Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Sõiduauto ja käibemaks alates 1. maist 2004
Kauba või teenuse omatarve on käive, nii ütleb käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 2. Omatarbeks loetakse kauba andmist ja teenuse osutamist maksukohustuslase poolt oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele. Ka teenuse ja ettevõtluses kasutatava vara hulka kuuluva kauba kasutamist maksukohustuslase või tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt ettevõtlusega mitteseotud otstarbel maksustatakse kui omatarvet.
Kõige levinum omatarbe näide on ilmselt tööandja sõiduauto kasutamine isiklikel eesmärkidel. KMS on sõiduautode kohta toodud eriregulatsioon. Vastavalt sellele, juhul kui omatarbe moodustab tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, on nimetatud käibe maksustatavaks väärtuseks koos käibemaksuga tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind. Kui tulumaksuseaduse alusel erisoodustust ei teki, siis ei teki ka omatarvet, mida tuleks maksustada.
KMS täpsustab, et kauba kasutamist käsitatakse omatarbena, kui maksukohustuslane on selle kauba sisendkäibemaksu oma käibemaksust maha arvanud. Samas kehtis kuni 1. mai 2004 sõiduautode osas 2/3 piirang sisendkäibemaksu mahaarvamisele. Seetõttu kehtivad sõiduautodele praegu omatarbe osas seoses käibemaksuseaduse üleminekusätetega mõneti teised reeglid.
Sõiduautode puhul, mille soetamisel maksukohustuslane arvas varasema käibemaksuseaduse alusel sisendkäibemaksu maha osaliselt (s.t 2/3 piirang), ettevõtlusega mitteseotud otstarbel kasutamist omatarbena maksustama ei pea. Selline käsitlus on sätestatud uues seaduses (§ 46 lg 8) ühe võimalusena, millest maksumaksja võib lähtuda.
Seega on maksumaksjal enne 1.05 soetatud sõiduautode osas võimalik otsustada, kas ta maksustab sõiduauto kasutamist omatarbena (ja arvab alates 1.05.2004 sisendkäibemaksu bensiinilt, remondikuludelt jms 100% ulatuses) või lähtub üldisest sisendkäibemaksu mahaarvamise korrast, mis reguleerib mahaarvamist juhul, kui kaupa või teenust kasutatakse nii ettevõtluses kui ka ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel. Viimane eeldab, et maksumaksja peab arvestust selle üle, kui suures osas oli sisendkäibemaks seotud ettevõtlusega ja kui suures osas mitte. Sisuliselt on tegemist tulumaksuseadusest tuttava sõiduarvestuse suhteliselt keerulise edasiarendusega.
Lahenduseks sellele üsna keerulisele olukorrale on proportsioon, mida määratakse maksuhalduri juhi otsusega. Kui maksukohustuslase raamatupidamises ei ole võimalik eristada ettevõtluse tarbeks ja ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu, määratakse sisendkäibemaksu mahaarvamise kord maksumaksja taotluse alusel maksuhalduri juhi otsusega, lähtudes kaupade ja teenuste tegelikust kasutusest.
Hetkel kuum
Ülevaate erinevatest maksumaksja võimalustest annab järgnev tabel:
Enimloetud
1
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele