenud e-kirju ning naudin suvesooja õhtut - päike on kohe-kohe loojumas."
See lause kõlab, nagu kirjeldaksin Pühajärve suvekodus veedetudpuhkepäeva - ent ometi pean ma silmas midagi hoopis-hoopis muud. Mu"veranda" on kolme puitplaadi laiune riba arktilise telgi ukseava ees,e-kirjad tõmbasin ma generaatoriga laetud sülarisse kaks päeva tagasi,kui helikopteriga linnas käies Internetti sain (siin ei olemobiilsidetki, Internetist rääkimata) ja päikeseloojangust kirjutadespean silmas seda, et päike kohe-kohe teravatipulise mäeaheliku tahakaob - päris loojanguni on veel tund-poolteist aega. Suvesoe on seeõhtu aga küll: temperatuur on kusagil 15 plusskraadi ringis.
Mis paik see õigupoolest on, millest kirjutan? Üks liustik.Kagu-Alaskal asuv liustik.
Ma olen ühel Kagu-Alaska liustikul, istun telgi verandal, õues onumbes 15 plusskraadi ja päike on just-just mäeaheliku taha loojunud.Kui ma tõuseksin püsti ja kõnniksin umbes 30 meetri kaugusel asuvassekõrvaltelki, leiaksin eest teisegi eestlase, 22-aastase Andre, kesetkümmekond ameeriklast. Üllatav? Jah, on tõesti. Kogu see seiklus on kamulle üllatav, kuigi ma olen siin üle kuu aja olnud.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Raamatupidaja esilehele