Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
FIE ettevõtluskuludel pole ühtset ülempiiri
Kulud, mis FIE tohib oma ettevõtluskuludesse kanda, sõltuvad tema
majandustegevusest ega ole erinevatel tegevusaladel sama.
Paar-kolm kuud tagasi Paides toimunud maksu- ja tolliameti koolitusürituselt lahkusid mitmed FIE-d teadmisega, et üle 50% ei saa millestki kuludesse kanda, sest maksuamet ei luba. Kuna ma seal ise ei olnud, siis ei tea, mida täpselt öeldi. Aga mitmed kuulajad said nimelt niimoodi aru.
Ettevõtluse kuludega on Eestis see häda, et tulumaksuseaduses pole nende kohta midagi konkreetset öeldud. See vaevab nii maksuametnikke kui ka ettevõtjaid. Mõlemad tahaksid selgeid reegleid, mida ja kui palju tohib ning mida mitte.
Kui asjaolude juures on palju vabadusastmeid, tuleb erilise hoolega lugeda Riigikohtu otsuseid. Kui Riigikohus on otsuse teinud, peaks olema selge, kuidas antud asjaga edaspidi lood on.
Tõsi küll, maksuamet pole sellest alati hoolinud. Näiteks 2003. aastal pidi Riigikohus langetama ridamisi samalaadseid otsuseid, tehes kontorikeeles copy and paste Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2002. a 6. märtsi otsusest. Kõne all oli ostja käest müüja poolt maksmata jäetud käibemaksu sissenõudmine.
Tundub, et see 50%, mis varemgi õhus hõljunud, pärineb 1999. a 17. mai Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-21-99. Ainult et kohus ei arvanud siis sugugi, et FIE üle selle piiri midagi kuludesse kanda ei tohigi.
Hetkel kuum
Kohus kirjutas: õige on ringkonnakohtu järeldus, et kulutuse seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse olemusest. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata lähtudes ettevõtluse sisust. ... Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis, lähtudes tema tegelikust majandustegevusest.
Seega ei saa rääkida ettevõtluse kuludest üldse, ainus võimalus on iga ettevõtja puhul iga kulu eraldi uurida. Veel kirjutas kohus: tulumaksuseaduse N 13 lg 2 (otsus tehti vana tulumaksuseaduse kehtimise ajal) kohaselt on maksumaksjal õigus kuludest, mis on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt, arvata maha ainult ettevõtlusega otseselt seotud osa.
Nimetatud sättest tuleneb, et maksumaksja on kohustatud ise iga ettevõtluses tehtava kulutuse puhul määrama, kas see on seotud ettevõtlusega täies ulatuses või osaliselt.
Seega peab ettevõtja ise määrama kulu ettevõtlusega seotud osa ja maksuamet kontrollib selle õigsust. Aga täpse protsendi numbriline tuletamine pole enamasti võimalik.
Fifty-fifty jagunemise kohta kirjutas kohus aga nii: kui puuduvad tõendid (ettevõtja on kulusse kandnud sajaprotsendiliselt ja ei muuda oma arvamust ka revisjoni käigus), mille alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuse ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et kulutuse ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa on enam-vähem võrdsed, siis võib maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50% kulutusest.
Aga mitte alati ei ole mõistlik eeldada, et kulud jagunevad isikliku elu ja ettevõtluse vahel enam-vähem võrdselt. Äärmiselt ebamõistlik on seda eeldada näiteks FIE-st taksojuhi sõiduauto kulude kohta.
Seega tuleb seotuse protsendi kontrollimisel mõelda konkreetse ettevõtja tegevuse ja elu üle ning mitte välja kuulutada mingeid kindlaid piire kõigi kohta. Riigikohtu seisukoht on teada.
Enimloetud
4
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele