29. juuli 2005
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Petistest töötajad söövad firmade kasumeid

Nõustamisfirma PricewaterhouseCoopers (PWC) esindajate vestlustest Baltikumi suuremate firmade juhtidega jäi kõlama veendumus, et nende organisatsioonides rakendatakse piisavalt tõhusaid pettustevastaseid ettevaatusabinõusid. PWC ülemaailmse pettuste uurimise teenuste juhi Rick Helsby sõnul on see veendumus põhjendamatu ja vale.

Rick Helsby uurib PWC klientide juures aset leidnud pettuste ja muude kuritegude tagajärgi ning nõustab firmasid pettuste tuvastamisel ja tõkestamisel.

Kui palju Euroopa firmad aastas pettuste tõttu kaotavad?

PriceWaterhouseCoopersi (PWC) 2001. aasta uurimuse tulemused ja peatselt avaldatavad 2003. aasta tulemused on väga sarnased - näitavad, et suurtest Euroopa organisatsioonidest ligi pooled tunnistavad, et on eelneva paari aasta jooksul pettuste tõttu kaotusi kandnud. Rahasse panduna on see summa 7 ja 8 miljoni euro vahel, mis teeb umbes 20 000 eurot päevas.

Kuid kuna enamik pettusi tuleb ilmsiks juhuslikult, siis ei saa me öelda, et need numbrid tegelikku situatsiooni adekvaatselt ilmestavad. Tegelik olukord on märksa raskem. Minu arvates on kõik organisatsioonid - kaasa arvatud minu ja sinu oma - mingil moel majanduskuritegevuse ohvrid, kuid me ei pruugi sellest kunagi teada saada, sest enamik juhtumeid ei tule iialgi päevavalgele.

Kui võrrelda 2001. aasta uuringut 2003. aasta omaga, siis näeme, et avastatud pettuste hulk on kasvanud. Võib-olla on petturite püüdmisel paremat tööd tehtud. Võib-olla on inimesed ahnemaks muutunud. Ma ei tea. Ent tõsi on see, et majanduslikult rasketel aegadel ? nagu praegune periood Lääne-Euroopa jaoks on - tuleb ilmsiks suurem hulk pettusi, sest siis ollakse kontrollimisel tähelepanelikumad ja iga sendi liikumist hoitakse luubi all.

Kui suure osa pettuse kaudu kaotatud rahast firmad peale kuriteo ilmsiks tulekut kätte saavad?

Väga väikese: viiest firmast vaid üks suudab pettuste kaudu kaotatud summast üle poole tagasi saada. Firmadel, kel puudub pettuste vastu kindlustuskaitse - ma ei tea küll miks, aga need moodustavad paraku rõhuva enamuse - pole erilist lootust kaotatud raha näha.

Milliseid firmasid ähvardab suurim oht langeda majanduskuriteo ohvriks?

Mida suurem on ettevõtte, seda suurem on ka pettuse risk. Siin on mitmeid põhjuseid: suuremates firmades on vastutus hajutatum, tihti ajavad nad äri riskantsetel turgudel, organisatsiooni struktuurid on keerukamad ja petmisvõimalusi rohkem.

Oht langeda pettuse ohvriks on suurem valdkondades, kus liigub palju raha - näiteks pangad. Ent ka kõik need firmad, kes on seotud mahukate hankelepingutega, on kõrge pettuste riskiga: kõikvõimalikud juhtumid, kus keegi ostab midagi väljapoolt organisatsiooni, tekitavad töötajatele suurepärase võimaluse varastada. Suuremahulised hankelepingud - näiteks ehitussektoris - on väga sageli mingil moel pettusega seotud.

Kui regiooniti üldistusi teha, siis minu isikliku arvamuse järgi on Kesk-Euroopas rohkem majanduskuritegevust kui Lääne-Euroopas, kuigi statistika räägib risti vastupidist.

Samuti usun, et Venemaal on pettused väga igapäevased, kuid adekvaatse info saamine on äärmiselt raske, sest neis küsimustes ei olda just eriti avameelsed ega ausad. 2003. aasta uurimuse käigus rääkisime paljude Vene firmajuhtidega, kuid keegi neist ei tunnistanud, et on langenud majanduskuriteo ohvriks. Seda on väga raske uskuda. Ma tean, et Venemaal on palju pettusejuhtumeid, aga kui seda firmajuhtidelt küsida, siis pole keegi kunagi pettustest kuulnudki.

Sel aastal uurisite ka Balti riike. Mida teada saite?

Meie küsitletutest tunnistas umbes kolmandik, et on viimase paari aasta jooksul langenud majanduskuriteo ohvriks.

Mälu järgi kaotasid need Baltikumi firmad, kes tunnistasid, et on langenud pettuste ohvriks, keskmiselt 200 000 eurot. Lääne-Euroopa numbritega kõrvutades on see suhteliselt väike, kuid Eesti, Läti ja Leedu mastaape arvestades oluline summa.

Uurimus näitas ka, et Baltikumi juhid on veendunud, et nad on rakendanud piisavalt tõhusad ettevaatusabinõud. Minu meelest on see täiesti põhjendamatu ja vale arvamus.

Kes on tüüpiline petis? Kas ta on pigem firma enda töötaja või väljapoolt organisatsiooni?

Enamiku organisatsioonide vastu suunatud majanduskuritegudest sooritavad oma töötajad. Enamasti on nad suhteliselt olulistel ja mõjukatel positsioonidel - keskastmejuhtidest tippjuhtkonnani välja - ja viibinud firmas juba mõnda aega. Neid on hakatud usaldama.

Kesk-Euroopas on väga tavaline, et keegi väljapoolt organisatsiooni - kõige sagedamini tarnija - on sõlminud korruptiivseid lepinguid organisatsiooni liikmega.

Niisiis võivad nad aastaid firmas tööandjat petmata töötada, kuid võimaluse avanedes haaravad sellest kinni.

Just. Või on nad juba aastaid firmat petnud, kuid juhtkonna vahetudes tulevad vanad väärteod ilmsiks.

Millised on kõige tavapärasemad ja primitiivsemad petuskeemid?

Kõige tavapärasem on petmine hankelepingute kaudu. Firma ostuosakonna ja tarnija vahel sõlmitud lepingus võib olla ametliku hinnana kirjas näiteks 100 dollarit, kuid tegelik hind on 90 dollarit. Ülejäänu jagatakse korrumpeerunud töötaja ja teise poole vahel ära. See on väga tavaline skeem, ent seda on suhteliselt keerukas tõestada. Eriti raskeks läheb asi siis, kui mängus on suur hulk sularaha.

On sul mõni lihtne lahendus välja pakkuda?

Oi ei. Ainus võimalus end pettuste eest täielikult kaitsta on lõpetada äritegevus.

Pettused olid, on ja jäävad seni, kuni jääb ahnus ning võimalused petta. Küll aga saab neid võimalusi vähendada.

Firmad peaksid tunnistama, et pettused on oluline risk. Paljud alahindavad kahju, mida majanduskuritegevus nende ettevõttele põhjustada võib, ja arvavad, et nad ei saa probleemi suhtes midagi ette võtta. Saab.

Tuleb luua toimivad kontrollsüsteemid. Ent sellega ei tohi liiale minna - muidu tekib oht, et töötajad tunnevad end kui kahtlusaluseid ja see lämmatab kogu ettevõtte. Lisaks piisavale kontrollile tuleb rakendada eetilisuse ja läbipaistvuse poliitikat, teha kõigile asjaosalistele - lihttöötajast omanikeni - selgeks, et pettuseid, ka kõige väiksemaid, ei sallita.

Kui mõni pettusejuhtum tuleb ilmsiks, siis peab seda täie tõsidusega uurima: selgitama välja, miks see juhtuda sai, ja kõrvaldama põhjused.

Need on praktilised sammud, kuid need ei tee pettustele lõppu. Kui teeks, oleks mina töötu.

Autor: Andres Palm

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700