24. jaanuar 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuiesimest korda seda kohvikut külastasin, jäi omateenindussõbralikkuse poolest silma kohviku teenindaja, keskandis kollast kohviku nimega nokkmütsi ja punast, maaniulatuvat põlle. Ta lihtsalt oli nii lahke, avatud ja sõbralik- tundus, et ta armastab oma tööd väga. Kui järgmiselkorral sinna kohvikusse sattusin, uurisin lahkelt teenindajalt, kasta oleks nõus rääkima oma tööst ja üldseHelsingi noorte tänapäeva elust Raamatupidaja.ee-le. Ja taoli kohe nõus. “See intervjuu oleks mulle vaid rõõmuskogemus,” lisas ta.

Selgus,et lahke teenindaja nimeks on K. P. Küsisin üle, kas tõestion tal selline nimi ja noormees vastas, et tõesti on. Sest K.P.-ks kutsuvad teda kõik tema sõbrad ja kolleegid.Lihtsalt - K. P.

Tegelikulton selle nimelühendi taga peidus ka nii-öelda korralik nimi– Kari-Pekka Marttinen ja Kari-Pekka on 21-aastane. Kohvikus“Picnic” on ta “barrista-baarimehe-kohvikutöötaja”ametis olnud juba 2006. aasta suvest. Tema tööülesannetekson kõik, mis on vajalik selleks, et kohvik saaks edukalteksisteerida - ta teenindab kliente, valmistab neile kuumi jooke,miksib kokku salateid, kannab toite-jooke laudadele, puhastablaudasid, peseb nõusid ja puhastab ka põrandat. Ta onolemas alati kõige jaoks, mida vaja.

Kuiuurisin K. P. kolleegilt, mida ta arvab noore abi kohta, ütlesdaam, et K. P. on viisakas ja meeldib klientidele. “Ja mulleomakorda meeldivad kliendid,” lisas K. P. seepeale naeratades.

Õpibkokaks

Tegelikulton K. P. läbinud üsna hiljuti viis kuud kestnudspetsiaalsed kohvikutöötaja kursused. Nende õpinguteajal oli ta mitmetes toidukohtades praktikal, kuid pärastkursuste lõppu läks tööhõiveametissetööd otsima ja saigi pakkumise antud töökohale“Picnic” kohvikus.

Kuidvahepeal läks ta omakorda veel uuesti õppima. Nimeltkokaks. Ühes Helsingi täiskasvanute koolituskeskuses. Ja2007. aasta veebruaris on tal plaanis lõpetada needkokakursused.

“Mutöö on mu hobi, sest tegelikult ma väga armastaninimesi teenindada,” leiab K. P. Tema olek on seejuures siiras javahetu. “Ja mulle väga meeldib ka süüa valmistada,juba lapsest peale, aastavahetusel kutsusin kolleegid endale küllaning valmistasin meile õhtusöögi.”

K.P. tunnistab sedagi, et talle meeldib lobiseda. Iseäranis vahvaon lobiseda kohviku klientidega.

“Mullemeeldib, kui inimene saab minuga kõigest rääkida. Japaljudele klientidele meeldib lihtsalt vestelda. Vanemateleklientidele meeldib rääkida ilmast või hoopispartide toitmisest või kasvõi lihtsalt sellest, miks eiole päikest väljas ja ilm on nii kehv. Seega - kohvikusteenindaja olles võid sa lobiseda väga lihtsatestasjadest ja tunda sellest rõõmu. Ja selles pole midagiimelikku.”

K.P. ütleb sedagi, et tema jaoks ei ole vahet, kas klient on noorvõi vana, ilus või inetu, suurt või väikestkasvu. “Klient on alati minu jaoks klient - inimene, kelle puhul onoluline, et ta oleks meie kohvikust väljudes kasvõinatuke rõõmsam, kui oli veel pool tundi enne, meiekohvikusse sisenedes.”

Raskeimaksasjaoluks oma töö juures peab K. P. seda, et ta peabjälgima samal ajal kohvikus kõike - kõigel silmapeal hoidma. Jälgima seda, et kohvi oleks alati kannus olemas,et suhkrutoos oleks alati täidetud.

“Sellelametikohal peab tegema paljusid asju samaaegselt ja kõigeselle juures on vaja ka kliente viisakalt teenindada - see on vägaoluline.”

Tõenäoliseltpaari kuu jooksul - pärast kokanduskursuste lõppu,plaanib K. P. endale leida uue töökoha, et liikudaametiredelil edasi. Kuid kus iganes see uus töökoht ka eiasu, on see seotud inimeste teenimisega - sest see on osa tööst,mis K. P.-le on kõige enam hingelähedane.

Vabaaeg ja Helsingi noored

Vabalajal meeldib K. P-le kodus lihtsalt puhata, aga ka palju televiisoritvaadata ning samuti meeldib talle harrastada spordina kiirkõndi.

Vahelnädalalõppudel sõidab ta külla Soometeistesse linnadesse oma vanadele klassikaaslastele, et lihtsalthetkeks ühest keskkonnast teise lülituda ja puhatatöömeeleolust. “Vajan vahel väikest puhkust ja siislähengi vaatama vanu sõpru, lähiajal näiteksklassikaaslast, kes elab Turus ja õpib arstiks,” ütlesta.

RääkisimeK. P.-ga ka üldse Helsingi noorte elust praegusel ajal jasellest, millega noored tegeleda armastavad. K. P. tõdes, etpaljud temaealised õpivad veel ülikoolides veel ja seegaon nende tulevikuplaanid lahtised.

“Paljudnoored ei tea veel täpselt, mida nad teha tahavad - nad on veelnii noored. Kuid minul on selgeks saanud, et tahan teha tööd,millega saan inimesi teenida ja samas ka paljudega suhelda jarääkida. Usun, et igaühele on antud kaasa mõnedhead oskused ja omadused, mida ta saab arendada. Igaüks onmillekski hea. Tahaksin uskuda, et mina olen hea vestleja ja heavestluspartner ja saan hästi läbi paljude inimestega. Tean,et võin olla viisakas ja mõistev. Ei ole tähtis,milline inimene on see, keda ma teenin. Tähtis on, et ta leiabmeie kohvikust sõbralikkuse, naeratuse ja tassi teed võikohvi, kui tal seda vaja on.”

UurisinK. P.-lt sedagi, kuidas on nende kohvikus korraldatud raamatupidamine- kes selle eest hoolitseb.

Selgus,et “Picnic” kohviku omanik veedab peamise aja oma töötundidestjust kohviku paberitööd korras hoides, sealhulgashoolitsedes ka raamatupidamise eest.

“Omanikon raamatupidamises ja üldse kõiges, mis puudutabmatemaatikat, väga osav. Tal on peale selle kohviku veel kakskohvikut Helsingis ja kõigi nende raamatupidamist hoiab ta isekorras. Usun, et meie kohviku raamatupidamine on kindlates kätes,”nentis K.P. naeratades.

Autor: Aive Antsov