10. august 2005
Jaga lugu:

Marko Rätsep versus Riigi Maksuamet

Haldusasi nr 3-629/2002

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tallinn, 07.06.2002

Tallinna Halduskohtu kohtunik Hurma Kiviloo vaatas 24.05.2002. a. avalikul

kohtuistungil läbi Marko Rätsep’a kaebuse Riigi Maksuameti 06.02.2002. a. otsusenr 58 tühistamise nõudes.

Osalesid:

kaebuse esitaja Marko Rätsep ja tema esindaja Heldur Raig,vastustaja Riigi Maksuameti esindaja Mari Miil.Juures oli sekretär Kaire Lorents.

Asjaolud ja menetluse käik

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet (edaspidi TFIMA), kontrollides füüsilisestisikust ettevõtja (edaspidi FIE) Marko Rätsepa, registrikood 10202147, 1998-2000. a.tulumaksu tasumise õigsust, tegi talle 01.11.2001 ettekirjutuse nr 4-04/14.3356,millega kohustas isikut maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 12 lg 2 ja § 19alusel ilmuma 08.11.2001 kell 11.00 maksuhalduri juurde selgituste andmiseks ningesitama 1998-2000. a. tulude ja kuludega seotud dokumendid ning pangakontodelliikumiste andmed nimetatud perioodil (tl 11).

Kontrollides M. Rätsepa tulumaksu ja sotsiaalmaksu tasumise õigsust, tegi TFIMA

talle 13.11.2001 ettekirjutuse nr 4-04/04/14.3538, millega kohustas isikut MKS § 12lg 2 ja § 19 lg 1 ja 3 alusel esitama sõlmitud lepingud ja lepingu lisad 15. novembriks2001 (tl 12). Selle ettekirjutuse tühistas TFIMA M. Rätsepa kaebuse (tl 19)läbivaatamisel oma 28.12.2001 otsusega nr 4-04/5.6850 (tl 15).

Samasugustel asjaoludel tegi TFIMA 30.11.2001 M. Rätsepale MKS § 12 lg 2 ja § 19

lg 1 ja 3 alusel ettekirjutuse nr 4-04/14.3964, millega kohustas teda esitama:1. Kust või kelle käest on saadud raha, et teha aastatel 1998-2000sularahasissemakseid pangakontodele vastavalt ettekirjutuse lisale (märkidanimi, aadress, isikukood, telefon, vastata kuupäevade lõikes).2. Mis teenuste eest on kaebaja pangakontodele laekunud raha vastavaltettekirjutuse lisale (märkida nimi, aadress, isikukood, telefon, vastatakuupäevade lõikes).3. Teenuste osutamise lepingud ja eespooltoodud selgitusi tõendavad lepingudja nende lisad.

Ettekirjutus kuulus täitmisele 07. detsembriks 2001 (tl 13).

M. Rätsep esitas TFIMA 30.11.2001 ettekirjutuse peale kaebuse (tl 17), millelahendamisel tegi Maksuamet (edaspidi MA) 06.02.2002 otsuse nr 58, jättes kaebuserahuldamata (tl 7).04.03.2002 esitas M. Rätsep Tallinna Halduskohtule kaebuse MA ülalnimetatudotsuse tühistamiseks (tl 3-6). 24.04.2002 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse(tl 30). MA postitas 13.05.2002 kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta, millespalus jätta kaebus rahuldamata (tl 35-37).

Protsessiosaliste põhjendused

Kaebuse esitaja M. Rätsep leiab kaebuses, et ta on 08.11., 12.11. ja 14.11.2001esitanud TFIMA revidendile Ester Laanemäele kogu oma raamatupidamisedokumentatsiooni aastate 1998-2000 kohta. Akti dokumentatsiooni kontrollimisekohta kaebajale siiani esitatud ei ole, mistõttu on arusaamatu MA veendumus, etkaebaja ei ole esitanud kogu raamatupidamise dokumente. Osundades MKS § 17 lg-le3 märgib kaebaja, et MA on jätnud tähelepanuta kaebaja protesti õiendi aluselteostatud raamatupidamise dokumentide võetuse üle. MA on suvaliselt ja laiendavalttõlgendanud RPS. RPS § 40 ei saa kehtida kassapõhist raamatupidamisarvestustpidavale FIE-le. RPS § 2 lg 7 ega ükski teine selle seaduse säte ei keela füüsilisestisikust ettevõtjal koostamast oma raamatupidamise sise-eeskirju. Kaebaja vaidlustasTFIMA nõude esitada seletused 1998-2000 isiklikule pangakontole tehtud sularahamaksete kohta, kuna ära on võetud kogu nimetatud perioodi hõlmav raamatupidamisedokumentatsioon, millele toetudes ja viidates saab maksukohustuslane õigeid seletusianda. Nimetatud perioodil ei kasutanud kaebaja eraldi ainult ettevõtlusega seotudpangaarveid. Sularaha saamist ja väljamakseid, mis on seotud kaebaja ettevõtlusega,on kirjeldatud päevaraamatus, mis asub TFIMA valduses. Pangakontode väljavõte eiole tulu saamise tõendamise algdokument käesolevas kaasuses. Osundades RPS §-dele 7 ja 8 leiab kaebaja, et teenuse osutamise lepingud ei ole RPS § 8 nõuetele vastavalgdokument ja kaebajal ei lasu kohustust neid säilitada. Kaevatud otsus ei tuleneseadusest ja rikub kaebaja objektiivseid ja subjektiivseid õigusi. Ebaseaduslikuraamatupidamise dokumentatsiooni võetuse tõttu ei saa kaebaja kasutada omaseaduslikkiu õigust ja kohustust täiendavate selgituste andmiseks.

Vastustaja MA peab kaebust põhjendamatuks. MA-le on arusaamatu, millist akti ei

ole kaebaja saanud, kuna kontroll kaebaja suhtes ei ole lõppenud ja seega ei ole talleka kontrollakti tutvustatud. Vaidlustatud ettekirjutuses on toodud, milliseiddokumente MKS § 19 lg 1 p 3 alusel soovib maksuhaldur täiendavalt saada. MKS einäe ette maksuhalduri õiendile esitatud protesti menetlemist. Kaebuse esitaja ei oleesitanud sellekohast kaebust halduskohtule, antud juhul on vaidlustatud konkreetneettekirjutus. Maksuhalduri toimingu kohta tehtud märkused on asjakohatud.Kaebajapoolne RPS tõlgendamine on meelevaldne ja vastuolus seaduse mõttega. RPS§ 2 lg 6 sätestab ammendavalt sätted, mida FIE ei ole kohustatud järgima. Seadusesttuleneb üheselt kohustus järgida RPS § 40.

Kuna kaebajale oli täpselt teada, milliste ülekannete ja vastavate lepingute kohta

soovitakse teavet, oli tal võimalik ettekirjutus täita, olenemata sellest, et osaraamatupidamisdokumente oli maksuhalduri valduses. Osundades RPS §-le 8 on MAseisukohal, et kuna lepingud ja arved kajastavad ja kinnitavad majandustehingutoimumist, tuleb neid lugeda raamatupidamise algdokumentideks RPS tähenduses.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, uurinud asjakohaseid õigusnorme jaasjas kogutud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikusesseoses, on seisukohal, et M. Rätsepa kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jättarahuldamata.

Kontrollides kaevatud haldusakti õiguspärasust peab kohus andma hinnangu ka

haldusaktile, mille peale esitatud kaebuse lahendamisel on käesolevas asjasvaidlustatud haldusakt (MA otsus) vastu võetud, kuigi seda aluseks olnud haldusaktiennast (ettekirjutust) ei ole kohtus eraldi vaidlustatud.

16.12.1993 vastu võetud MKS § 14 lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud

kontrollima maksude tasumise õigsust, määrama seaduses sätestatud juhtudeltasumisele kuuluvad maksusummad ja intressid jne. MKS § 12 lg 2 kohustabmaksumaksjat andma maksuhaldurile teavet vastavalt sellele seadusele,maksuseadustele ning muudele õigusaktidele. Tulenevalt MKS § 17 lg-st 1maksuhalduri ametnikul on õigus talle maksuhalduri keskasutuse peadirektori,kohaliku asutuse direktori või nende asetäitjate poolt antud volituse aluselkontrollida muu hulgas FIE kõiki dokumente, mis on vajalikud maksumaksjamaksude tasumise või maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks, tema poolttasumisele või kinnipidamisele kuuluva maksusumma määramiseks või maksuvõlasissenõudmiseks, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde jaosutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. MKS § 19 lg 1 p 3 kohaselt onmaksuhalduril maksumaksja maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks võitasumisele kuuluva maksusumma määramiseks õigus nõuda maksumaksjalt võimaksu kinnipidajalt sellekohase ettekirjutusega dokumentide esitamist, mis sisaldavadmaksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tasumisele kuuluva maksusummamääramiseks vajalikke andmeid. Osundatud sätete eesmärk on anda maksuhaldurilevõimalus kontrollida maksudeklaratsioonis esitatud andmete õigsust, st avastadavõimalikke vigu, maksuseaduste rikkumisi ja nõuda sisse vähemmakstudmaksusummad.

TFIMA 30.11.2001 ettekirjutus on tehtud MKS § 12 lg 2 ja § 19 lg 1 p 3 alusel

TFIMA direktori poolt, seega asjakohasel õiguslikul alusel ja ettekirjutuse tegemisekspädeva isiku (MKS § 15 lg 1) poolt. Antud juhul on vaidlus aga selles, kasmaksuhaldur oli õigustatud nõudma täiendavaid selgitusi ja lepinguid olukorras, kusFIE oli väidetavalt kõik temal olemasolevad raamatupidamisdokumendid jubaTJIMA-le andnud ja kus FIE pidas raamatupidamisarvestust kassapõhiselt.

Seonduvalt eelnevaga on vaidlus ka selles, kas M. Rätsepale laienes RPS §-s 40

sätestatu ja kas leping on käsitatav raamatupidamise algdokumendina.RPS § 2 lg-st 1 tuleneb, et see seadus laieneb käesoleva paragrahvi lg-tes 2-8sätestatud erisusi arvestades muu hulgas kõigile Eestis registreeritud FIE-dele. Samaparagrahvi lg 6 (redaktsioon enne 01.01.2002) kohaselt äriregistrisse kantud FIE eiole kohustatud täitma RPS § 19, § 22 lg 2 p-s 3, § 24 lg-tes 1 ja 2 esitatud nõudeid.

Õige on MA väide, et antud sättes on ammendavalt loetletud need RPS sätted, millest

juhindumine ei ole ühelegi FIE-le kohustuslik. RPS § 2 lg 7 sätestab täiendavalt, etFIE, kelle eelneva majandusaasta realiseerimise netokäive ei ületanudkäibemaksuseaduses maksukohustuslasele MA-s kohustuslikuks registreerimisekskehtestatud määra, korraldab oma raamatupidamisarvestust ja –aruandlust vastavaltselle seaduse §-dele 1-8, § 14 lg-tele 1 ja 3, §-le 15, § 17 lg-le 1 ning rahandusministripoolt kehtestatud juhenditele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et M. Rätsepa näol ontegemist RPS § 2 lg-s 7 tähendatud FIE-ga. Järelikult, kuna M. Rätsep pidi omaraamatupidamisarvestust ja –aruandlust korraldama muu hulgas vastavalt RPS §-dele1-8, mille hulgas on ka § 2 lg 6, siis ei ole tal mingit alust väita, et ta ei pidanudjuhinduma RPS §-s 40 sätestatust – seaduseandja ei ole selle sätte täitmisvajadustvälistanud. Osundatud paragrahvi lg 1 kohaselt raamatupidamise algdokumente peabraamatupidamiskohustuslane säilitama 7 aastat, vastavalt lg-le 2raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muidäridokumente, mis on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks revideerimisekäigus (kirjavahetus deebitoridega, krediitide saamiseks esitatavad äriplaanid jne)tuleb aga sälitada 10 aastat. RPS § 8 lg 1 kohaselt raamatupidamisarvestusealgdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, milles peavad olemaselles sättes loetletud rekvisiidid (dokumendi nimetus ja number, tehingu sisu ja alus,tehingu arvnäitajad jms). Seega vastab leping kui arve alusdokument täielikultraamatupidamise algdokumendi tunnustele. Et lepingute säilitamise tähtaeg on agaeraldi välja toodud - 10 aastat -, siis ei olnud millegagi põhjendatud M. Rätsepa pooltoma raamatupidamise sise-eeskirjades (ta ei pidanud neid eeskirju isegi koostama,kuigi võis) sätestada, et maksumaksjal on kohustus lepinguid säilitada vaid kuni 6kuud peale majandusaasta lõppu (tl 17) ja lepinguid mitte säilitada. Neil asjaoludel oliTFIMA õigustatud nõudma tehingute tegeliku majandusliku sisu tuvastamiseks niitäiendavate selgituste kui ka asjassepuutuvate lepingute esitamist. Olgu veel märgitud,et TFIMA eelnevat analoogilist 13.11.2001 ettekirjutust ei tühistatud mitte seetõttu, etettekirjutuses esitatud nõue oleks olnud alusetu, vaid seetõttu, et kaebajale oliekslikult antud ettekirjutuse täitmiseks liiga lühike tähtaeg (tl 15, 19).

Et kohus on tuvastanud, et TFIMA ettekirjutus on seaduslik ja see ei riku ega piira M.

Rätsepa õigusi (haldusaktiga ei ole kaebuse esitajale ebaseaduslikult pandudkohustusi ja koormisi ega kitsendatud tema õigusi), siis ei saa kaebaja õigusi rikkudaka MA otsus, millega loeti ettekirjutus põhjendatuks ja jäeti see jõusse.Asja materjalidest nähtuvalt MA 06.02.2002 otsus nr 58 on tehtud juhindudes MKS §38 (lg 1 sätestab otsuse tegemiseks 30päevase tähtaja, arvates kaebuse saamisepäevale järgnevast päevast, ning lg 2 annab MA-le õiguse teha kaebuse lahendamiselotsus jätta vaidlustatud haldusakt jõusse, see muuta või tühistada) ja § 40 (sätestataksenõuded kaebuse lahendamisel tehtud otsusele) sätetest. Kaevatud otsus on kohtuarvates nende nõuetega täielikult kooskõlas ning tehtud tähtaegselt ja selleks pädevaametiisiku (MA peadirektor) poolt. Kohus on seisukohal, et otsus on motiveeritudõiguslikult ja faktiliselt, käsitletud on kõiki M. Rätsepa kaebuses tõstatatud küsimusi.

Otsuse vormilise külje osas poolte vahel tegelikult ei olegi vaidlust. MA ei ole RPS-t

vääralt tõlgendanud. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamisekspuudub alus. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuna M. Rätsepa kaebus MA-le oliesitatud konkreetse ettekirjutuse peale ja MKS (VIII peatükk, sh § 35) ei näegi ettevõimalust kaevata MA-le maksuhalduri kohaliku asutuse toimingute peale, siis jättisMA oma otsuses õigustatult tähelepanuta kaebaja väited temaltraamatupidamisdokumentatsiooni “vaatamata protestile õiendi alusel teostatudvõetuse kohta”. Ka käesolevas kohtukaebuses on vaidlustatud üksnes MA otsus, mitteTFIMA toimingud, mistõttu kõik sellekohased kaebaja väited on antud haldusasjasasjassepuutumatud.

Kohus, arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, § 31 lg-test 1, 4

ja 5 ja § 92 lg-st 1,

o t s u s t a b :

1. Jätta Marko Rätsep’a kaebus täielikult rahuldamata ja M. Rätsepa kohtukulud

tema enda kanda.2. Käesoleva kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikultteatavaks tegemisest 07.06.2002, esitada apellatsioonkaebuse TallinnaRingkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul,arvates 07.06.2002, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult TallinnaHalduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitataksenimetatud 10päevase tähtaja jooksul.

Hurma Kiviloo

Kohtunik

Autor: Hurma Kiviloo

Jaga lugu:
RAAMATUPIDAJA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad raamatupidaja uudised igal nädalal enda postkasti.

Raamatupidaja.ee toetajad:

Enimloetud
Marianne Lõhmus
Marianne LõhmusärijuhtTel: Marianne@raamatupidaja.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin Puhkanraamatupidaja.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt