- palgauudised.ee
- finantsuudised.ee
- ituudised.ee
- kaubandus.ee
- toostusuudised.ee
- logistikauudised.ee
- kestlikkusuudised.ee
- ehitusuudised.ee
- kinnisvarauudised.ee
- personaliuudised.ee
- finantsuudised.ee
- foundme.io
- bestmarketing.ee
- pollumajandus.ee
- aripaev.ee
- mu.ee
- laanevirumaauudised.ee
- imelineteadus.ee
- imelineajalugu.ee
- kalastaja.ee
- dv.ee
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
IAS19 Hüvitised töövõtjatele
Käesoleva muudetud rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga
asendatakse standard IAS 19 “Pensionihüvitistega seotud kulud”, mille muudetud
versiooni juhatus kinnitas 1993. aasta oktoobris. Muudetud standard kehtib
finantsaruannete kohta, mis hõlmavad 1. jaanuaril 1999 või pärast seda algavaid
aruandeperioode.
IAS 10 (muudetud 1999) “Bilansipäevajärgsedsündmused” muutis 1999. a mais paragrahve 20(b), 35, 125 ja 141. Muudatusirakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1.jaanuaril 2000 võipärast seda algavaid aruandeperioode.
Käesolevat standardit muudeti 2000. aastal, et muutaplaaniga seotud varade määratlust ja kehtestada kompensatsioonide kajastamise,mõõtmise ja avalikustamise nõuded. Neid muudatusi rakendatakse 1.jaanuaril 2001või pärast seda algavate aruandeperioodide suhtes.
Hetkel kuum
2002. aastal tehti täiendavaid muudatusi, et välistadaselliste tulude kajastamist, mis tekivad üksnes kindlustusmatemaatilise kahjumivõi möödunud tööalase teenistuse kulutuse tulemusena, ning selliste kahjumitekajastamist, mis tekivad üksnes kindlustusmatemaatiliste kasumite tulemusena.Neid muudatusi rakendatakse 31. mail 2002 või pärast seda lõppevatearuandeperioodide suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav.
SISSEJUHATUS
1. Käesolev standard sätestab töövõtjatele ette nähtudhüvitiste raamatupidamisarvestuse ja avalikustamise tööandja poolt.
See asendab standardit IAS 19“Pensionihüvitistega seotud kulud”, mis kinnitati 1993. aastal. Põhilisedmuudatused võrreldes endise IAS 19-ga on esitatud “Järelduste alustes” (lisaD). Käesolevas standardis ei käsitleta töövõtjate hüvitiste plaanide aruandlust(vt IAS 26 “Pensionihüvitiste plaanide arvestus ja aruandlus”).
2. Standardis eristatakse viis töövõtja hüvitistekategooriat:
a) töövõtja lühiajalised hüvitised, nagu näiteks palgad jasotsiaalkindlustusmaksed, tasuline korraline puhkus ja tasuline haiguspuhkus,kasumiosalus ja lisatasud (kui makstakse 12 kuu jooksul arvestusperioodilõpust) ja mittemonetaarsed hüvitised (nagu näiteks arstiabi, eluase, autodning tasuta või subsideeritud kaubad või teenused) käesoleva ajatöötajaskonnale;
b) töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, nagu näitekspensionid, muud pensionihüvitised, töösuhte lõppemise järgne elukindlustus jatöösuhte lõppemise järgne arstiabi;
c) muud pikaajalised töövõtja hüvitised, sealhulgaspikaajalise töötamise eest antav puhkus või õppejõu puhkus teadustööks,tähtpäevadega seotud hüvitised või muud pikaajalise töötamisega seotudhüvitised, pikaajalised invaliidsushüvitised ning kasumiosalus, boonused jaedasilükatud kompensatsioonid (kui makstakse 12 kuu või pikema aja jooksulalates arvestusperioodi lõpust);
d) töösuhte lõpetamise hüvitised; ja
e) omakapitalipõhised hüvitised.
3. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastakslühiajalisi töövõtja hüvitisi, kui töövõtja on nimetatud hüvitiste eest olnudvastutasuks tööalases teenistuses.
4. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanidliigitatakse kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks ja kindlaksmääratudhüvitistega plaanideks. Käesolevas standardis esitatakse konkreetsed juhisedmitut tööandjat hõlmavate plaanide, riiklike plaanide ja kindlustatudhüvitisega plaanide liigitamiseks.
5. Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide puhul maksabettevõte kindlaksmääratud sissemakse eraldi üksusesse (fondi) ning tal ei olejuriidilist ega faktilist kohustust teha täiendavaid makseid, kui fondil ei olepiisavalt vara maksta töövõtjale kõiki hüvitisi, mis on seotud tema tööga kõnealuselaruandeperioodil ja varem. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastakssissemakseid kindlaksmääratud sissemaksetega plaanidesse siis, kui töövõtja onnimetatud makse eest olnud vastutasuks tööalases teenistuses.
6. Kõik muud töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanidon kindlaksmääratud hüvitistega plaanid. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanidvõivad esineda rahastamata kujul või olla rahastatud kas tervikuna võiosaliselt. Käesolev standard nõuab, et ettevõte:
a) ei võtaks arvesse mitte üksnes oma juriidilistkohustust, vaid ka kõiki ettevõtte senisest tegevusest tulenevaid faktilisikohustusi;
b) määraks kindlaks kindlaksmääratud hüvitistest tulenevatekohustuste nüüdisväärtused ja kõikide plaani varade õiglase väärtuse piisavakorrapärasusega, nii et finantsaruannetes kajastatud summad ei erineksoluliselt bilansipäeval kindlaksmääratavatest summadest;
c) kasutaks oma kohustuste ja kulutuste mõõtmiseksproportsionaalse osa krediteerimise meetodit;
d) määraks tööperioodidele vastavad hüvitised plaanihüvitiste arvutusvalemi kohaselt, välja arvatud juhul, kui töövõtjahilisematest tööaastatest tulenevad oluliselt suuremad hüvitised võrreldesvarasemate tööaastatega;
e) kasutaks erapooletuid ja omavahel ühilduvaidkindlustusmatemaatilisi eeldusi demograafiliste muutujate (nagu näiteks tööjõuvoolavus ja suremus) ja finantsiliste muutujate (nagu näiteks tulevasedpalgatõusud, arstiabi maksumuse muutused ja teatud riigipoolsetehüvitiste muutused). Finantsprognoosid peavad põhinema bilansipäeval valitsevatelturuootustel selle perioodi osas, mille jooksul kohustused tuleb täita;
f) määraks kindlaks diskontomäära turuintressi alusel, misvalitseb bilansipäeval kõrgekvaliteediliste ettevõtte võlakirjade suhtes (võiriikides, kus puudub selliste võlakirjade aktiivne turg, riigi võlakirjadesuhtes) ja mis esitatakse samas vääringus ja sama tähtajaga nagu töösuhtelõppemise järgsete hüvitistega seotud kohustused;
g) arvaks kohustuse bilansilisest maksumusest maha kõikideplaani varade õiglase väärtuse. Teatavaid kompensatsiooni saamise õigusi, midaei loeta plaani varadeks, käsitletakse samamoodi nagu plaani varasid, väljaarvatud see, et need esitatakse eraldi varana selle asemel, et need kohustusestmaha arvata;
h) piiraks vara bilansilist maksumust nii, et see eiületaks järgmiste komponentide neto kogusummat:
i) kõik kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutusedja kindlustusmatemaatilised kahjumid; pluss
ii) mis tahes majandusliku kasu nüüdisväärtus, mis saadakseplaani tagasimaksetena või tulevaste plaani sissemaksete vähendustena;
i) kajastaks möödunud tööalase teenistuse kulutustlineaarselt keskmise perioodi jooksul kuni lisandunud hüvitistegaranteerimiseni;
j) kajastaks kindlaksmääratud hüvitistega plaanipiiramisest või kohustuste täitmisest tulenevaid kasumeid või kahjumeid, kuiselline piiramine või kohustuste täitmine aset leiab. Kasum või kahjum peabhõlmama kõiki kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse ja plaanivarade õiglase väärtuse muutusi, samuti mis tahes sellega seotudkindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid ning möödunud tööalase teenistusekulutusi; ja
k) kajastaks kindlaksmääratud osa kindlustusmatemaatilistekasumite ja kahjumite kumulatiivsest netosummast, mis ületab järgmistestsuurema:
i) 10% kindlaksmääratud hüvitiste võla nüüdisväärtusest(enne plaani varade mahaarvamist); ja
ii) 10% kõikide plaani varade õiglasest väärtusest.
Kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite osa, midatuleb kajastada igas kindlaksmääratud hüvitistega plaanis, on see määr, misväljub 10%lisest “koridorist” eelmisel aruandekuupäeval, jagatuna plaanisosalevate töövõtjate järelejäänud töövõimelise ea ootuspärase keskmisega.
Käesolev standard lubab kasutada ka süstemaatilisimeetodeid kiiremaks kajastamiseks, tingimusel et tulusid ja kulusidarvestatakse samadel alustel ning neid aluseid kohaldatakse järjepidevalt ühestperioodist teise. Selliste lubatud meetodite hulka kuulub kõikidekindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kohene kajastamine.
7. Käesolev standard nõuab muude pikaajaliste töövõtjahüvitiste arvestamiseks lihtsamat meetodit kui see, mida kasutatakse töösuhtelõppemise järgsete hüvitiste puhul: kindlustusmatemaatilisi kasumeid jakahjumeid ning möödunud tööalase teenistuse kulutusi kajastatakse kohe.
8. Töösuhte lõpetamise hüvitised on töövõtja hüvitised,mida makstakse, kui: ettevõte otsustab lõpetada töösuhte töövõtjaga ennetavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või kui töövõtja otsustab töölt lahkudavabatahtlikult, saades vastutasuks nimetatud hüvitised. Kohustus tekib eeskätttöösuhte lõpetamise, mitte töövõtja tööalase teenistuse tagajärjel. Seetõttupeab ettevõte kajastama töösuhte lõpetamise hüvitisi siis ja ainult siis, kuiettevõte on selgelt kohustunud:
a) lõpetama töösuhte töövõtja või töövõtjate rühmaga ennenende tavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või
b) pakkuma töösuhte lõpetamise hüvitisi, et soodustadavabatahtlikku töölt lahkumist.
9. Ettevõte on selgelt kohustunud töösuhte lõpetama siis jaainult siis, kui ettevõttel on olemas üksikasjalik formaalne kava (millel onkindlaksmääratud miinimumsisu) töösuhte lõpetamiseks ning kui ettevõttel ei olereaalselt võimalik sellest taganeda.
10. Kui töösuhte lõpetamise hüvitiste maksetähtaeg saabubenam kui 12 kuud pärast bilansipäeva, tuleb need diskonteerida. Kui on tehtudpakkumine eesmärgiga soodustada vabatahtlikku töölt lahkumist, tuleb töösuhtelõpetamise hüvitiste mõõtmise aluseks võtta töövõtjate arv, kes selle pakkumiseeeldatavalt vastu võtavad.
11. Omakapitalipõhised hüvitised on töövõtja hüvitised,mille kohaselt: töövõtjatel on õigus saada ettevõtte (või selle emaettevõtte)poolt emiteeritud omakapitaliinstrumente; või sõltub ettevõtte kohustustöövõtjate ees ettevõtte poolt emiteeritud omakapitaliinstrumentide tulevasesthinnast. Käesolev standard nõuab teatavate selliseid hüvitisi puudutavateandmete avalikustamist, kuid ei sätesta nõudeid kajastamisele ja mõõtmisele.
12. Käesolev standard kehtib 1. jaanuaril 1999 või pärastseda algavate aruandeperioodide kohta. Varasem rakendamine on soovitatav.Standardi esmasel kohaldamisel võib ettevõte kajastada oma töösuhte lõppemisejärgsetest hüvitistest tulenevat kohustiste suurenemist kõige enam viie aastajooksul. Kui standardi kasutuselevõtt vähendab kohustist, peab ettevõte sedavähendamist kohe kajastama.
13. Käesolevat standardit muudeti 2000. aastal, et muutaplaani varade määratlust ja kehtestada kompensatsioonide kajastamise, mõõtmiseja avalikustamise nõuded. Muudatused kehtivad 1.jaanuaril 2001 või pärast sedaalanud aruandeperioodide kohta. Varasem rakendamine on soovitatav.
SISUKORD
Standardeid, mis on esitatud poolpaksus kursiivkirjas,tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatud taustmaterjali jarakendusjuhiste ning "Rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditeeessõnaga". Rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole ette nähtudrakendamiseks ebaoluliste objektide suhtes (vt eessõna paragrahv 12).
EESMÄRK
Käesoleva standardi eesmärk on sätestada töövõtja hüvitistearvestus ja avalikustamine. Käesolev standard nõuab, et ettevõte kajastaks:
a) kohustise, kui töövõtja on teinud tööd, millevastutasuks peab ta tulevikus saama töövõtja hüvitisi; ja
b) kulu, kui ettevõte kasutab majanduslikku kasu, mistuleneb töövõtja sellisest tööalasest teenistusest, mille vastutasuks ontöövõtja hüvitised.
RAKENDUSALA
1. Tööandja kohaldab käesolevat standardit töövõtjahüvitiste arvestamisel.
2. Käesolev standard ei käsitle töövõtja hüvitiste plaanidearuandlust (vt standard IAS 26 “Pensionihüvitiste plaanide arvestus jaaruandlus”).
3. Käesolevat standardit kohaldatakse kõikide töövõtjahüvitiste suhtes, sealhulgas nende suhtes, mis määratakse:
a) ettevõtte ja üksikute töövõtjate, töövõtjate rühmade võinende esindajate vahel sõlmitud formaalsete plaanide või muude formaalsetekokkulepete kohaselt;
b) õigusaktidest tulenevate nõuete kohaselt või vastavaltselle valdkonna suhtes kehtivale korrale, mille kohaselt ettevõtted peavadosalema riigi, osariigi, tööstusharu või muudes mitut tööandjat hõlmavatesplaanides; või
c) sellise mitteformaalse praktika korral, millega kaasnebfaktiline kohustus. Mitteformaalse praktikaga kaasneb faktiline kohustus, kuiettevõttel ei ole reaalset alternatiivi töövõtja hüvitiste maksmisele.Faktilise kohustuse näitena võib tuua olukorra, kus ettevõtte senisemitteformaalse praktika muutmine kahjustab ettevõtte ja töövõtjate vahelisisuhteid vastuvõetamatul viisil.
4. Töövõtja hüvitised on järgmised:
a) töövõtja lühiajalised hüvitised, nagu näiteks palgad jasotsiaalkindlustusmaksed, tasuline korraline puhkus ja tasuline haiguspuhkus,kasumiosalus ja boonused (kui makstakse 12 kuu jooksul arvestusperioodi lõpust)ja mittemonetaarsed hüvitised (nagu näiteks arstiabi, eluase, autod ning tasutavõi subsideeritud kaubad või teenused) käesoleva aja töötajaskonnale;
b) töösuhte lõppemise järgsed hüvitised nagu näitekspensionid, muud pensionihüvitised, elukindlustus ja arstiabi pärast töösuhtelõppemist;
c) muud pikaajalised töövõtja hüvitised, sealhulgaspikaajalise tööalase teenistuse eest antav puhkus või õppejõu puhkusteadustööks, tähtpäevadega seotud hüvitised või muud pikaajalise teenistusegaseotud hüvitised, pikaajalised invaliidsushüvitised ning kasumiosalus, boonusedja edasilükatud kompensatsioonid (kui neid ei maksta täies ulatuses 12 kuujooksul alates arvestusperioodi lõpust);
d) töösuhte lõpetamise hüvitised; ja
e) omakapitalipõhised hüvitised.
Kuna kõikidel punktides a–e nimetatud kategooriatel onerinevad omadused, kehtestab käesolev standard iga kategooria suhtes eraldinõuded.
5. Töövõtja hüvitiste hulka kuuluvad hüvitised, mis on ettenähtud töövõtjatele või nende ülalpeetavatele ning mis makstakse (või milleulatuses pakutakse kaupa või teenust) kas otse töövõtjale, tema abikaasale,lastele või teistele ülalpeetavatele või muudele isikutele, näitekskindlustusseltsidele.
6. Töövõtja võib ettevõttele teenuseid osutadatäistööajaga, osalise tööajaga, alaliselt, juhuslikult või ajutiselt. Käesolevastandardi tähenduses loetakse töövõtjate hulka direktorid ja muujuhtivpersonal.
MÕISTED
7. Käesolevas standardis on kasutatud mõisteid järgmisestähenduses:
Töövõtja hüvitised on igas vormis tasu, mida ettevõte annabtöövõtjale vastutasuks tema tööalase teenistuse eest.
Töövõtja lühiajalised hüvitised on töövõtja hüvitised(välja arvatud töösuhte lõpetamise hüvitised ja omakapitalipõhised hüvitised),mis tuleb välja maksta 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtjaoli vastavas tööalases teenistuses.
Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised on töövõtja hüvitised(välja arvatud töösuhte lõpetamise hüvitised ja omakapitalipõhised hüvitised),mis tuleb välja maksta pärast töösuhte lõpetamist.
Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid on formaalsedvõi mitteformaalsed kokkulepped, mille alusel ettevõte maksab töösuhtelõppemise järgselt hüvitisi ühele või mitmele töövõtjale.
Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid on töösuhtelõppemise järgsete hüvitiste plaanid, mille puhul ettevõte maksabkindlaksmääratud sissemakse eraldi üksusesse (fondi) ning tal ei olejuriidilist ega faktilist kohustust teha täiendavaid makseid, kui fondil ei olepiisavalt vara maksta töövõtjale kõiki hüvitisi, mis on seotud tema tööalaseteenistusega kõnealusel aruandeperioodil ja varem.
Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid on töösuhte lõppemisejärgsete hüvitiste plaanid, mis ei ole kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid.
Mitut tööandjat hõlmavad plaanid on kindlaksmääratudsissemaksetega plaanid (välja arvatud riiklikud plaanid) või kindlaksmääratudhüvitistega plaanid (välja arvatud riiklikud plaanid), mille puhul:
a) ühendatakse ühtsesse kogumisse varad, mis on saadudsellistelt erinevatelt ettevõtetelt, mis ei ole ühtse kontrolli all; ja
b) neid varasid kasutatakse hüvitiste maksmiseks rohkem kuiühe ettevõtte töövõtjatele põhimõttel, et sissemaksete ja hüvitiste suurusedmääratakse kindlaks olenemata ettevõttest, kus töötavad asjaomased töövõtjad.
Muud pikaajalised töövõtja hüvitised on töövõtja hüvitised(välja arvatud töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, töösuhte lõpetamisehüvitised ja omakapitalipõhised hüvitised), mida ei tule tervikuna välja maksta12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalasesteenistuses.
Töösuhte lõpetamise hüvitised on töövõtja hüvitised, midamakstakse, kui:
a) ettevõte otsustab lõpetada töösuhte töövõtjaga ennetavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või
b) kui töövõtja otsustab töölt lahkuda vabatahtlikult,saades vastutasuks nimetatud hüvitised.
Omakapitalipõhised hüvitised on töövõtja hüvitised, millekohaselt:
a) töövõtjatel on õigus saada ettevõtte (või selleemaettevõtte) poolt emiteeritud omakapitaliinstrumente; või
b) või sõltub ettevõtte kohustuse suurus töövõtjate suhtesettevõtte poolt emiteeritud omakapitaliinstrumentide tulevasest hinnast.
Omakapitalipõhiste hüvitiste plaanid on formaalsed võimitteformaalsed kokkulepped, mille alusel ettevõte maksab omakapitalipõhiseidhüvitisi ühele või mitmele töövõtjale.
Töövõtjate garanteeritud hüvitised on töövõtja hüvitised,mille saamine ei sõltu töösuhte jätkumisest tulevikus.
Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus ontöövõtja käesoleva aruandeperioodi ja varasema tööalase teenistusega seotudkohustuste täitmiseks vajalike tulevaste eeldatavate maksete nüüdisväärtus ilmaplaani varade mahaarvamiseta.
Jooksva tööalase teenistuse kulutus on kindlaksmääratudhüvitisega kohustuse nüüdisväärtuse suurenemine, mis tuleneb kõnealusearuandeperioodi tööalasest teenistusest.
Intressikulu on kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtusesuurenemine teatava perioodi vältel, mis tuleneb asjaolust, et hüvitistemaksmine on ühe perioodi võrra lähemal.
Plaani varade koosseisu kuuluvad:
a) pikaajalises töövõtja hüvitiste fondis olevad varad; ja
b) nõuetekohased kindlustuslepingud.
Pikaajalises töövõtja hüvitiste fondis olevad varad onvarad (välja arvatud aruandva ettevõtte emiteeritud mittevõõrandatavadfinantsinstrumendid), mis:
a) on sellises üksuses (fondis), mis on aruandvastettevõttest juriidiliselt eraldiseisev ja eksisteerib üksnes selleks, et makstavõi rahastada töövõtja hüvitisi; ja
b) on kasutatavad ainult töövõtja hüvitiste maksmiseks võirahastamiseks ning mida ei või kasutada aruandva ettevõtte võlausaldajad (isegimitte pankroti korral) ja mida ei või aruandvale ettevõttele tagastada, väljaarvatud järgmistel juhtudel:
i) kui fondi ülejäänud varad on piisavad selleks, et täitakõik asjakohase plaani või aruandva ettevõtte kohustused, mis on seotudtöövõtja hüvitistega; või
ii) kui varad tagastatakse aruandvale ettevõttele, ethüvitada talle juba makstud töövõtja hüvitised.
Nõuetekohane kindlustusleping on kindlustusleping, milleannab välja kindlustusandja, kes ei ole aruandva asutusega seotud osapool(vastavalt standardis IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooniavalikustamine” esitatud määratlusele), kui lepingujärgseid laekumisi:
a) võib kasutada ainult kindlaksmääratud hüvitistegaplaanide kohaste töövõtja hüvitiste maksmiseks või rahastamiseks; ja
b) ei või kasutada aruandva ettevõtte võlausaldajad (isegimitte pankroti korral) ja mida ei või maksta aruandvale ettevõttele, väljaarvatud järgmistel juhtudel:
i) kui tulu seondub varade ülejäägiga, mida ei vajata töövõtja hüvitistega seotud kõikide kohustuste täitmiseks; või
ii) kui laekumised tagastatakse aruandvale ettevõttele, etkompenseerida tema poolt juba makstud töövõtja hüvitisi.
Õiglane väärtus on summa, mille eest on teadlike, huvitatudja mitteseotud poolte vahelises tehingus võimalik vahetada vara või täitakohustist.
Tulu plaani varadest on plaani varadelt saadud intress,dividendid ja muud tulud koos plaani varade realiseeritud ja realiseerimatakasumi ja kahjumiga, millest on maha arvatud plaani haldamisega seotud kulud jamaksud, mida plaan ise tasuma peab.
Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid koosnevadjärgmistest osadest:
a) kogemuspõhine korrigeerimine (varasematekindlustusmatemaatiliste prognooside ja tegelikkuse erinevuste mõju); ja
b) kindlustusmatemaatiliste prognooside muutuste mõju.
Möödunud tööalase teenistuse kulutus on eelnevateperioodide tööalase teenistuse kindlaksmääratud hüvitise kohustusenüüdisväärtuse suurenemine, mis tuleneb töösuhte lõppemise järgsete hüvitistevõi muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kehtestamisest või muutmisestjooksval perioodil. Möödunud tööalase teenistuse kulutus võib olla positiivne(kui kehtestatakse uusi hüvitisi või kui olemasolevaid täiendatakse) võinegatiivsed (kui olemasolevaid hüvitisi vähendatakse).
LÜHIAJALISED TÖÖVÕTJA HÜVITISED
8. Lühiajalised töövõtja hüvitised hõlmavad järgmisi komponente:
a) palgad ja sotsiaalkindlustusmaksed;
b) lühiajalised kompenseeritavad töölt puudumised (näitekstasuline korraline puhkus ja tasuline haiguspuhkus), kui eeldatakse, etpuudumine leiab aset 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtjaoli vastavas tööalases teenistuses;
c) kasumiosalus ja boonused, mis tuleb välja maksta 12 kuujooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalasesteenistuses; ja
d) mittemonetaarsed hüvitised (näiteks arstiabi, eluase,autod ning tasuta või subsideeritud kaubad või teenused) käesoleva ajatöötajaskonnale.
9. Töövõtja lühiajaliste hüvitiste arvestus onüldjuhul lihtne, kuna kohustuse või kulu mõõtmiseks puudub vajaduskindlustusmatemaatilisteks prognoosideks ning puuduvad võimalusedkindlustusmatemaatilise kasumi või kahjumi tekkeks. Lisaks sellele mõõdetaksetöövõtja lühiajalisi hüvitisi diskonteerimata kujul.
Kajastamine ja mõõtmine
Kõik lühiajalised töövõtja hüvitised
10. Kui töövõtja on arvestusperioodi jooksul olnudettevõttes tööalases teenistuses, peab ettevõte kajastama töövõtjale kõnealuseteenistuse eest makstava lühiajalise hüvitise diskonteerimata summana:
a) kohustisena (viitvõlana), pärast juba makstud summamahaarvamist. Kui juba makstud summa ületab hüvitiste diskonteerimata summa,peab ettevõte selle ülemäärase osa kajastama varana (ettemakstud kuluna)sellises ulatuses, milles kõnealune ettemaks toob kaasa näiteks edaspidistemaksete vähenemise või raha tagasimaksmise; ja
b) kuluna, välja arvatud juhul, kui mõni muu rahvusvahelineraamatupidamisstandard nõuab või lubab lisada hüvitised vara maksumusse (vtnäiteks IAS 2 “Varud” ja IAS 16 “Materiaalne põhivara”).
Paragrahvides 11, 14 ja 17 selgitatakse, kuidas ettevõtepeab kohaldama seda nõuet kompenseeritavate töölt puudumiste ning kasumiosaluseja boonusskeemide kujul antavate töövõtja lühiajaliste hüvitiste suhtes.
Lühiajalised kompenseeritavad töölt puudumised
11. Ettevõte peab kajastama paragrahvis 10 nimetatudkompenseeritavate puudumiste kujul antavate töövõtja lühiajaliste hüvitistegaseotud eeldatavad kulud järgmistel juhtudel:
a) akumuleeruva kompenseeritava puudumise korral siis, kuitöövõtja osutab teenust, mis suurendab tema õigust kompenseeritavatele tööltpuudumistele tulevikus; ja
b) mitteakumuleeruva kompenseeritava puudumise korralsiis, kui puudumine aset leiab.
12. Ettevõte võib hüvitada erinevatel põhjustel asetleidnud töövõtja puudumise, muu hulgas seoses puhkuse, haiguse või lühiajaliseinvaliidsuse, ema- või isapuhkuse, kohtukaasistujana tegutsemise jasõjaväeteenistusega. Kompenseeritavate puudumistega seotud õigused jagunevadkaheks:
a) akumuleeruvad; ja
b) mitteakumuleeruvad.
13. Akumuleeruvad kompenseeritavad puudumised on need, midavõib edasi lükata ja kasutada tulevastel arvestusperioodidel, kui käesolevaperioodi õigusi ei ole täielikult ära kasutatud. Akumuleeruvad kompenseeritavadpuudumised võivad olla garanteeritud (teisisõnu, töövõtjal on ettevõttestlahkumisel õigus saada rahalist tasu kasutamata õiguste eest) võigaranteerimata (kui töövõtjal ei ole ettevõttest lahkumisel õigust saadarahalist tasu kasutamata õiguste eest). Kohustus tekib siis, kui töövõtjaosutab teenust, mis suurendab tema õigust kompenseeritavatele puudumisteletulevikus. Kohustus kestab ja seda kajastatakse isegi juhul, kuikompenseeritavad puudumised ei ole garanteeritud, kuigi võimalus, et töövõtjavõib lahkuda enne, kui on kasutanud akumuleeruvat mittegaranteeritud õigust,mõjutab kõnealuse kohustuse mõõtmist.
14. Ettevõte peab mõõtma akumuleeruvatest kompenseeritavatestpuudumistest tulenevat eeldatavat kulu lisasummana, mida ettevõte eeldatavastimaksab tulenevalt kasutamata õigustest, mis on akumuleerunud bilansipäevaks.
15. Eelmises paragrahvis sätestatud meetodi kohaseltmõõdetakse kohustust vastavalt lisamaksetele, mis eeldatavasti tulenevad üksnesasjaolust, et hüvitis akumuleerub. Paljudel juhtudel ei ole ettevõttel vajateha üksikasjalikke arvutusi, hindamaks, et kasutamata kompenseeritavatepuudumistega seotud olulisi kohustusi ei eksisteeri. Näiteks, haiguspuhkusegaseotud kohustus võib osutuda oluliseks üksnes siis, kui valitseb formaalne võimitteformaalne arusaam, et kasutamata haiguspuhkust võidakse käsitleda tasulisepuhkusena.
Paragrahve 14 ja 15 illustreeriv näide
Ettevõttel on 100 töövõtjat, kellel on igal aastal õigussaada tasulist haiguspuhkust viie tööpäeva ulatuses. Kasutamata haiguspuhkustvõib edasi lükata ühe kalendriaasta võrra. Haiguspuhkus võetakse kõigepealtjooksva aasta õiguste arvelt ja seejärel eelmisel aastal edasilükatud jäägi arvelt(LIFO-põhimõte). 31. detsembril 20X1 on keskmine kasutamata õigus kaks päevatöövõtja kohta. Ettevõte eeldab, tuginedes varasemale kogemusele, millejätkumist eeldatakse ka tulevikus, et 92 töövõtjat ei kasuta 20X2 aastal üleviie päeva tasulist haiguspuhkust ja ülejäänud 8 töövõtjat kasutavad igaükskeskmiselt kuus ja pool päeva.
Ettevõte eeldab, et ta peab maksma täiendavalt 12haiguspäeva eest tulenevalt 31. detsembriks 20X1 akumuleerunud kasutamataõigustest (8 töövõtjale igaühele poolteist päeva). Seetõttu kajastab ettevõte12 haiguspäeva suuruse kohustuse.
16. Mitteakumuleeruvaid kompenseeritavaid puudumisi edasiei kanta: need kaotavad kehtivuse, kui jooksva perioodi õigusi ei ole täielmääral ära kasutatud, ning ei anna töövõtjale õigust saada ettevõttestlahkumisel rahalist tasu kasutamata õiguste eest. See kehtib üldiselthaiguspuhkuse (niivõrd, kui minevikus kasutamata õigus ei suurenda edaspidiseidõigusi), ema- ja isapuhkuse ning kohtukaasistujana tegutsemise võisõjaväeteenistusega seotud kompenseeritavate puudumiste korral. Ettevõte eikajasta kohustusi ega kulusid enne puudumise asetleidmist, kuna tööalaneteenistus ei suurenda hüvitise summat.
Kasumiosalus ja boonusskeemid
17. Ettevõte peab kajastama paragrahvis 10 sätestatudkasumiosalusega ja preemiate maksmisega seotud eeldatavaid kulusid siis jaainult siis, kui:
a) ettevõttel on minevikus toimunud sündmusest tuleneveksisteeriv juriidiline või faktiline kohustus teha selliseid makseid; ja
b) kohustust on võimalik usaldusväärselt hinnata.
Kohustus eksisteerib siis ja ainult siis, kui ettevõttel eiole reaalset alternatiivi töövõtja hüvitiste maksmisele.
18. Mõningate kasumiosaluse plaanide kohaselt osalevadtöövõtjad kasumi jagamises ainult siis, kui nad töötavad ettevõttes kindlaksmääratudajavahemiku jooksul. Sellised plaanid tekitavad faktilise kohustuse, kuitöövõtjad osutavad teenust, mis suurendab makstavat summat juhul, kui nadjäävad ettevõtte teenistusse selle kindlaksmääratud ajavahemiku lõpuni.Selliste faktiliste kohustuste mõõtmisel võetakse arvesse võimalust, et mõnedtöövõtjad võivad lahkuda ilma kasumiosaluse makseid saamata.
Paragrahvi 18 illustreeriv näide
Kasumiosaluse plaan näeb ette, et ettevõte maksabkindlaksmääratud osa oma aasta puhaskasumist töövõtjatele, kes on teenistusesolnud kogu aasta. Kui aasta jooksul ei lahku ükski töövõtja, on aastanekasumiosaluse osa kokku 3% puhaskasumist. Ettevõtte hinnangute kohaseltvähendab tööjõu voolavus makseid 2,5%-ni puhaskasumist.
Ettevõte kajastab kohustise ja kulude suurusena 2,5%puhaskasumist.
19. Võimalik, et ettevõttel ei ole juriidilist kohustustpreemiat maksta. Sellele vaatamata on mõnikord boonuste maksmine ettevõttesvalitsev tava. Sellistel juhtudel on ettevõttel faktiline kohustus, kunaettevõttel ei ole reaalset alternatiivi boonuse maksmisele. Sellise faktilistekohustuse mõõtmisel võetakse arvesse võimalust, et mõned töövõtjad võivadlahkuda boonust saamata.
20. Ettevõte on võimeline usaldusväärselt hindamakasumiosaluse plaani või boonusskeemi kohast juriidilist või faktilistkohustust siis ja ainult siis, kui:
a) selle plaani tingimused sisaldavad hüvitise suurusemääramise arvutusvalemit;
b) ettevõtte määrab makstavate summade suuruse enne kuifinantsaruanded kinnitatakse avaldamiseks; või
c) varasem kogemus annab selge ettekujutuse ettevõttefaktilise kohustuse suurusest.
21. Kasumosaluse plaani ja boonusskeemi kohane kohustustuleneb tööalasest teenistusest, mitte tehingutest ettevõtja omanikega.Seetõttu ei kajasta ettevõte kasumiosaluse plaanide ja boonusskeemideväljaminekuid mitte puhaskasumi jagamisena, vaid kuluna.
22. Kui kasumiosaluse ja boonuste maksmise tähtaeg ei olesaabunud 12 kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavastööalases teenistuses, käsitatakse neid makseid muude pikaajaliste töövõtjahüvitistena (vt paragrahvid 126–131). Kui kasumiosaluse ja boonuste maksminevastab omakapitalipõhiste hüvitiste määratlusele, käsitleb ettevõte neidvastavalt paragrahvidele 144–152.
Avalikustatav informatsioon
23. Kuigi käesolev standard ei sätesta täpsemaid nõudeidtöövõtja lühiajaliste hüvitiste avalikustamisele, võivad teised rahvusvahelisedraamatupidamisstandardid avalikustamist nõuda. Näiteks, kui IAS 24 “Seotudosapooli käsitleva informatsiooni avalikustatmine” seda nõuab, avalikustabettevõte informatsiooni juhtivpersonali liikmetele makstavate töövõtjahüvitiste kohta. Standardis IAS 1 “Finantsaruannete esitamine” nõutakse, etettevõte avalikustaks personalikulud.
TÖÖSUHTE LÕPPEMISE JÄRGSED HÜVITISED: ERINEVUSKINDLAKSMÄÄRATUD SISSEMAKSETEGA PLAANIDE JA KINDLAKSMÄÄRATUD HÜVITISTEGAPLAANIDE VAHEL
24. Töösuhte lõppemise järgsed hüvitised hõlmavad näiteksjärgmist:
a) pensionihüvitised, nagu näiteks pensionid; ja
b) muud töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, nagu näitekstöösuhte lõppemise järgne elukindlustus ja töösuhte lõppemise järgne arstiabi.
Kokkulepped, mille kohaselt ettevõte maksab hüvitisi pärasttöösuhte lõppemist, on töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanid. Ettevõtekohaldab käesolevat standardit kõikide selliste kokkulepete suhtes, olenematasellest, kas neis on ette nähtud sellise eraldi üksuse loomine, mis võtaksvastu sissemakseid ja maksaks hüvitisi.
25. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanidliigitatakse kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks ja kindlaksmääratudhüvitistega plaanideks, olenevalt plaani majanduslikust olemusest, mis tulenebselle peamistest tingimustest. Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanide puhul:
a) on ettevõtte juriidiline või faktiline kohustus piiratudsummaga, mida ta on nõus fondi sisse maksma. Seega töövõtja poolt saadavtöösuhte lõppemise järgse hüvitise summa on kindlaks määratud ettevõtte (javõib-olla ka töövõtja) makstava sissemakse summaga töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste plaani varadesse või kindlustusseltsile, koos sissemaksetesttuleneva investeerimiskasumiga; ja
b) selle tulemusena langevad nii kindlustusmatemaatilinerisk (et hüvitised osutuvad oodatust väiksemateks) kui ka investeerimisrisk (etinvesteeritud vara on ebapiisav oodatud hüvitiste maksmiseks) töövõtjale.
26. Näited juhtudest, kus ettevõtte juriidiline kohustus eiole piiratud summaga, mida ta on nõus fondi sisse maksma on sellised juhud, milettevõttel on juriidiline või faktiline kohustus, mille aluseks on:
a) plaanis kohaldatav hüvitiste määramise arvutusvalem, misei ole seotud üksnes sissemaksete suurusega;
b) plaani kaudu kaudselt või otseselt antud garantiisissemaksetelt saadava konkreetse tulu kohta; või
c) selline mitteformaalne praktika, millega kaasnebfaktiline kohustus. Faktiline kohustus võib tekkida näiteks siis, kuiettevõttel on olnud tavaks anda endistele töövõtjale kasvavaid hüvitisi, etpidada sammu inflatsiooniga isegi siis, kui tal sellekohast juriidilistkohustust ei ole.
27. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanide puhul:
a) on ettevõtte kohustus maksta kokkulepitud hüvitisipraegustele ja endistele töövõtjatele; ja
b) kindlustusmatemaatiline risk (et hüvitisted väljaminekudon oodatust suuremad) ja investeerimisrisk langevad sisulistelt ettevõttele.Kui kindlustusmatemaatilised või investeeringutega seotud tulemused on oodatusthalvemad, võib ettevõtte kohustust suurendada.
28. Paragrahvid 29–42 selgitavad erinevust kindlaksmääratudsissemaksetega plaanide ja kindlaksmääratud hüvitistega plaanide vahel seosesmitut tööandjat hõlmavate plaanide, riiklike plaanide ja kindlustatudhüvitistega.
Mitut tööandjat hõlmavad hüvitiste plaanid
29. Ettevõte peab liigitama mitut tööandjat hõlmavadplaanid kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideks või kindlaksmääratudhüvitistega plaanideks vastavalt plaani tingimustele (arvestades sealhulgas mistahes formaalsetest tingimustest väljuvat faktilist kohustust). Kui mituttööandjat hõlmav plaan on kindlaksmääratud hüvitistega plaan, peab ettevõte:
a) arvestama oma proportsionaalse osa sellestkindlaksmääratud hüvitistega seotud kohustusest, plaani varadest ja plaanigaseotud väljaminekutest samamoodi nagu mis tahes muu kindlaksmääratudhüvitistega plaani puhul; ja
b) avalikustama paragrahvis 120 nõutud informatsiooni.
30. Kui puudub piisav informatsioon selleks, etkasutada kindlaksmääratud hüvitise arvestust mitut tööandjat hõlmava plaanikorral, mis on kindlaksmääratud hüvitistega plaan, peab ettevõte:
a) pidama paragrahvides 44–46 sätestatud plaani korralarvestust kindlaksmääratud hüvitistega plaanina;
b) avalikustama:
i) asjaolu, et tegemist on kindlaksmääratud hüvitistegaplaaniga; ja
ii) põhjuse, miks ei ole saadaval piisavalt informatsiooni,võimaldamaks ettevõttel pidada selle plaani arvestust kindlaksmääratudhüvitistega plaanina; ja
c) niivõrd, kuivõrd plaani puudu- või ülejääk võib mõjutadatulevaste sissemaksete suurust, avalikustama lisaks veel:
i) kogu kättesaadava informatsiooni üle- või puudujäägikohta;
ii) üle- või puudujäägi kindlaksmääramise alused; ja
iii) võimalikud mõjud ettevõttele, kui neid on.
31. Üks näide kindlaksmääratud hüvitistega mitut tööandjathõlmavast plaanist on olukord, kus:
a) plaani rahastatakse “pay-as-you-go” põhimõttel(st. jooksvatest tuludest jooksvate kulude katmine), mis tähendab, et:sissemaksete suurus määratakse selline, mis on ootuspäraselt piisav samaperioodi jooksul maksmisele kuuluvate hüvitiste väljamaksmiseks; ja käesolevaperioodi jooksul väljateenitud tulevased hüvitised makstakse välja tulevastestsissemaksetest; ja
b) töövõtja hüvitised määratakse kindlaks nende tööalaseteenistuse pikkuse põhjal ning osaleval ettevõttel ei ole reaalseid võimalusiplaanist välja astuda sooritamata sissemaksu nende hüvitiste jaoks, milletöövõtjad on tema plaanist väljaastumise kuupäevaks välja teeninud. Sellineplaan tekitab ettevõttele kindlustusmatemaatilise riski: kui bilansipäevaksjuba välja teenitud hüvitiste lõplik kulu on oodatust suurem, peab ettevõte kassuurendama oma sissemakseid või veenma töövõtjaid nõustuma hüvitistevähendamisega. Seetõttu on tegemist kindlaksmääratud hüvitistega plaaniga.
32. Kui kindlaksmääratud hüvitistega mitut tööandjathõlmava plaani kohta on piisavalt informatsiooni, arvestab ettevõte omaproportsionaalse osa sellest kindlaksmääratud hüvitistega seotud kohustusest, plaanivaradest ja plaaniga seotud töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistest samamoodinagu mis tahes muu kindlaksmääratud hüvitistega plaani puhul. Mõnikord ei oleettevõttel siiski võimalik raamatupidamises piisava usaldusväärsusegakindlaks määrata oma osa plaani finantsseisundis ja tulemuslikkuses. See võibjuhtuda siis, kui:
a) ettevõttel puudub juurdepääs plaani käsitlevaleinformatsioonile, mis vastaks käesoleva standardi nõuetele; või
b) plaanist tulenevad osalevate ettevõtete jaokskindlustusmatemaatilised riskid, mis on seotud teiste ettevõtete praeguste jaendiste töövõtjatega ning mille tulemusel puudub järjekindel ja usaldusväärnealus kohustuste, plaani varade ja plaaniga seotud kulude jaotamiseks plaanisosalevate ettevõtete vahel.
Sellistel juhtudel käsitab ettevõte seda plaanikindlaksmääratud sissemaksetega plaanina ja avalikustab paragrahvis 30 nõutudtäiendava informatsiooni.
33. Mitut tööandjat hõlmavad plaanid erinevad ühiselthallatavatest plaanidest. Ühiselt hallatav plaan on lihtsalt mitmest ühetööandja plaanist koosnev kogum, võimaldamaks selles osalevatel tööandjatelühendada oma varad investeerimise eesmärkidel ning vähendada investeeringutejuhtimise ja haldamisega seotud kulusid, kuid milles eri tööandjate osadhoitakse eraldi, et kasutada neid üksnes nende ettevõtete endi töövõtjatehüvanguks. Ühiselt hallatavad plaanid ei tekita erilisiraamatupidamisprobleeme, kuna informatsioon on hõlpsasti kättesaadav,võimaldades käsitleda neid samal viisil nagu muid ühe tööandja plaane, ningkuna sellised plaanid ei tekita osalevatele ettevõtetelekindlustusmatemaatilisi riske, mis on seotud teiste ettevõtete praeguste võiendiste töövõtjatega. Käesolevas standardis esitatud mõistete kohaselt peabettevõte liigitama ühiselt hallatavad plaanid kindlaksmääratud sissemaksetegaplaanideks või kindlaksmääratud hüvitistega plaanideks vastavalt plaanitingimustele (arvestades sealhulgas ka faktilisi kohustusi, mis väljuvadformaalsetest tingimustest).
34. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid, mis ühendavad eriettevõtete poolt antud varad ühise kontrolli alla, näiteks emaettevõtte ja tematütarettevõtete puhul, ei ole mitut tööandjat hõlmavad plaanid. Seetõttukäsitab ettevõte kõiki selliseid plaane kindlaksmääratud hüvitistegaplaanidena.
35. IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised jatingimuslikud varad” nõuab, et ettevõte kajastaks teatavaid tingimuslikkekohustisi või esitaks neid käsitleva informatsiooni. Mitut tööandjat hõlmavaplaaniga võib tingimuslik kohustis tekkida näiteks:
a) kindlustusmatemaatilisest kahjumist, mis on seotudteiste osalevate ettevõttetega, kuna iga mitut tööandjat hõlmavas plaanisosalev ettevõte jagab kindlustusmatemaatilisi riske kõikide teiste osalevateettevõtetega; või
b) plaani tingimuste kohastest kohustusest rahastada plaanimis tahes puudujääke, kui teised ettevõtted lõpetavad plaanis osalemise.
Riiklikud plaanid
36. Ettevõte peab riiklike plaanide arvestust pidamasamamoodi kui mitut tööandjat hõlmavate plaanide korral (vt paragrahvid 29–30).
37. Riiklikud plaanid on loodud seaduse alusel ja neidkohaldatakse kõikide ettevõtete suhtes (või kõikide konkreetse kategooriaettevõtete suhtes, näiteks konkreetse majandusharu suhtes) ning neid juhivadriikide valitsused või kohalikud omavalitsused või muud asutused (näiteksselleks otstarbeks loodud sõltumatud ametid), mis ei ole aruandva ettevõttekontrolli või mõju all. Mõningad ettevõtte poolt loodud plaanid näevad ette niikohustuslikke hüvitisi, mis asendavad hüvitisi, mida muidu oleks taganudriiklikud plaanid, kui ka täiendavaid vabatahtlikke hüvitisi. Sellised plaanidei ole riiklikud plaanid.
38. Riiklikud plaanid on olemuselt kindlaksmääratudhüvitistega või kindlaksmääratud sissemaksetega plaanid, vastavalt plaanigaettenähtud ettevõtte kohustusele. Mitmeid riiklikke plaane rahastatakse “pay-as-you-go”põhimõttel (st. jooksvatest tuludest jooksvate kulude katmine), mis tähendab,et: sissemaksete suurus määratakse selline, mis on ootuspäraselt piisavkõnealuse perioodi jooksul maksmisele kuuluvate hüvitiste väljamaksmiseks; jakäesoleva perioodi jooksul väljateenitud tulevased hüvitised makstakse väljatulevastest sissemaksetest. Vaatamata sellele ei ole enamiku riiklike plaanidekohaselt ettevõttel juriidilist ega faktilist kohustust neid tulevasi hüvitisimaksta; ettevõtte ainus kohustus on õigeaegselt maksta sissemaksed ning kuiriikliku plaani alla kuuluvad isikud ei ole enam ettevõtte teenistuses, ei oletal kohustust maksta oma töötajaskonna eelnevate aastate jooksul väljateenitudhüvitisi. Sel põhjusel on riiklikud plaanid enamjaolt kindlaksmääratudsissemaksetega plaanid. Harvaesinevatel juhtudel, mil riiklik plaan onkindlaksmääratud hüvitistega plaan, rakendab ettevõte paragrahvides 29–30sätestatud käsitlust.
Kindlustatud hüvitised
39. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanirahastamiseks võib ettevõte maksta kindlustusmakseid. Ettevõte peab selliseidplaane käsitama kindlaksmääratud sissemaksetega plaanidena, välja arvatudjuhul, kui ettevõttel on (otseselt või plaani kaudu kaudselt) juriidiline võifaktiline kohustus:
a) maksta töövõtja hüvitisi otse nende tähtajal; või
b) maksta täiendavaid summasid, kui kindlustusandja eimaksa kõiki tulevasi töövõtja hüvitisi, mis on seotud tööalase teenistusegakäesoleval perioodil ja varem.
Kui ettevõte säilitab sellise juriidilise või faktilisekohustuse, peab ta kõnealust plaani käsitlema kindlaksmääratud hüvitistegaplaanina.
40. Kindlustuslepinguga tagatud hüvitised ei pea olemaotseselt või automaatselt seotud ettevõtte töövõtja hüvitisi puudutava kohustusega.Kindlustuslepinguid sisaldavate töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste plaanidesuhtes kohaldatakse arvestuse ja rahastamise vahel samasugust eristust, nagumuude rahastatavate plaanide puhul.
41. Kui ettevõte rahastab töösuhte lõppemise järgsete hüvitistekohustust läbi kindlustuslepingu maksete, mille kohaselt ettevõte (kasotseselt, plaani kaudu kaudselt, tulevaste kindlustusmaksete määramisemehhanismi kaudu või seotud osapoolena kindlustusandjaga suhte kaudu) säilitabjuriidilise või faktilise kohustuse, ei too kindlustusmaksete tasumine kaasakindlaksmääratud sissemaksetega skeemi teket. Sellest tuleneb, et ettevõte:
a) käsitleb nõuetekohast kindlustuslepingut plaani varana(vt paragrahv 7); ja
b) kajastab muid kindlustuslepinguid kompensatsiooni saamiseõigusena (kui lepingud vastavad paragrahvis 104A esitatud kriteeriumidele).
42. Kui kindlustusleping on konkreetse plaanis osaleja võiplaanis osalejate rühma nimel ja ettevõttel ei ole mingit juriidilist egafaktilist kohustust katta kindlustuslepingust tulenevaid hüvitisi, ei oleettevõttel kohustust maksta töövõtjatele hüvitist ja hüvitiste maksmise eestvastutab üksnes kindlustusandja. Selliste lepingute kohaselt kindlaks määratudkindlustusmaksete tasumine on oma olemuselt pigem töövõtja hüvitiste kohustusetäitmine, mitte kohustuse täitmiseks tehtav investeering. Sellest tulenevalt eiole ettevõttel enam vara ega kohustisi. Seetõttu käsitab ettevõte kõikiselliseid makseid kindlaksmääratud hüvitistega plaanide sissemaksetena.
TÖÖSUHTE LÕPPEMISE JÄRGSED HÜVITISED: KINDLAKSMÄÄRATUDSISSEMAKSETEGA PLAANID
43. Kindlaksmääratud sissemaksetega plaanideraamatupidamiskäsitlus on lihtne, kuna aruandva ettevõtte kohustuse suurus igalperioodil on määratud sel perioodil sisse makstavate summadega. Sellesttulenevalt ei nõuta kohustuse või kulu mõõtmiseks kindlustusmatemaatilisiprognoose ning puuduvad võimalused kindlustusmatemaatilise kasumi või kahjumitekkeks. Lisaks sellele mõõdetakse töövõtjate lühiajalisi hüvitisidiskonteerimata kujul, välja arvatud juhul, kui neid ei pea välja maksma 12 kuujooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalasesteenistuses.
Kajastamine ja mõõtmine
44. Kui töövõtja on arvestusperioodi jooksul olnudettevõttes tööalases teenistuses, peab ettevõte kajastama kõnealuse teenistuseeest kindlaksmääratud sissemaksetega plaani tehtavat makset:
a) kohustisena (viitvõlg), pärast juba makstud sissemaksetemahaarvamist. Kui juba makstud sissemakse ületab enne bilansipäeva osutatudtööalase teenuse eest makstava summa, peab ettevõte selle ülemäärase osakajastama varana (ettemakstud kuluna) selles ulatuses, milles kõnealuneettemaks toob kaasa näiteks edaspidiste maksete vähenemise või rahatagasimaksmise; ja
b) kuluna, välja arvatud juhul, kui muu rahvusvaheline raamatupidamisstandardnõuab või lubab lisada sissemaksed vara maksumusse (vt näiteks IAS 2 “Varud” jaIAS 16 “Materiaalne põhivara”).
45. Kui kindlaksmääratud sissemaksetega plaani sissemaksetetasumise tähtaeg ei ole terves ulatuses saabunud 12 kuu jooksul pärast sellearuandeperioodi lõppu, mil töövõtja oli vastavas tööalases teenistuses, tulebnimetatud sissemaksed diskonteerida, kasutades paragrahvis 78 sätestatuddiskontomäära.
Avalikustatav informatsioon
46. Ettevõte peab avalikustama summad, mis on kajastatudkindlaksmääratud hüvitistega plaanide kuluna.
47. Kui IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooniavalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni juhtivpersonaliliikmetele loodud kindlaksmääratud sissemaksetega plaanidesse tasutavatesissemaksete kohta.
TÖÖSUHTE LÕPPEMISE JÄRGSED HÜVITISED: KINDLAKSMÄÄRATUDHÜVITISTEGA PLAANID
48. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanideraamatupidamiskäsitlus on keeruline, kuna kohustuse ja kulu mõõtmiseks nõutaksekindlustusmatemaatilisi prognoose ning eksisteerib võimaluskindlustusmatemaatilise kasumi või kahjumi tekkeks. Lisaks sellele mõõdetaksekohustusi diskonteeritult, kuna neid võib täita mitu aastat pärast seda, miltöövõtja oli vastavas tööalases teenistuses.
Kajastamine ja mõõtmine
49. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanid võivad ollaeelnevalt rahastamata või neid rahastatakse tervikuna või osaliseltsissemaksetest, mida ettevõtted ja mõnikord selle töövõtjad tasuvad üksuselevõi fondile, mis on juriidiliselt eraldiseisev aruandvast ettevõttest jamillest töövõtja hüvitisi makstakse. Eelnevalt rahastatud hüvitiste tähtaegneväljamaksmine ei sõltu üksnes fondi finantsseisundist ja selle investeeringutetasuvusest, vaid ka ettevõtte suutlikkusest (ja soovist) korvata fondi varadevõimalikud puudujäägid. Seetõttu vastutab ettevõtte sisuliselt plaaniga seotudkindlustusmatemaatiliste ja investeerimisriskide eest. Sellest tulenevalt eipea kindlaksmääratud hüvitistega plaani kuluna kajastav summa olema tingimatasama, mis selle perioodi eest tehtavate sissemaksete summa.
50. Kindlaksmääratud hüvitistega plaanideraamatupidamisarvestus hõlmab järgmisi etappe:
a) kindlustusmatemaatiliste meetodite kasutamine, ethinnata usaldusväärselt hüvitise summat, mille töövõtjad on välja teeninudtööalase teenistuse eest käesoleval perioodil või varasematel perioodidel.Selleks peab ettevõte otsustama, kui suur hüvitis määratakse käesoleva perioodija varasemate perioodide tööalase teenistuse eest (vt paragrahvid 67–71), ningandma hinnangu (tegema kindlustusmatemaatilised prognoosid) demograafilistelemuutujatele (näiteks tööjõu voolavus ja suremus) ja finantsilistele muutujatele(näiteks tulevane palgatõus ja arstiabi maksumus), mis mõjutavad hüvitistegaseotud kulusid (vt paragrahvid 72–91);
b) kõnealuse hüvitise diskonteerimine, kasutadesproportsionaalse osa krediteerimise meetodit, et määrata kindlaksmääratudhüvitiste kohustuse nüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus (vtparagrahvid 64–66);
c) kõikide plaani varade õiglase väärtuse kindlaksmääramine(vt paragrahvid 102–104);
d) kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite kogusummakindlaksmääramine, samuti kajastatavate kindlustusmatemaatiliste kasumite jakahjumite summa kindlaksmääramine (vt paragrahvid 92–95);
e) kui plaan on loodud või seda on muudetud, siis sellesttuleneva möödunud tööalase teenistuse kulutuse kindlaksmääramine (vtparagrahvid 96–101); ja
f) kui plaani on piiratud või selle kohustused on täidetud,sellest tuleneva kasumi või kahjumi kindlaksmääramine (vt paragrahvid 109–115).
Kui ettevõttel on rohkem kui üks kindlaksmääratudhüvitistega plaan, kohaldab ettevõte kirjeldatud tominguid iga olulise plaanisuhtes eraldi.
51. Mõnikord võib hinnangute, keskmiste ja lihtsustatudarvutuste kasutamine anda käesolevas standardis kirjeldatud üksikasjalikearvutuste tulemusele lähedase usaldusväärse tulemuse.
Faktiliste kohustuste arvestus
52. Ettevõte ei pea arvesse võtma mitte üksneskindlaksmääratud hüvitistega plaani formaalsetest tingimustest tulenevatjuriidilist kohustust, vaid ka kõiki ettevõtte mitteformaalsest praktikasttulenevaid faktilisi kohustusi. Mitteformaalse praktikaga kaasneb faktilinekohustus siis, kui ettevõttel ei ole reaalset alternatiivi töövõtja hüvitistemaksmisele. Faktilise kohustuse näitena võib tuua olukorra, kus ettevõttemitteformaalse praktika muutmine kahjustab ettevõtte ja töövõtjate vahelisisuhteid vastuvõetamatul viisil.
53. Kindlaksmääratud hüvitistega plaani formaalsedtingimused võivad lubada ettevõttel plaaniga ettenähtud kohustuse täitmiselõpetada. Tavaliselt on ettevõttel siiski raske plaani kehtetuks tunnistada,kui ta soovib töötajaskonda säilitada. Seetõttu eeldatakse töösuhte lõppemisejärgsete hüvitiste arvestamisel, et ettevõte, mis käesoleval ajal selliseidhüvitisi lubab, jätkab nende maksmist töövõtjate töövõimelise ea jooksul, kuiei ilmne vastupidiseid märke.
Bilanss
54. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustisena kajastatud summapeab olema järgmiste summade neto kogusumma:
a) kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus bilansipäeval(vt paragrahv 64);
b) pluss kõik kindlustusmatemaatilised kasumid (millest onmaha arvatud kindlustusmatemaatilised kahjumid), mida ei ole kajastatudparagrahvides 92–93 sätestatud käsitlusest tulenevalt.
c) miinus kõik veel kajastamata möödunud tööalaseteenistuse kulutused (vt paragrahv 96);
d) miinus selliste plaani varade (kui neid on) õiglaneväärtus bilansipäeval, millest tulenevad kohustused tuleb otseselt täita (vtparagrahvid 102–104).
55. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus onkohustuse brutosumma enne plaani varade mahaarvamist.
56. Ettevõte peab kindlaks määrama kindlaksmääratudhüvitiste kohustuste nüüdisväärtuse ja kõikide plaani varade õiglase väärtusepiisava regulaarusega, nii et finantsaruannetes kajastatud summad ei erineksoluliselt bilansipäeval kindlaksmääratavatest summadest.
57. Käesolev standard soovitab, kuid ei nõua, et ettevõtekaasaks kõikide oluliste töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustustemõõtmisesse professionaalse kindlustusmatemaatiku. Ettevõte võib praktilistelkaalutlustel paluda, et professionaalne kindlustusmatemaatik viiks ennebilansipäeva läbi kohustuse üksikasjaliku hindamise. Sellise hindamise tulemusiajakohastatakse siiski vastavalt bilansipäeva järel toimunud olulistele tehinguteleja muudele olulistele tingimuste muudatustele (sealhulgas turuhindade jaintressimäärade muutused).
58. Paragrahvi 54 alusel kindlaks määratud summad võivadolla negatiivsed (kajastatud varana). Ettevõte peab mõõtma sellist varaväärtuses, mis on madalaim järgmistest:
a) paragrahvi 54 alusel kindlaks määratud summa; ja
b) järgmiste kogusumma:
i) mis tahes kajastamata kumulatiivnekindlustusmatemaatiline puhaskahjum ja möödunud tööalase teenistuse kulutus (vtparagrahvid 92, 93 ja 96); ja
ii) mis tahes majandusliku kasu nüüdisväärtus, mis saadakseplaani tagasimaksetest või tulevaste plaani sissemaksete vähendustest. Sellisemajandusliku kasu nüüdisväärtuse kindlaksmääramisel tuleb kasutada paragrahvis78 nimetatud diskontomäära.
58A. Paragrahvi 58 kohaldamine ei tohi kaasa tuua kasumikajastamist üksnes käesoleva perioodi kindlustusmatemaatilise kahjumi võimöödunud tööalase teenistuse kulutuse tulemusena ega kahjumi kajastamist üksneskäesoleva perioodi kindlustusmatemaatilise kasumi tulemusena. Seepärast peabettevõte kajastama kohe paragrahvi 54 kohaselt järgmised summad niivõrd, kuineed tekivad samal ajal, kui kindlaksmääratud hüvitise vara määratakse kindlaksvastavalt paragrahvile 58(b):
a) käesoleva perioodi kindlustusmatemaatiline puhaskahjumja käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutus, selles ulatuses,mis ületab kõike paragrahvis 58(b)(ii) sätestatud majandusliku kasunüüdisväärtuse vähendamisi. Kui majandusliku kasu nüüdisväärtus ei ole muutunudvõi suurenenud, tuleb käesoleva perioodi kogu kindlustusmatemaatilistpuhaskahjumit ja käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutustkajastada kohe vastavalt paragrahvile 54,
b) käesoleva perioodi kindlustusmatemaatiline puhaskasumpärast käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutuse mahaarvamist,selles ulatuses, mis ületab paragrahvis 58(b)(ii) sätestatud majandusliku kasunüüdisväärtuse suurendamist. Kui majandusliku kasu nüüdisväärtus ei olemuutunud või vähenenud, tuleb käesoleva perioodi kogu kindlustusmatemaatilistpuhaskahjumit ja käesoleva perioodi möödunud tööalase teenistuse kulutustkajastada kohe vastavalt paragrahvile 54.
58B. Paragrahvi 58A kohaldatakse ettevõtte suhtes üksnessiis, kui tal on aruandeperioodi alguses või lõpus kindlaksmääratud hüvitistegaplaani ülejääk1 ning kui ettevõte ei saa sel ajal plaani suhteskehtivate tingimuste tõttu seda ülejääki täiel määral katta tagasimaksete võiedaspidiste sissemaksete vähendamise kaudu. Sellistel juhtudel suurendavad selperioodil tekkinud möödunud tööalase teenistuse kulutused jakindlustusmatemaatilised kahjumid, mille kajastamine on edasi lükatud vastavaltparagrahvile 54, paragrahvis 58(b)(i) sätestatud summat. Kui seda suurenemistei tasaarvestata vastavalt paragrahvile 58(b)(ii) kajastatava majanduslikukasu nüüdisväärtuse sama suure vähendamise teel, siis suurenebparagrahvis 58(b) sätestatud neto kogusumma ja sellest tulenevalt kajastatudkasum. Paragrahv 58A keelab sellistes tingimustes kasumi kajastamise.Vastupidine mõju avaldub sel perioodil tekkinud kindlustusmatemaatilisedkasumite puhul, mille kajastamine on edasi lükatud vastavalt paragrahvile 54,selles ulatuses, milles kindlustusmatemaatilised kasumid vähendavad kajastamata kumulatiivset kahjumit. Paragrahv 58A keelab sellistes tingimusteskahjumi kajastamise. Käesoleva paragrahvi kohaldamise näited on esitatud lisasC.
59. Vara või tekkida siis, kui kindlaksmääratud hüvitistegaplaan on ülerahastatud või teatavatel juhtudel, kui kindlustusmatemaatilisikasumeid kajastatakse. Sellistel juhtudel ettevõte kajastab vara, sest:
a) ettevõte kontrollib ressurssi, mis tähendab, et ta võibkasutada ülejääki uute hüvitiste loomiseks;
b) kõnealune kontroll on tekkinud varasemate sündmustetulemusena (ettevõte tehtud sissemaksed ja töövõtja tööalane teenistus); ja
c) ettevõte käsutuses on tulevane majanduslik kasutulevaste sissemaksete vähendusena või rahalise tagasimaksena, kas otseseltettevõttele või kaudselt teisele plaanile, millel on puudujääk.
60. Paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiir ei välistaparagrahvis 58A nimetamata teatavate kindlustusmatemaatiliste kahjumite (vtparagrahvid 92 ja 93) ja teatavate möödunud tööalase teenistuse kulutuse (vtparagrahv 96) edasilükatud kajastamist. See ülempiir ei välista siiskiparagrahvis 155(b) sätestatud üleminekuvõimaluse kasutamist. Paragrahvis120(c)(vi) nõutakse, et ettevõte avalikustaks kõik summad, mis ei olekajastatud varana paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiiri tõttu.
Paragrahvi 60 illustreeriv näide
Kindlaksmääratud hüvitistega plaanil on järgmised omadused:
270 on väiksem kui 320. Seetõttu kajastab ettevõte varaväärtusega 270 ja avalikustab, et vara bilansilist maksumust on ülempiiri tõttuvähendatud 50 võrra (vt paragrahv 120(c)(vi)).
Kasumiaruanne
61. Ettevõte peab kajastama järgmiste komponentide netokogusumma kuluna või (vastavalt paragrahvis 58(b) sätestatud ülempiirile)tuluna, välja arvatud selles ulatuses, milles mõni muu rahvusvahelineraamatupidamisstandard nõuab või lubab arvestada vara soetusmaksumuse hulka:
a) jooksva tööalase teenistuse kulutuse (vt paragrahvid63–91);
b) intressikulu (vt paragrahv 82);
c) eeldatav tulu kõikidest plaani varadest (vt paragrahvid105–107) ja kõikidest kompensatsiooni saamise õigustest.
d) kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid sellesulatuses, mis on kajastatud paragrahvide 92 ja 93 kohaselt;
e) möödunud tööalase teenistuse kulutus selles ulatuses,milles paragrahv 96 kajastamist nõuab; ja
f) mis tahes piiramiste või arvelduste mõju (vt paragrahvid109 ja 110).
62. Muud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid nõuavadteatavate töövõtja hüvitistega seotud kulude arvamist sellise varasoetusmaksumuse hulka nagu varud või materiaalne põhivara (vt IAS 2 “Varud” jaIAS 16 “Materiaalne põhivara”). Sellise vara soetusmaksumuse hulka arvatudtöösuhte lõppemise järgsete hüvitistega seotud kulud hõlmavad asjakohaseproportsionaalse osa paragrahvis 61 loetletud komponentidest.
Kajastamine ja mõõtmine: kindlaksmääratud hüvitistekohustuse nüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus
63. Kindlaksmääratud hüvitistega plaani lõplikku kuluvõivad mõjutada mitmed muutujad, näiteks lõplikud palgad, tööjõu voolavus jasuremus, suundumused arstiabi maksumuses ja eelnevalt rahastatavate plaanidepuhul plaani varadelt saadud investeeringutulu. Plaani lõppkulu ei ole teada jatõenäoliselt kestab see teadmatus pikka aega. Töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse ja sellega seotud jooksva tööalaseteenistuse kulutuse mõõtmiseks on vaja:
a) kohaldada kindlustusmatemaatilist hindamismeetodit (vtparagrahvid 64–66);
b) määrata tööalase teenistuse perioodide suhtes hüvitised(vt paragrahvid 67–71); ja
c) teha kindlustusmatemaatilised prognoosid (vt paragrahvid72–91).
Kindlustusmatemaatiline hindamismeetod
64. Ettevõte peab kasutama proportsionaalse osakrediteerimise meetodit, et määrata kindlaksmääratud hüvitiste kohustusenüüdisväärtus ja jooksva tööalase teenistuse kulutus ning vajaduse korralmöödunud tööalase teenistuse kulutus.
65. Proportsionaalse osa krediteerimise meetodi (mõnikordviidatud ka kui “teenistusega proportsionaalselt kogunenud edasilükatudhüvitise meetod” või “hüvitis/tööaastad-meetod”) kohaselt tekitab iga tööalaseteenistuse periood lisaühiku hüvitise saamiseks (vt paragrahvid 67–71) jalõpliku kohustuse määramiseks mõõdetakse iga ühikut eraldi (vt paragrahvid72–91).
66. Ettevõte diskonteerib kogu töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste kohustuse, isegi siis kui osa kohustusest kuulub täitmisele 12 kuujooksul bilansipäevast.
Paragrahvi 65 illustreeriv näide
Tööalase teenistuse lõppemisel makstakse ühekordse maksenahüvitis, mille suurus on 1% iga tööalase teenistuse aasta lõplikust palgast. 1.aastal on palk 10 000 ja eeldatakse, et see tõuseb igal aastal 7%(kumulatiivselt). Kasutatav diskontomäär on 10% aastas. Järgmine tabel näitab,kuidas kujuneb kohustus töövõtja kohta, kes peaks lahkuma 5. aasta lõpus,oletades et kindlustusmatemaatilised prognoosid ei muutu. Lihtsuse huvidesjäetakse käesolevast näitest välja täiendavad korrigeerimised, mis on vajalikudselle võimaluse arvesse võtmiseks, et töövõtja võib ettevõttest lahkuda kavarem või hiljem.
Märkus:
1. Kohustus aasta alguses on eelmiste aastate suhtesmääratud hüvitise nüüdisväärtus.
2. Jooksva tööalase teenistuse kulutus on jooksva aastasuhtes määratud hüvitise nüüdisväärtus.
3. Kohustus aasta lõpus on jooksva aasta ja eelmisteaastate suhtes määratud hüvitise nüüdisväärtus.
Hüvitiste sidumine teenistusperioodidega
67. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse jasellega seotud jooksva tööalase teenistuse kulutuse ning vajaduse korralmöödunud tööalase teenistuse kulutuse kindlaksmääramisel peab ettevõte määramatööalase teenistuse perioodidele vastavad hüvitised plaani hüvitiste arvutusvalemistlähtuvalt. Kui aga töövõtja hilisemate aastate tööalase teenistusega kaasnebhüvitise oluline suurenemine võrreldes varasemate aastatega, peab ettevõtemäärama hüvitise lineaarselt, alates:
a) kuupäevast, mil töövõtja tööalane teenistus annab esimestkorda õiguse plaaniga ettenähtud hüvitisi saada (olenemata sellest, kashüvitiste saamine sõltub töösuhte jätkumisest või mitte); kuni
b) kuupäevani, mil töövõtja edaspidine tööalane teenistusei too kaasa plaaniga ettenähtud tulevaste hüvitiste olulist suurenemist muulviisil, kui tulevaste palgatõusudega.
68. Proportsionaalse osa krediteerimise meetod nõuab, etettevõte määraks hüvitised jooksva perioodi suhtes (et määrata kindlaks jooksvatööalase teenistuse kulutus) ning jooksva perioodi ja eelnevate perioodidesuhtes (et määrata kindlaks kindlaksmääratud hüvitiste kohustustenüüdisväärtus). Ettevõte määrab hüvitised nende perioodide suhtes, mil tekibkohustus maksta töösuhte lõppemise järgseid hüvitisi. See kohustus tekib siis,kui töövõtjad saavad osutatud teenuste eest vastutasuks töösuhte lõppemisejärgseid hüvitisi, mida ettevõte kavatseb maksta tulevastel aruandeperioodidel.Kindlustusmatemaatilised meetodid võimaldavad ettevõttel mõõta seda kohustustpiisava usaldusväärsusega, et õigustada kohustise kajastamist.
Paragrahvi 68 illustreeriv näide
1. Kindlaksmääratud hüvitistega plaan näeb ette pensionilejäämise puhul ühekordse summana hüvitist 100 iga tööaasta eest.
Hüvitis suurusega 100 määratakse iga aasta suhtes. Jooksvatööalase teenistuse kulutus on 100 nüüdisväärtus. Kindlaksmääratud hüvitistekohustuse nüüdisväärtus on 100 nüüdisväärtus, korrutatuna kuni bilansipäevaniteenistuses oldud aastate arvuga.
Kui hüvitis tuleb välja maksta kohe pärast töövõtjalahkumist ettevõttest, võetakse jooksva tööalase teenistuse kulutuse jakindlaksmääratud hüvitiste võla nüüdisväärtuse määramisel arvesse kuupäeva, miltöövõtja eeldatavalt ettevõttest lahkub. Seega on diskonteerimise mõjul needsummad väiksemad kui juhul, mil töövõtja oleks lahkunud bilansipäeval.
2. Plaan näeb ette igakuise pensioni maksmist 0,2% igatööaasta lõplikust palgast. Pensioni makstakse alates 65-aastaseks saamisest.
Iga tööaasta suhtes määratakse hüvitis, mille nüüdisväärtuseeldataval pensionile jäämise päeval võrdne igakuise pensioniga, mille suuruson 0,2% hinnangulisest lõplikust palgast, mida makstakse eeldavast pensionilejäämise päevast kuni eeldatava surmani. Jooksva tööalase teenistuse kulutus onselle hüvitise nüüdisväärtus. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuson lõplikust palgast 0,2% suuruste igakuiste pensionimaksete nüüdisväärtus,korrutatuna bilansipäevani teenistuses oldud aastate arvuga. Jooksva tööalaseteenistuse kulutus ja kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtusdiskonteeritakse, kuna pensionimaksed algavad 65 aasta vanuselt.
69. Töövõtja teenistuse toob kaasa kindlaksmääratudhüvitistega plaani kohase kohustuse isegi siis, kui hüvitised sõltuvad töösuhtejätkumisest (teisisõnu, need ei ole garanteeritud). Töövõtja teenistus ennegaranteerimiskuupäeva toob kaasa faktilise kohustuse, kuna töö hulk, midatöövõtja peab edaspidi tegema, enne kui tal on õigus hüvitist saada, muutubigal järgneval bilansipäeval väiksemaks. Kindlaksmääratud hüvitiste võlamõõtmisel kaalub ettevõte, kui tõenäoline on, et mõned töövõtjad ei vastaühelegi garanteerimise eeldusele. Samuti tekib kohustus siis, kui töövõtjaosutab teenust, mis annab talle kindlaksmääratud juhtumi asetleidmisel õigusesaada hüvitisi, kuigi teatavad töösuhte lõppemise järgsed hüvitised, näitekstöösuhte lõppemise järgse arstiabiga seotud hüvitised, kuuluvad tasumiseleüksnes siis, kui kindlaksmääratud juhtum leiab aset pärast töövõtja töösuhtelõppu. Kindlaksmääratud juhtumi asetleidmise tõenäosus mõjutab kohustusemõõtmist, kuid ei määra seda, kas kohustus eksisteerib või mitte.
Paragrahvi 69 illustreeriv näide
1. Plaani hüvitise summa iga tööaasta kohta on 100.Hüvitised muutuvad garanteerituks pärast kümmet tööaastat.
Hüvitis suurusega 100 määratakse iga aasta suhtes. Esimese10 aasta jooksul võetakse igal aastal jooksva tööalase teenistuse kulutuse javõla nüüdisväärtuse määramisel arvesse võimalust, et töövõtja võib teenistusesolla vähem kui 10 aastat.
2. Plaan maksab hüvitist summas 100 iga tööaasta kohta,välja arvatud enne 25-aastaseks saamist aset leidnud tööalane teenistus.Hüvitised garanteeritakse kohe.
Enne 25-aastaseks saamist aset leidnud tööalase teenistuseeest hüvitisi ei määrata, kuna enne seda vanust aset leidnud teenistusegahüvitisi ei kaasne (ei kindlaid ega tingimuslikke). Hüvitis suurusega 100määratakse iga järgmise aasta suhtes.
70. Kohustus suureneb kuni kuupäevani, mil töövõtjaedaspidine tööalane teenistus ei too kaasa plaaniga ettenähtud edaspidistehüvitiste olulist suurenemist. Seetõttu määratakse kogu hüvitis perioodidele,mis lõpevad sel kuupäeval või enne seda. Hüvitis määratakse üksikutearvestusperioodide suhtes vastavalt plaani hüvitiste arvutusvalemile. Kui agatöövõtja hilisemate aastate tööalase teenistusega kaasneb hüvitise olulinesuurenemine võrreldes varasemate aastatega, määrab ettevõte hüvitiselineaarselt kuni kuupäevani, mil töövõtja edaspidine tööalane teenistus ei tookaasa plaaniga ettenähtud edaspidiste hüvitiste olulist suurenemist. Sedaseepärast, et töövõtja tööalane teenistus kogu perioodi jooksul toob lõpukskaasa suurema määraga hüvitise.
Paragrahvi 70 illustreeriv näide
1. Plaani kohaselt makstakse ühekordse maksena hüvitist1000, mis garanteeritakse kümne teenistuses oldud aasta järel. Plaan ei pakutäiendavaid hüvitisi edaspidise tööalase teenistuse eest.
Hüvitis suurusega 100 (1000 jagatud 10-ga) määratakseesimese kümne aasta iga aasta suhtes. Esimese 10 aasta jooksul võetakse igalaastal jooksva tööalase teenistuse kulutuse määramisel arvesse tõenäosust, ettöövõtja võib teenistuses olla vähem kui 10 aastat. Järgmise aastate suhteshüvitisi ei määrata.
2. Plaani kohaselt makstakse ühekordse maksena hüvitist2000 kõikidele töövõtjatele, kes töötavad ettevõttes 55 aasta vanuselt pärastkahekümneaastast tööalast teenistust või kes töötavad 65 aasta vanuselt,olenemata tööalase teenistuse pikkusest.
Enne 35-aastaseks saamist töötamist alustanud töövõtjatetööalase teenistusega kaasnevad plaani kohaselt hüvitised 35-aastaseks saamisel(töövõtja võib olla töölt lahkunud 30-aastaselt ja tagasi tulnud 33-aastaselt,ilma et see mõjutaks hüvitiste summat või väljamaksmise ajaldamist). Needhüvitised sõltuvad töösuhte jätkumisest. Samuti ei kaasne üle 55 aasta vanusenatöötamisega olulist hüvitiste suurenemist. Selliste töövõtjate puhul määrabettevõte hüvitise suurusega 100 (2000 jagatud 20-ga) iga aasta eest alatesvanusest 35 kuni vanuseni 55.
35–45 aasta vanusena tööd alustanud töövõtjate üle 20 aastakestnud töötamisega ei kaasne olulist hüvitiste suurenemist. Sellistetöövõtjate puhul määrab ettevõte hüvitise suurusega 100 (2000 jagatud 20-ga)esimese kahekümne tööaasta iga aasta eest.
55 aasta vanusena tööd alustanud töövõtja üle 10 aastakestnud töötamisega ei kaasne olulist hüvitiste suurenemist. Sellise töövõtjapuhul määrab ettevõte hüvitise suurusega 200 (2000 jagatud 10-ga) esimese kümnetööaasta iga aasta eest.
Kõikide töövõtjate puhul võetakse igal aastal jooksvatööalase teenistuse kulutuse ja kohustuse nüüdisväärtuse määramisel arvessetõenäosust, et töövõtja võib teenistuses olla vähem kui ettenähtud aja jooksul.
3. Töösuhte lõppemise järgsest arstiabiplaanistkompenseeritakse 40% töövõtja töösuhte lõppemise järgse arstabi kuludest, kuitöövõtja on lahkudes selles ettevõttes töötanud enam kui 10 aastat, kuid vähemkui 20 aastat, ning 50% nimetatud kuludest, kui töövõtja on lahkudes selleettevõttes töötanud rohkem kui 20 aastat.
Plaani hüvitiste arvutusvalemi kohaselt määrab ettevõte 4%eeldatavate arstiabikulude nüüdisväärtusest (40% jagatud 10-ga) kümne esimesetööaasta iga aasta kohta ja 1% (10% jagatud 10-ga) järgmise kümne aasta igaaasta kohta. Jooksva tööalase teenistuse kulutuse puhul võetakse igal aastalarvesse tõenäosust, et töövõtja ei pruugi teenistuses olla hüvitisteväljateenimiseks vajaliku perioodi lõpuni. Hüvitisi ei määrata töövõtjatele,kes eeldatavasti lahkuvad teenistusest 10 aasta jooksul.
4. Töösuhte lõppemise järgsest arstiabi plaanistrahastatakse 10% töövõtja töösuhte lõppemise järgse arstabi kuludest, kuitöövõtja on lahkudes selles ettevõttes töötanud enam kui 10 aastat, kuid vähemkui 20 aastat, ning 50% nimetatud kuludest, kui töövõtja on lahkudes sellesettevõttes töötanud 20 aastat või rohkem.
Edaspidise tööalase teenistusega kaasnevad oluliseltsuuremad hüvitised kui varasematel aastatel. Seetõttu määrab ettevõtetöövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvad 20 või enama aasta pärast, hüvitisedlineaarselt vastavalt paragrahvile 68. Üle 20 aasta töötamine ei töö kaasaolulist hüvitiste suurenemist. Seetõttu määratakse esimese 20 aasta iga aastakohta hüvitiseks 2,5% eeldatavate arstiabikulude nüüdisväärtusest (50% jagatud20-ga).
Töövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvad töölt pärastkümnendat ja enne kahekümnendat tööaastat, määratakse esimese kümne tööaastaiga aasta kohta hüvitist 1% eeldatavate arstiabikulude nüüdisväärtusest.Selliste töövõtjate puhul ei määrata hüvitisi tööalase teenistuse eest alateskümnenda tööaasta lõpust kuni eeldatava töölt lahkumise kuupäevani.
Hüvitisi ei määrata töövõtjatele, kes eeldatavasti lahkuvadteenistusest 10 aasta jooksul.
71. Kui hüvitise summa on kindel osa iga tööaasta lõplikustpalgast, mõjutavad edaspidised palgatõusud selle summa suurust, mida on vajaenne bilansipäeva aset leidnud tööalase teenistusega kaasneva kohustusetäitmiseks, kuid nimetatud palgatõusud ei too kaasa täiendavaid kohustusi.Seepärast:
a) paragrahvi 67(b) kohaldamisel ei too palgatõusud kaasatäiendavaid hüvitisi vaatamata asjaolule, et hüvitise suurus oleneb lõplikustpalgast; ja
b) iga perioodi eest määratud hüvitise summa on kindelproportsionaalne osa palgast, millega hüvitis on seotud.
Paragrahvi 71 illustreeriv näide
Töövõtjal on õigus saada hüvitist 3% lõplikust palgast igatööaasta kohta enne 55-aastaseks saamist.
Kuni 55-aastaseks saamiseni määratakse iga aasta eesthüvitist 3% hinnangulisest lõplikust palgast. See on tähtaeg, millest alatestöövõtja edaspidine tööalane teenistus ei too kaasa plaaniga ette nähtudedaspidiste hüvitiste olulist suurenemist. Pärast sellesse ikka jõudmisthüvitisi ei määrata.
Kindlustusmatemaatilised prognoosid
72. Kindlustusmatemaatilised prognoosid peavad olemaerapooletud ja omavahel kooskõlas.
73. Kindlustusmatemaatilised prognoosid on ettevõtteparimad hinnangud muutujatele, mis määravad töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste maksmise lõpliku kulu. Kindlustusmatemaatilised prognoosid hõlmavad:
a) demograafilisi prognoose hüvitise saamise õigusegapraeguste ja varasemate töövõtjate (ja nende ülalpeetavate) edaspidisteomaduste kohta. Demograafilised prognoosid käsitlevad muu hulgas järgmist:
i) suremus nii tööalase teenistuse ajal kui ka pärast seda;
ii) tööjõu voolavuse, töövõimetuse ja ennetähtaegsepensionile jäämise määrad;
iii) selliste plaani liikmete ja nende ülalpeetavateosakaal, kellel on õigus hüvitisi saada; ja
iv) arstiabiplaanide alusel esitatud nõuete määr; ja
b) finantsprognoose, mis käsitlevad järgmist:
i) diskontomäär (vt paragrahvid 78–82);
ii) edaspidised palga- ja hüvitisetasemed (vt paragrahvid83–87);
iii) arstiabi hüvitiste puhul edaspidised arstiabi kulud,sealhulgas nõuete haldamise ja hüvitiste maksmisega seotud kulud, kui need onolulised (vt paragrahvid 88–91); ja
iv) plaani varade eeldatav tasuvus (vt paragrahvid105–107).
74. Kindlustusmatemaatilised prognoosid on erapooletudjuhul, kui need ei ole liialt optimistlikud ega ka liiga konservatiivsed.
75. Kindlustusmatemaatilised prognoosid on omavahelkooskõlas, kui seal võetakse arvesse majanduslikke suhteid selliste teguritevahel nagu inflatsioon, palgatõusu määrad, tulu plaani varadelt jadiskontomäärad. Näiteks kõikides prognoosides, mis sõltuvad konkreetsestinflatsiooni tasemest (nagu intressimäärade ning palgatõusude ja hüvitistesuurenemise prognoosid) vaadeldaval tulevikuperioodil, kasutatakse selleperioodi suhtes sama inflatsioonitaset.
76. Ettevõte määrab diskontomäärad ja muudfinantsprognoosid nominaalväärtuses, välja arvatud juhul, kui tegelikulväärtusel põhinevad (inflatsiooniga korrigeeritud) hinnangud onusaldusväärsemad, näiteks hüperinflatiivsetes majanduskeskkondades (vt IAS 29“Finantsaruandlus hüperinflatiivsetes majanduskeskkondades”) või kui hüvitison seotud indeksiga ning samas vääringus ja sama tähtajaga indeksvõlakirjadeleon olemas aktiivne turg.
77. Finantsprognoosid peavad põhinema bilansipäevalvalitsevatel turuootustel selle perioodi osas, mille jooksul kohustused tulebtäita.
Kindlustusmatemaatilised prognoosid: diskontomäär
78. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustuste (niieelnevalt rahastatud kui rahastamata) diskonteerimise määr tuleb kindlaksmäärata turuintressi alusel, mis valitseb bilansipäeval kõrgekvaliteedilisteettevõtte võlakirjade suhtes Riikides, kus puudub selliste võlakirjadeaktiivne turg, kasutatakse riigi võlakirjade turuintressi (bilansipäeval). Ettevõtte võlakirjade või riigi võlakirjade vääring ja tähtaeg peavad olemakooskõlas töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste võlgade vääringu jahinnangulise tähtajaga.
79. Üks olulise mõjuga kindlustusmatemaatiline prognoos ondiskontomäär. Diskontomäär väljendab raha ajalist väärtust, kuid mittekindlustusmatemaatilisi või investeerimisriske. Samuti ei väljenda diskontomäärettevõtte võlausaldajate tekitatud ettevõttele omaseid krediidiriske ega riski,et edaspidised sündmused võivad kindlustusmatemaatilistest prognoosidesterineda.
80. Diskontomäär väljendab hüvitiste maksmise hinnangulistajaldamist. Praktikas kasutab ettevõtte selleks sageli üht kaalutud keskmistdiskontomäära, mis vastab hüvitiste maksmise hinnangulisele ajale ja summalening vääringule, milles hüvitisi makstakse.
81. Mõningatel juhtudel võib puududa aktiivne turgvõlakirjadele, mille tähtaeg oleks piisavalt pikk, et sobida kõigi hüvitisteväljamaksmise hinnangulise tähtajaga. Sellistel juhtudel kasutab ettevõtesobiva pikkusega perioodi jooksvaid turu intressimäärasid lühema tähtajagamaksete diskonteerimiseks ja prognoosib pikema tähtajaga diskontomäärad,ekstrapoleerides turul valitsevad määrad vastavalt tulukõverale.Kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus tervikuna ei oletõenäoliselt eriti tundlik diskontomäära suhtes, mida kohaldatakse hüvitisteselle osa suhtes, mis tuleb välja maksta pärast olemasolevate ettevõtte võiriigi võlakirjade lõpptähtaega.
82. Intressikulu arvutamisel korrutatakse perioodi alguseskindlaksmääratud diskontomäär kogu selle perioodi kindlaksmääratud hüvitistekohustuse nüüdisväärtusega, võttes arvesse võla kõiki olulisi muutusi. Võlanüüdisväärtus erineb bilansis kajastatud kohustisest, kuna kohustiskajastatakse pärast seda, kui on maha arvatud kõikide plaani varade õiglaneväärtus ja põhjusel, et mõningaid kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeidning mõningaid möödunud tööalase teenistuse kulutusi ei kajastata kohe. (LisasA esitatakse muu hulgas intressikulu arvutamise näide).
Kindlustusmatemaatilised prognoosid: palgad, hüvitised jaarstiabikulud
83. Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste kohustusemõõtmisel tuleb arvesse võtta:
a) prognoositavaid tulevasi palgatõuse;
b) plaani tingimustes määratud (või nendest tingimustestväljuvatest faktilisest kohustusest tulenevaid) hüvitisi bilansipäeval; ja
c) mis tahes riikliku hüvitise taseme edaspidiseidprognoositavaid muutusi, mis mõjutavad hüvitiste plaani kohaselt makstavaidhüvitisi siis ja ainult siis, kui:
i) need muutused on tekkinud enne bilansipäeva; või
ii) varasemad kogemused või muud usaldusväärsed tõendid näitavad,et need riigi hüvitised muutuvad teataval prognoositaval viisil, näiteks koosüldiste hinnatasemete või palgatasemete edaspidiste muutustega.
84. Edaspidise palgatõusu hinnangutes võetakse arvesseinflatsiooni, töökogemust, edutamist ja muid asjakohaseid tegureid, näiteksnõudmist ja pakkumist tööturul.
85. Kui plaani formaalsed tingimused (või nendesttingimustest väljuvad faktilised kohustused) nõuavad, et ettevõte muudakshüvitisi tulevastel perioodidel, peab kohustuse mõõtmisel neid muudatusi arvessevõtma. See on nii näiteks siis, kui:
a) ettevõte on varasema praktika kohaselt hüvitisisuurendanud, näiteks inflatsiooni mõju leevendamiseks, ja pole märke, misviitaksid sellise praktika muutumisele tulevikus; või
b) kindlustusmatemaatilised kasumid on jubafinantsaruannetes kajastatud ja ettevõte on kas plaani formaalsete tingimuste(või nendest tingimustest väljuvate faktiliste kohustuste) või seaduse kohaseltkohustatud kasutama kõik plaani ülejäägid plaanis osalejate heaks (vt paragrahv98(c)).
86. Kindlustusmatemaatilised prognoosid ei võta arvessehüvitiste neid edaspidised muutusi, mis ei ole ette nähtud plaani formaalsetetingimustega (või faktilise kohustusega) bilansipäeval. Sellised muudatusedtoovad kaasa:
a) möödunud tööalase teenistuse kulutuse selles ulatuses,milles need muudavad muudatuste-eelseid tööalase teenistusega seotud hüvitisi;ja
b) jooksva tööalase teenistuse kulutuse selles ulatuses,milles need muudavad muudatustejärgseid tööalase teenistusega seotud hüvitisi.
87. Mõningad töösuhte lõppemise järgsed hüvitised on seotudselliste muutujatega nagu riikliku pensioni või riikliku arstiabi tase.Selliste hüvitiste mõõtmisel võetakse arvesse kirjeldatud muutujate muudatusi,toetudes varasematele kogemustele ja muudele usaldusväärsetele tõenditele.
88. Arstiabikulude prognoosides tuleb arvesse võttahinnangulisi edaspidiseid muudatusi meditsiiniteenuste maksumuses, mistulenevad nii inflatsioonist kui konkreetsest muudatustest arstiabi maksumuses.
89. Töösuhte lõppemise järgsete arstiabihüvitiste mõõtminenõuab edaspidiste nõuete suuruse ja sageduse ning nende nõuete rahuldamise kuluprognoosimist. Ettevõte hindab edaspidiseid arstiabikulusid ettevõtte omakogemustest tulenevate varasemate andmete põhjal, lisades vajaduse korral teistestettevõtetest, kindlustusseltsidest, meditsiiniteenuste osutajatelt või muudestallikatest saadud andmed. Tulevaste arstiabikulude hinnangutes võetakse arvessetehnoloogia arengut, muudatusi tervishoiuteenuste kasutamises või nendeosutamise viisides, samuti plaanis osalejate tervislikku seisundi muutusi.
90. Nõuete suurus ja sagedus sõltub eriti suurel määraltöövõtja (ja tema ülalpeetavate) vanusest, tervislikust seisundist ja soostning tähtsust võivad omada muud tegurid nagu näiteks geograafiline asukoht.Seetõttu korrigeeritakse varasemaid andmeid vastavalt sellele, kuivõrdelanikkonna demograafiline koostis erineb sellest elanikkonna koostisest, midakasutatakse alusandmetena. Korrigeerimine toimub ka siis, kui onusaldusväärseid tõendeid, et varasemad suundumused enam ei jätku.
91. Mõningad töösuhte lõppemise järgsed tervishoiuplaanidnõuavad töövõtjate osalemist plaani kohaste arstiabikulude katmises.Edaspidiste arstiabikulude hindamisel võetakse arvesse kõiki selliseidosalemisi vastavalt bilansipäeval kehtivatele plaani tingimustele (või nendesttingimustest väljuvatele faktilistele kohustustele). Muudatused sellistestöövõtjapoolsetes sissemaksetes toovad kaasa möödunud tööalase teenistusekulutused või vajaduse korral lisapiirangud. Riigilt või muudeltmeditsiiniteenuste pakkujailt saadud hüvitised võivad vähendada nõueterahuldamisega seotud kulusid (vt paragrahvid 83(c) ja 87).
Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid
92. Paragrahvis 54 nimetatud kindlaksmääratud hüvitistegakohustiste mõõtmisel peab ettevõte vastavalt paragrahvile 58A kajastama osa omakindlustusmatemaatilistest kasumitest ja kahjumitest (nagu sätestatudparagrahvis 93) tuluna või kuluna, kui eelmise aruandeperioodi lõpuskajastamata kumulatiivsete kindlustusmatemaatiliste tulude ja kulude netomäärületab suurima järgmistest:
a) 10% kindlaksmääratud hüvitiste kohustusenüüdisväärtusest sel kuupäeval (enne plaani varade mahaarvamist); ja
b) 10% kõikide plaani varade õiglasest väärtusest selkuupäeval.
Need ülemmäärad tuleb arvutada ja neid peab rakendama igakindlaksmääratud hüvitistega plaani suhtes eraldi.
93. Kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite osa,mida tuleb kajastada igas kindlaksmääratud hüvitistega plaanis, on paragrahvis92 sätestatud ülejääk, jagatuna plaanis osalevate töövõtjate järelejäänudtöövõimelise ea ootuspärase keskmisega. Ettevõte võib kasutada ka mis tahessüstemaatilisi meetodeid kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumitekiiremaks kajastamiseks, tingimusel et mõlemaid arvestatakse samadel alustelning neid aluseid kohaldatakse järjepidevalt ühest perioodist teise. Ettevõtevõib kohaldada selliseid süstemaatilisi meetodeid kindlustusmatemaatilistetulude ja kulude suhtes isegi siis, kui need kuuluvad paragrahvis 92 sätestatudpiirangute alla.
94. Kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid võivadkaasa tuua kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtuse või sellegaseotud plaani varade õiglase väärtuse suurenemise või vähenemise.Kindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite põhjusteks on näiteks:
a) ootamatult kõrged või madalad tööjõu voolavuse,ennetähtaegselt pensionile jääjate või suremuse määrad, samuti oodatustsuuremad palgatõusud, hüvitiste määrad (kui plaani formaalsed või faktilisedtingimused näevad ette inflatsioonist tulenevat hüvitiste suurendamist) võiarstiabikulud;
b) ootamatult kõrged või madalad tööjõu voolavuse,ennetähtaegselt pensionile jääjate või suremuse määrad, samuti oodatustsuuremad palgatõusud, hüvitiste määrad (kui plaani formaalsed või faktilisedtingimused näevad ette inflatsioonist tulenevat hüvitiste suurendamist) võiarstiabikulud;
c) diskontomäära muutuse mõju; ja
d) plaani varadest saadud tegeliku ja eeldatud tuluerinevused (vt paragrahvid 105–107).
95. Pika aja jooksul võivad kindlustusmatemaatilisedkasumid ja kahjumid üksteise mõju elimineerida. Seetõttu on töösuhte lõppemisejärgsete hüvitiste kohustust kõige parem vaadelda parima hinnangut ümbritsevavahemikuna (või “koridorina”). Ettevõte võib, kuid ei pea, kajastama sellessevahemikku kuuluvaid kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid. Käesolevstandard nõuab, et ettevõte kajastaks vähemalt kindlaksmääratud osakindlustusmatemaatilistest kasumitest ja kahjumitest, mis jäävad pluss võimiinus 10%-ga “koridorist” välja. (Lisas A esitatakse muu hulgaskindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite käsitlemise näide). Käesolevstandard lubab kasutada ka süstemaatilisi meetodeid kiiremaks kajastamiseks,tingimusel et need vastavad paragrahvis 93 esitatud tingimustele. Sellistelubatud meetodite hulka kuulub näiteks nii kõikide kindlustusmatemaatilistekasumite ja kahjumite kohene kajastamine nii sees- kui väljaspool “koridori”.Paragrahvis 155(b)(iii) selgitatakse, miks üleminekukohustise kajastamata osadon vaja arvesse võtta edaspidiste kindlustusmatemaatiliste kasumite arvestuses.
Möödunud tööalase teenistuse kulutus
96. Kindlaksmääratud hüvitiste kohustise mõõtmiselvastavalt paragrahvile 54 peab ettevõte paragrahvi 58A kohaselt kajastamamöödunud tööalase teenistuse kulutuse kuluna lineaarselt sellise keskmiseperioodi jooksul, mis kulub muudetud hüvitiste garanteerimiseks. Sellesulatuses, milles hüvitised on juba garanteeritud kohe pärast kindlaksmääratudhüvitistega plaani kehtestamist või selle muutmist, peab ettevõte möödunudtööalase kulutuse kajastama kohe.
97. Möödunud tööalase teenistuse kulutus tekib siis, kuiettevõte alustab kindlaksmääratud hüvitistega plaani või muudab olemasolevakindlaksmääratud hüvitistega plaani kohaselt makstavaid hüvitisi. Sellisedmuudatused on vastutasuks töövõtja teenistusele vaadeldava perioodi jooksulkuni asjakohaste hüvitiste garanteerimiseni. Seetõttu kajastatakse selleperioodi jooksul möödunud tööalase teenistuse kulutusi, olenemata asjaolust, etkulutus puudutab töövõtja tööalast teenistust eelnevatel perioodidel. Möödunudtööalase teenistuse kulutust mõõdetakse kohustise muudatusena, mis tulenebplaani muutmisest (vt paragrahv 64).
Paragrahvi 97 illustreeriv näide
Ettevõttel on pensioniplaan, mis näeb ette igakuisepensioni maksmist 2% iga tööaasta lõplikust palgast. Hüvitised muutuvadgaranteerituks pärast viit tööaastat. 1. jaanuaril 20X5 tõstab ettevõtepensioni 2,5%-le iga tööaasta lõplikust palgast alates 1. jaanuarist 20X1.Hüvitise suurendamise kuupäeval on 1. jaanuarist 20X1 kuni 1. jaanuarini 20X5töötatud aja eest makstavate täiendavate hüvitiste nüüdisväärtus järgmine:
Ettevõte kajastab 150 kohe kuluna, sest need hüvitised onjuba garanteeritud. Ettevõte kajastab 120 kuluna lineaarselt kolme aastajooksul alates 1. jaanuarist 20X5.
98. Möödunud tööalase teenistuse kulutuse hulka ei kuulu:
a) tegelike ja varem prognoositud palgatõusude erinevustemõju kohustusele maksta hüvitisi varasemate aastate tööalase teenistuse eest(möödunud tööalase teenistuse kulutust ei ole, sest kavandatavad palgad onkindlustusmatemaatilistes prognoosides arvesse võetud);
b) ettevõtte äranägemisel toimuvad ala- või ülehinnatudpensioni suurendamised, kui ettevõttel on faktiline kohustus selliselt pensionesuurendada (möödunud tööalase teenistuse kulutust ei ole, sest kavandatavadpalgad on kindlustusmatemaatilistes prognoosides arvesse võetud);
c) hinnangud hüvitiste suurenemise kohta, mis tulenevadjuba finantsaruannetes kajastatud kindlustusmatemaatilistest kasumitest, kuiettevõte on kas plaani formaalsete tingimuste (või nendest tingimustestväljuvate faktiliste kohustuste) või seaduse kohaselt kohustatud kasutama kõikplaani ülejäägid plaanis osalejate heaks isegi siis, kui hüvitise suurendamineei ole veel ametlikult kinnitatud (sellest tulenev kohustuse suurenemine onkindlustusmatemaatiline kahjum, mitte möödunud tööalase teenistuse kulutus, vtparagrahv 85(b));
d) garanteeritud hüvitiste suurendamine, kui uusi hüvitisivõi endiste suurendamisi ei esine ja töövõtjad täidavad garanteerimisetingimusi (möödunud tööalase teenistuse kulutust ei ole, sest hüvitistehinnangulised kulud kajastati jooksva tööalase teenistuse kulutusena sel ajal,kui tööd tehti); ja
e) edaspidise tööalase teenistuse eest saadavaid hüvitisikahandavate plaani muudatuste mõju (piiramine).
99. Ettevõte kehtestab möödunud tööalase teenistuse kulutusteamortisatsioonikava, kui hüvitisi kehtestatakse või kui neid muudetakse. Ei oleotstarbekas pidada üksikasjalikku arvestust sellise amortisatsioonikavaedaspidiste muudatuste kindlaksmääramise ja rakendamise üle. Pealegi on sellinemõju tõenäoliselt oluline üksnes plaani piiramise või kohustuse täitmisekorral. Seetõttu muudab ettevõte möödunud tööalase teenistuse kulutusteamortisatsioonikava üksnes plaani piiramise või kohustuse täitmise korral.
100. Kui ettevõte vähendab olemasoleva kindlaksmääratud hüvitistegaplaani kohaselt makstavaid hüvitisi, kajastatakse sellest tulenevatkindlaksmääratud hüvitiste kohustise vähenemist (negatiivse) möödunud tööalaseteenistuse kulutusena sellise keskmise perioodi jooksul, mis kulub hüvitistevähendatud osa garanteerimiseks.
101. Kui ettevõte vähendab teatavaid olemasolevakindlaksmääratud hüvitistega plaani kohaselt makstavaid hüvitisi ja samal ajalsuurendab samadele töövõtjatele muid plaani kohaselt makstavaid hüvitisi,käsitab ettevõte seda muudatust ühekordse netomuutusena.
Kajastamine ja mõõtmine: plaani varad
Plaani varade õiglane väärtus
102. Plaani varade õiglast väärtust vähendatakse paragrahvi54 kohaselt bilansis kajastatava summa kindlaksmääramisel. Kui turuhind puudub,leitakse plaani varade õiglane väärtus hinnangulisena; näiteks diskonteeridesoodatavad tulevased rahavood, kasutades diskontomäära, mis võtab arvesse niiplaani varadega kui ka nende lunastustähtajaga seotud riski või nende varadeoodatavat võõrandamiskuupäeva (või, kui neil lunastustähtaeg puudub, siisvastava kohustuse täitmiseni eeldatavalt kuluva aja pikkust).
103. Plaani varade hulka ei kuulu aruandvalt ettevõtteltfondile tähtaegselt tasumata sissemaksed, samuti ettevõtte poolt emiteeritudmittevõõrandatavad finantsinstrumendid, mida haldab fond. Plaani varasidvähendavad kõik fondi kohustised, mis ei ole seotud töövõtja hüvitistega,näiteks kauplemisega seotud võlgnevused, muud kohustised jatuletisinstrumentidest tulenevad kohustised.
104. Kui plaani varade hulka kuuluvad nõuetekohasedkindlustuslepingud, mis summade ja tähtaegade poolest vastavad täpseltkõikidele plaani kohaselt makstavate hüvitistele või osale neist, käsitletakseselliste kindlustuslepingute õiglase väärtusena vastavate kohustustenüüdisväärtust, nii nagu kirjeldatud paragrahvis 54 (vähendades seda vajalikulmääral, kui kindlustuslepingu kohaselt saada olevad summad ei kuulu tasumiseletäies ulatuses).
Kompensatsioonid
104A. Siis ja ainult siis, kui on praktiliselt kindel, etteine pool hüvitab mõningad või kõik kindlaksmääratud hüvitistega plaanitäitmiseks vajalikud kulutused, peab ettevõte kajastama oma kompensatsioonisaamise õiguse eraldi varana. Ettevõte peab sellist vara mõõtma õiglasesväärtuses. Igas muus suhtes peab ettevõte sellist vara käsitlema samamoodi, kuimuid plaani varasid. Kindlaksmääratud hüvitistega plaaniga seotud kulutusedvõib kasumiaruandes esitada kompensatsioonina kajastatud summa võrraväiksemana.
104B. Mõnikord võib ettevõte pöörduda mõnede või kõigikindlaksmääratud hüvitistega plaani täitmiseks vajalike kulutuse hüvitamiseksteise poole, näiteks kindlustusandja poole. Paragrahvis 7 määratletudnõuetekohased kindlustuslepingud on plaani varad. Ettevõte käsitlebnõuetekohaseid kindlustuslepinguid samamoodi kui kõiki muid plaani varasid ningparagrahvi 104A ei kohaldata (vt paragrahvid 39–42 ja 104).
104C. Kui kindlustusleping ei ole nõuetekohane, ei ole seeplaani vara. Selliseid juhtumeid käsitleb paragrahv 104A: ettevõte kajastabkindlustuslepinguga ette nähtud kompensatsiooni saamise õigust eraldi varananing seda ei arvata maha paragrahvi 54 kohaselt kajastatava kindlaksmääratudhüvitiste kohustise kindlaksmääramisel; igas muus suhtes käsitleb ettevõtesellist vara samamoodi kui plaani varasid. Eelkõige suurendatakse(vähendatakse) paragrahvi 54 kohaselt kajastatud kindlaksmääratud hüvitistekohustist selles ulatuses, milles kindlaksmääratud hüvitiste võlast ja sellegaseotud kompensatsiooni saamise õigusest tulenevate kindlustusmatemaatilistekasumite (kahjumite) kumulatiivne netomäär jääb kajastamata vastavaltparagrahvidele 92 ja 93. Paragrahvis 120(c)(vii) nõutakse, et ettevõtekirjeldaks finantsaruandes lühidalt kompensatsiooni saamise õiguse ja vastavakohustuse vahelist sidet.
Paragrahve 104A–C illustreeriv näide
Kajastamata kindlustusmatemaatilised kasumid summas 17 onkohustusest ja kompensatsiooni saamise õigusest tulenevatekindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivsed netosummad.
104D. Kui kompensatsiooni saamise õigus tulenebkindlustuslepingust, mis summade ja tähtaegade poolest vastab täpselt kõikideleplaani kohaselt makstavate hüvitistele või osale neist, käsitletakse sellistekompensatsiooni saamise õiguste õiglase väärtusena asjakohaste võlgadenüüdisväärtust, nii nagu kirjeldatud paragrahvis 54 (vähendades seda vajalikulmääral, kui kindlustuslepingu kohaselt saadaolevad summad ei kuulu tasumiseletäies ulatuses).
Tulu plaani varadest
105. Eeldatav tulu plaani varadest on kasumiaruandeskajastatud kulude üks osa. Plaani varadest eeldatavalt saadava tulu ja tegelikusaadud tulu erinevus on kindlustusmatemaatiline kasum või kahjum; seearvestatakse kindlaksmääratud hüvitiste võlast tulenevatekindlustusmatemaatiliste kasumite ja kahjumite hulka selle netosumma kindlaksmääramisel,millega võrreldakse paragrahvis 92 sätestatud “koridori” 10%-lisi piire.
106. Plaani varadest saadav eeldatav tulu põhineb perioodialguses kogu vastavate kohustuste kehtivusaja tulude suhtes valitsevatelturuootustel. Plaani varadest saadava eeldatava tulu puhul võetakse arvesseperioodi jooksul plaani varade õiglases väärtuses aset leidnud muudatusi seosesfondi tehtud tegelike sissemaksete ja fondist tegelikult väljamakstudhüvitistega.
107. Määrates kindlaks plaani varadest saadavat eeldatavatja tegelikku tulu, arvab ettevõte maha eeldatavad halduskulud, välja arvatudneed, mis sisalduvad kohustuse mõõtmiseks kasutatavateskindlustusmatemaatilistes prognoosides.
Paragrahvi 106 illustreeriv näide
1. jaanuaril 20X1 oli plaani varade õiglane väärtus 10000ja kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivne netomäär 760. 30.juunil 20X1 maksti plaanist välja hüvitisi summas 1900 ja saadi sissemakseidsummas 4900. 31. detsembril 20X1 oli plaani varade õiglane väärtus 15000 jakindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtus 14792. Kohustusest tulenevkindlustusmatemaatiline kahjum aastal 20X1 oli 60.
1. jaanuaril 20X1 koostas aruandev ettevõte selle kuupäevaturuhindade alusel järgmised hinnangud:
Aastal 20X1 oli plaani varadest eeldatavalt saadav jategelikult saadud tulu järgmine:
Plaani varadest eeldatavalt saadava tulu (1175) jategelikult saadud tulu (2000) erinevus on kindlustusmatemaatiline kasum 825.Seega on kajastamata kumulatiivsete kindlustusmatemaatiliste kasumite netomäär1525 (760 pluss 825 miinus 60). Paragrahvi 92 kohaselt seatakse “koridori”piirideks 1500 (suurem järgmistest:
(i) 10% 15000-st ja (ii) 10% 14792-st). Järgmisel aastal(20X2) kajastab ettevõte kasumiaruandes kindlustusmatemaatilise kasumina 25(1525 miinus 1500), mis jagatakse asjaomaste töövõtjate eeldatava töövõimeliseea pikkusega.
Aastal 20X2 plaani varadest saadav eeldatav tulu põhinebkuupäeval 1/1/X2 kogu vastavate kohustuste kehtivusajal tulude suhtesvalitsevatel turuootustel.
Äriühendused
108. Omandamisena liigitatavas äriühenduses kajastabettevõte töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistest tulenevad varad jakohustised võla nüüdisväärtuses, millest on maha arvatud kõikide plaani varadeõiglane väärtus (vt IAS 22 “Äriühendused”). Võla nüüdisväärtus sisaldab kõikijärgmisi komponente, isegi siis, kui omandatud ettevõte ei ole neid veelomandamise kuupäeval kajastanud:
a) enne omandamise kuupäeva tekkinudkindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid (olenemata sellest, kas needjäävad 10%-lise “koridori” sisse või mitte);
b) enne omandamise kuupäeva tekkinud möödunud tööalaseteenistuse kulutus, mis tuleneb hüvitiste muutmisest või plaanikastuselevõtust. ja
c) summad, mida omandatud ettevõte ei ole kajastanudvastavalt paragrahvis 155(b) esitatud üleminekusätetele.
Piiramine ja kohustuste täitmine
109. Ettevõte peab kajastama kindlaksmääratud hüvitistegaplaani piiramisest või kohustuste täitmisest tulenevaid kasumeid või kahjumeidsiis, kui selline piiramine või kohustuste täitmine aset leiab. Piiramisest võikohustuste täitmisest tulenev kasum või kahjum peab hõlmama:
a) kõiki kindlaksmääratud hüvitiste võla nüüdisväärtusemuutusi;
b) kõiki plaani varade õiglase väärtuse muutusi;
c) kõiki kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid ningmöödunud tööalase teenistuse kulutust, mida vastavalt paragrahvidele 92 ja 96ei ole varem kajastatud.
110. Enne piiramise või kohustuste täitmise mõjukindlaksmääramist peab ettevõte mõõtma kohustuse suurust (ja sellega seotudplaani varasid, kui neid on), kasutades selle hetke kindlustusmatemaatilisiprognoose (sealhulgas turul valitsevad intressimäärasid ja muid valitsevaid turuhindu).
111. Piiramine toimub siis, kui ettevõte:
a) on selgelt kohustunud oluliselt vähendama plaanigahõlmatud töövõtjate arvu; või
b) muudab kindlaksmääratud hüvitistega plaani tingimusiselliselt, et oluline osa sel hetkel töötavate töövõtjate edaspidisesttööalasest teenistusest ei anna enam õigust hüvitisi saada või annab õigusesaada üksnes vähendatud hüvitisi.
Piiramine võib tuleneda üksikjuhtumist, nagu näiteks tehasesulgemine, tegevuse katkemine või plaani lõpetamine või peatamine. Sündmus on piisavaltoluline plaani suhtes piiramise rakendamiseks siis, kui piiramisest tulenevakasumi või kahjumi kajastamisel oleks finantsaruannetes oluline mõju.Piiramised on sageli seotud restruktureerimisega. Seetõttu käsitleb ettevõtepiiramist raamatupidamises samal ajal kui sellega seotud restruktureerimist.
112. Kohustuste täitmine leiab aset siis, kui ettevõteastub tehingutesse, millega kaotatakse kõik kindlaksmääratud hüvitistega plaanikohaselt ette nähtud edaspidised juriidilised või faktilised kohustusedhüvitiste maksmiseks või osa neist, näiteks siis, kui plaani osalistele võinende osaliste nimel sooritatakse ühekordne rahaline väljamakse vastutasuksnende õiguse eest saada määratud töösuhte lõppemise järgseid hüvitisi.
113. Mõnedel juhtudel omandab ettevõte kindlustuslepingu,et rahastada mõningaid või kõiki töövõtja hüvitisi, mis on seotud töövõtjatööalase teenistusega käesoleval ajal ja varem. Sellise lepingu võtmine ei olekohustuse täitmine, kui ettevõte säilitab juriidilise või faktilise kohustuse(vt paragrahv 39) maksta täiendavaid summasid siis, kui kindlustusselts eimaksa kindlustuslepingus sätestatud töövõtja hüvitisi. Paragrahvid 104A–Dkäsitlevad kindlustuslepingutega ette nähtud selliste kompensatsiooni saamiseõiguste kajastamist ja mõõtmist, mis ei ole plaani varad.
114. Koos piiramisega toimub kohustuse täitmine siis, kuiplaan lõpetatakse nii, et kohustus täidetakse ja plaan likvideeritakse. Plaanilõpetamine ei ole aga piiramine või kohustuse täitmine juhul, kui plaanasendatakse uue plaaniga, mis pakub olemuselt samasuguseid hüvitisi.
115. Kui piiramine puudutab ainult mõningaid plaanigahõlmatud töövõtjaid või kui täidetakse üksnes osa kohustusest, sisaldab kasumvõi kahjum proportsionaalse osa varem kajastamata möödunud tööalase teenistusekulutusest ja kindlustusmatemaatilistest kasumitest ja kahjumitest (jaülekantavatest summadest, mis jäävad kajastamata vastavalt paragrahvile155(b)). Proportsionaalse osa suurus määratakse kindlaks kohustusenüüdisväärtuse suuruse põhjal enne ja pärast piiramist või kohustuse täitmist,välja arvatud juhul, kui asjaoludest tingituna on otstarbekam aluseks võttamidagi muud. Näiteks võib osutuda otstarbekaks kasutada plaani piiramisest võikohustuse täitmisest tulenevat kasumit kõigepealt selleks, et elimineeeridaselle plaaniga seotud kajastamata möödunud tööalase teenistuse kulutus.
Paragrahvi 115 illustreeriv näide
Ettevõte lõpetab ühe ärisegmendi tegevuse ja selle segmenditöövõtjad ei teeni enam hüvitisi. See on piiramine ilma kohustuse täitmiseta.Kasutades selle hetke kindlustusmatemaatilisi prognoose (kaasa arvatud turulvalitsevad intressimäärad ja muud valitsevad turuhinnad) vahetult ennepiiramist, on ettevõtte kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtusenetomäär 1000, plaani varade õiglane väärtus 820 ja kajastamatakindlustusmatemaatiliste prognooside kumulatiivne netosumma 50. Ettevõterakendas käesolevat standardit esmakordselt aasta tagasi. See suurendaskohustiste netomäära 100 võrra, mida ettevõte otsustas kajastada viie aastajooksul (vt paragrahv 155(b)). Piiramine vähendab kohustuse nüüdisväärtusenetomäära 100 võrra, saades tulemuseks 900.
Varem kajastamata kindlustusmatemaatilistest kasumitest jaülekantavatest summadest 10% (100/1000) on seotud kohustuse selle osaga, miselimineeriti piiramise tõttu. Seega on piiramise mõju järgmine:
Esitusviis
Saldeerimine
116. Ettevõte peab saldeerima ühe plaani vara ja teiseplaani kohustuse siis ja ainult siis, kui:
a) ettevõttel on juriidiline õigus kasutada ühe plaaniülejääki teise plaani võlgade katteks; ja
b) ettevõte kavatseb kohustusi täita netoarvestuses võisamaaegselt realiseerida ühe plaani ülejäägi ning täita teise plaani kohustuse.
117. Tasaarvestuse kriteeriumid on samad, misfinantsinstrumente käsitlevad kriteeriumid standardis IAS 32“Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine”.
Pika- ja lühiajaliste elementide eristamine
118. Mõned ettevõtted eristavad käibevara ja lühiajalisikohustisi põhivarast ja pikaajalistest kohustistest. Käesolev standard eisätesta, kas ettevõte peab eristama töösuhte lõppemise järgsetest hüvitistesttulenevate varade ja kohustiste lühi- ja pikaajalisi elemente või mitte.
Töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste finantskomponendid
119. Käesolev standard ei sätesta, kas ettevõte peabesitama jooksva tööalase teenistuse kulutuse, intressikulu ja eeldatava tuluplaani varadest kasumiaruande ühe tulu- või kulukirje komponentidena või mitte.
Avalikustatav informatsioon
120. Ettevõte peab avalikustama järgmise informatsioonikindlaksmääratud hüvitistega plaanide kohta:
a) ettevõtte arvestusmeetodid kindlustusmatemaatilistekasumite ja kahjumite kajastamiseks;
b) plaani liigi üldkirjeldus;
c) bilansis kajastatud varade ja kohustiste võrdlus, missisaldab vähemalt:
i) täielikult rahastamata kindlaksmääratud hüvitistekohustuse nüüdisväärtust bilansipäeval;
ii) täielikult või osaliselt rahastamata kindlaksmääratudhüvitiste kohustuste nüüdisväärtust bilansipäeval (enne plaani varademahaarvamist);
iii) kõikide plaani varade õiglast väärtust bilansipäeval;
iv) bilansis kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumiteja kahjumite netosummasid (vt paragrahv 92);
v) bilansis veel kajastamata möödunud tööalase teenistusekulutust (vt paragrahv 96);
vi) kõiki summasid, mis ei ole kajastatud varanaparagrahvis 58(b) sätestatud ülempiiri tõttu;
vii) paragrahvi 104A kohaselt varana kajastatudkompensatsiooni saamise õiguste õiglast väärtust bilansipäeval (koos lühikesekirjeldusega kompensatsiooni saamise õiguse ja sellega seotud kohustusevahelise seose kohta); ja
viii) muid bilansis kajastatud summasid;
d) plaani varade õiglases väärtuses sisalduvad summadjärgmiste komponentide kohta:
i) kõik aruandva ettevõtte finantsinstrumentide liigid; ja
ii) kogu aruandva ettevõtte kasutuses olev kinnisvara võimuu vara;
e) võrdlus, mis näitab bilansis kajastatud kohustise (võivara) netosumma muutusi perioodi jooksul;
f) kasumiaruandes kajastatud kulude kogusumma kõikidejärgmiste komponentide kohta ja kasumiaruande kirjed, kus need sisalduvad:
i) jooksva tööalase teenistuse kulutus;
ii) intressikulu;
iii) eeldatav tulu plaani varadest;
iv) eeldatav tulu paragrahvi 104A kohaselt varanakajastatud kompensatsiooni saamise õigusest;
v) kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid;
vi) möödunud tööalase teenistuse kulutus; ja
vii) piiramise või kohustuse täitmise mõju;
g) plaani varadest saadud tegelik tulu, samuti paragrahvi104A kohaselt varana kajastatud kompensatsiooni saamise õigusest saadud tegeliktulu; ja
h) bilansipäeval kasutuseleolevad kindlustusmatemaatilisedprognoosid, vajaduse korral muu hulgas järgmine:
i) diskontomäärad;
ii) kõikide plaani varade eeldatavad tulumääradfinantsaruannetes esitatud aruandeperioodide lõikes;
iii) paragrahvi 104A kohaselt kõikide varana kajastatudkompensatsiooni saamise õiguste eeldatavad tulumäärad finantsaruannetesesitatud perioodide lõikes;
iv) eeldatavad palgatõusumäärad (ja indeksite või muudeselliste muutujate muutused, mis on plaani formaalsete või faktilistetingimustega määratud hüvitiste edaspidise suurendamise aluseks);
v) suundumused arstiabi maksumuses; ja
vi) muud olulised kasutatud kindlustusmatemaatilisedprognoosid.
Ettevõte peab esitama kõik kindlustusmatemaatilisedprognoosid absoluutmäärades (näiteks absoluutsete protsentidena) ja mitteüksnes erinevate protsendimäärade või muude muutujate vahena.
121. Paragrahvis 120(b) nõutakse plaani liigiüldkirjeldust. Selline kirjeldus eristab näiteks kindlasummalisel palgalpõhinevaid pensioniplaane lõplikul palgal põhinevatest pensioniplaanidest jatöösuhte lõppemise järgsetest arstiabiplaanidest. Üksikasjalikumaid andmeid einõuta.
122. Kui ettevõttel on rohkem kui üks kindlaksmääratudhüvitistega plaan, võib andmed esitada kokkuvõtlikult, iga plaani kohta eraldivõi rühmitatuna nii nagu peetakse otstarbekaks. Võib osutuda otstarbekakseristada rühmi näiteks järgmiste kriteeriumide alusel:
a) plaanide geograafiline asukoht, näiteks kodumaiste javälismaiste plaanide eristamine; või
b) selle alusel, kas plaanid sisaldavad oluliselt erinevaidriske, näiteks eristades kindlasummalisel palgal põhinevaid pensioniplaanelõplikul palgal põhinevatest plaanidest ja töösuhte lõppemise järgsetestarstiabiplaanidest.
Kui ettevõte avalikustab andmed mitme plaani kohtakokkuvõtlikult, siis tuleb need andmed esitada kaalutud keskmistena võisuhteliselt kitsaste vahemikena.
123. Paragrahvis 30 nõutakse täiendavaid andmeid sellistemitut tööandjat hõlmavate plaanide kohta, mida käsitletakse kindlaksmääratudhüvitistega plaanidena.
124. Kui IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooniavalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni:
a) tehingute kohta seotud osapoolte ja töösuhte lõppemisejärgsete hüvitiste plaanide vahel; ning
b) juhtivpersonali liikmete töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste kohta.
125. Kui IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised jatingimuslikud varad” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsiooni töösuhtelõppemise järgsete hüvitiste kohustusest tulenevate tingimuslike kohustistekohta.
MUUD PIKAAJALISED TÖÖVÕTJA HÜVITISED
126. Muud pikaajalised töövõtja hüvitised on näiteks:
a) pikaajalised kompenseeritavad puudumised, näitekspikaajalise töötamise eest antav puhkus või õppejõu puhkus teadustööks;
b) tähtpäevadega seotud hüvitised või muud pikaajalisetöötamisega seotud hüvitised;
c) pikaajalised invaliidsushüvitised;
d) kasumiosalus ja boonused, mis kuuluvad maksmisele12 kuu või pikema aja jooksul pärast selle perioodi lõppu, mil töövõtjaasjakohast tööalast teenust osutas; ja
e) edasilükatud kompensatsioonid, mida makstakse 12 kuu võipikema aja jooksul alates selle perioodi lõpust, mil see välja teeniti;
127. Üldjuhul ei kaasne muude pikaajaliste töövõtjahüvitiste mõõtmisega samal määral ebakindlust kui töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste mõõtmisega. Lisaks sellele tekitab muude pikaajaliste töövõtjahüvitiste kasutuselevõtt või nende muutmine harva olulisi möödunud tööalaseteenistuse kulutusi. Neil põhjustel nõuab käesolev standard muude pikaajalistetöövõtja hüvitiste arvestamisel lihtsustatud meetodi kasutamist. See meetoderineb töösuhte lõppemise järgsete hüvitiste arvestamise meetodist järgmiselt:
a) kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumidkajastatakse kohe ja “koridori” ei kohaldata; ja
b) kõik möödunud tööalase teenistuse kulutused kajastataksekohe.
Kajastamine ja mõõtmine
128. Muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kohustisenakajastatud summa peab olema järgmiste summade neto kogusumma:
a) kindlaksmääratud hüvitiste kohustuse nüüdisväärtusbilansipäeval (vt paragrahv 64);
b) miinus selliste plaani varade (kui neid on) õiglaneväärtus bilansipäeval, millest tulenevad kohustused tuleb täita otseselt (vtparagrahvid 102–104).
Selle kohustise mõõtmisel peab ettevõte kohaldamaparagrahve 49–91, välja arvatud paragrahvid 54 ja 61. Kompensatsiooni saamiseõiguse kajastamisel ja mõõtmisel peab ettevõte kohaldama paragrahvi 104A.
129. Muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste puhul peabettevõte kajastama järgmiste summade neto kogusumma kuluna või (vastavalt paragrahvile58) tuluna, välja arvatud selles ulatuses, milles mõni muu rahvusvahelineraamatupidamisstandard nõuab või lubab arvestada vara soetusmaksumuse hulka:
a) jooksva tööalase teenistuse kulutuse (vt paragrahvid63–91);
b) intressikulu (vt paragrahv 82);
c) eeldatava tulu kõikidest plaani varadest (vt paragrahvid105–107) ja kõikidest varana kajastatud kompensatsiooni saamise õigustest (vtparagrahv 104A);.
d) kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid, midakõiki tuleb kajastada kohe;
e) möödunud tööalase teenistuse kulutusi, mida kõiki tulebkajastada kohe; ja
f) mis tahes piiramiste või kohustuste täitmise mõju (vtparagrahvid 109 ja 110).
130. Muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste üks vorm onpikaajalised invaliidsushüvitised. Kui hüvitise määr sõltub tööalase teenistusepikkusest, tekib kohustus tööalase teenuse osutamisel. Selle kohustusemõõtmisel võetakse arvesse, kui tõenäoline on väljamaksmine ja kui pika ajajooksul väljamaksmine eeldatavalt peab toimuma. Kui hüvitise suurus onkõikidele invaliidistunud töövõtjaile ühesugune, olenemata tööalase teenistusekestusest, kajastatakse nende hüvitiste eeldatav maksumus siis, kui pikaajalistinvaliidsust põhjustav juhtum aset leiab.
Avalikustatav informatsioon
131. Kuigi käesolevas standardis ei nõuta eraldi andmeteavalikustamist muude pikaajaliste töövõtja hüvitiste kohta, võivad muudrahvusvahelised raamatupidamisstandardid avalikustamist nõuda, näiteks siis,kui kõnealustest hüvitistest tulenevad kulud on sellise suuruse, olemuse võiesinemissagedusega, et andmete avalikustamine on oluline ettevõtte sellearuandeperioodi majandustulemuse selgitamiseks (vt IAS 8 “Perioodi puhaskasumvõi -kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites”). Kui IAS 24“Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine” seda nõuab,avalikustab ettevõte informatsiooni juhtivpersonali liikmete muude pikaajalistetöövõtja hüvitiste kohta.
TÖÖSUHTE LÕPETAMISE HÜVITISED
132. Käesolev standard käsitleb töösuhte lõpetamisehüvitisi muudest töövõtja hüvitistest eraldi, kuna sündmus, mis tekitabkohustuse, on töösuhte lõpetamine, mitte töövõtja tööalane teenistus.
Kajastamine
133. Ettevõte peab kajastama töösuhte lõpetamise hüvitisikohustisena ja kuluna siis ja ainult siis, kui ettevõte on selgelt kohustunud:
a) lõpetama töösuhte töövõtja või töövõtjate rühmaga ennetavapärast pensionilejäämise kuupäeva; või
b) pakkuma töösuhte lõpetamise hüvitisi, et soodustadavabatahtlikku töölt lahkumist.
134. Ettevõte on selgelt kohustunud töösuhte lõpetama siisja ainult siis, kui ettevõttel on olemas üksikasjalik formaalne kava töösuhtelõpetamiseks ning kui ettevõttel ei ole reaalselt võimalik sellest taganeda.Üksikasjalik kava peab hõlmama vähemalt järgmist:
a) selliste töövõtjate asukoht, funktsioon ja hinnangulinearv, kelle tööalane teenistus kavatsetakse lõpetada;
b) töösuhte lõpetamise hüvitiste suurused igaametikoha või tegevusala lõikes;
ja
c) plaani rakendamise aeg. Rakendamine peab algamavõimalikult peatselt ja peab toimuma nii kiiresti, et oluliste muutustetekkimine plaani ei oleks tõenäoline.
135. Ettevõttel võib olla kohustus teha töövõtjale töösuhtelõpetamisel väljamakseid (või pakkuda muid hüvitisi) vastavalt seadustele,töövõtjate või nende esindajatega sõlmitud lepingutele või muudelekokkulepetele või faktilisele kohustusele, mis põhineb senisel äritegevusepraktikal, või tingituna soovist käituda õiglaselt. Kõnealused maksed ontöösuhte lõpetamise hüvitised. Töösuhte lõpetamise hüvitised on enamastiühekordsed väljamaksed, kuid sisaldavad mõnikord ka:
a) pensionihüvitiste või muude töösuhte lõppemise järgsetehüvitiste suurendusi kas kaudselt töövõtja hüvitiste plaani kaudu või otseselt.ja
b) palka kuni kindlaksmääratud etteteatamisperioodi lõpuni,kui töövõtja ei osuta edaspidi ettevõttele majanduslikku kasu toovaidtööalaseid teenuseid.
136. Mõningaid töövõtja hüvitisi tuleb maksta olenematapõhjusest, miks töövõtja töölt lahkub. Selliste hüvitiste maksmine on kindel(eeldades, et teatavad garanteerimist või minimaalset teenistust käsitlevadtingimused on täidetud), kuid nende väljamaksmise aeg ei ole kindel. Kuigiselliseid hüvitisi käsitletakse mõningates riikides töösuhte lõpetamisekompensatsioonidena või lisahüvistena, on pigem tegemist töösuhte lõppemisejärgsete hüvitistega, mitte töösuhte lõpetamise hüvitistega, ja ettevõtearvestab neid töösuhte lõppemise järgsete hüvitistena. Mõned ettevõtted pakuvadtöövõtja vabatahtliku töösuhte lõpetamise korral väiksemat hüvitist (sisuliselttöösuhte lõppemise järgset hüvitist), kui ettevõtte algatusel toimuva mittevabatahtlikutöösuhte lõpetamise korral. Täiendav hüvitis, mida makstakse mittevabatahtlikutöösuhte lõpetamise korral, on töösuhte lõpetamise hüvitis.
137. Töösuhte lõpetamise hüvitised ei anna ettevõtteletulevast majanduslikku kasu ning neid kajastatakse kohe kuluna.
138. Töösuhte lõpetamise hüvitiste kajastamisel võibettevõte arvesse võtta ka pensionihüvitiste või muude töövõtja hüvitistepiiramisi (vt paragrahv 109).
Mõõtmine
139. Kui töösuhte lõpetamise hüvitiste maksetähtaeg saabubenam kui 12 kuud pärast bilansipäeva, tuleb need diskonteerida kasutadesparagrahvis 78 kindlaksmääratud diskontomäära.
140. Kui on tehtud pakkumine eesmärgiga soodustadavabatahtlikku töölt lahkumist, tuleb töösuhte lõpetamise hüvitiste mõõtmisealuseks võtta töövõtjate arv, kes selle pakkumise eeldatavalt vastu võtavad.
Avalikustatav informatsioon
141. Kui selliste töövõtjate arv, kes võtavad vastupakutavad töösuhte lõpetamise hüvitised, ei ole selge, on tegemist tingimuslikukohustisega. Lähtuvalt standardi IAS 37 “Eraldised, tingimuslikud kohustised jatingimuslikud varad” nõuetest, avalikustab ettevõte informatsiooni tingimuslikekohustiste kohta, välja arvatud juhul, kui selle tasumine ei ole tõenäoline.
142. Lähtuvalt standardi IAS 8 “Perioodi puhaskasum või-kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites" nõuetest, avalikustabettevõte kulu olemuse ja suuruse siis, kui see on sellise suuruse, olemuse võiesinemissagedusega, et nende andmete avaldamine on oluline ettevõtte selleperioodi majandustulemuse selgitamiseks. Töösuhte lõpetamise hüvitised võivadkaasa tuua kulu, mis tuleb avalikustada, et seda nõuet täita.
143. Juhtudel, mil IAS 24 “Seotud osapooli käsitlevainformatsiooni avalikustamine” seda nõuab, avalikustab ettevõte informatsioonijuhtivpersonali liikmetele makstavate töösuhte lõpetamise hüvitiste kohta.
OMAKAPITALIPÕHISED HÜVITISED
144. Omakapitalipõhised hüvitised hõlmavad järgmises vormisesinevaid hüvitisi:
a) aktsiad, aktsiaoptsioonid ja muudomakapitaliinstrumendid, mis antakse töövõtjatele alla sellist õiglastväärtust, millega need oleks antud kolmandatele isikutele; ja
b) rahalised maksed, mille suurus sõltub aruandva ettevõtteaktsiate edaspidisest turuhinnast.
Kajastamine ja mõõtmine
145. Käesolevas standardis ei sätestata omakapitalipõhistehüvitiste kajastamise ja mõõtmise nõudeid.
Avalikustatav informatsioon
146. Alljärgnevalt esitatud avalikustamisnõuded on mõeldudselleks, et võimaldada finantsaruannete kasutajatel hinnata omakapitalipõhistehüvitiste mõju ettevõtte finantsseisundile, majandustulemustele jarahavoogudele. Omakapitalipõhised hüvitised võivad mõjutada:
a) ettevõtte finantsseisundit, nõudes ettevõtteltomakapitaliinstrumentide väljalaskmist või finantsinstrumentide konverteerimistnäiteks siis, kui aktsiaoptsioonid kuuluvad töövõtjate või töövõtja hüvitisteplaanidesse või kui nad on osaliselt täitnud hüvitiste garanteerimisnõudeid,mis võimaldavad neil tulevikus aktsiaoptsioone omandada; ning
b) ettevõtte majandustulemust ja rahavoogusid, vähendadessularaha hulka või muid töövõtja hüvitisi, mida ettevõte pakub oma töövõtjatelevastutasuks osutatud tööalaste teenuste eest.
147. Ettevõte peab avalikustama:
a) omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide olemuse jatingimused (kaasa arvatud garanteerimissätted);
b) omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide arvestusmetoodika;
c) finantsaruannetes kajastatud summad omakapitalipõhistehüvitiste plaanide kohta;
d) aruandeperioodi alguses ja lõpus omakapitalipõhistehüvitiste plaanide (ja aktsiaoptsioonide korral töövõtjate) valduses olevateettevõte omakapitaliinstrumentide arvu ja tingimused (kaasa arvatud vajadusekorral dividendid ja hääleõigus, konverteerimisõigused, täitmiskuupäevad,täitmishinnad ja aegumistähtajad). Tuleb ära näidata, millises ulatuseson töövõtjate õigused neile instrumentidele garanteeritud perioodi alguses jalõpus;
e) aruandeperioodi jooksul omakapitalipõhiste hüvitisteplaanidele või töövõtjatele väljastatud ettevõte omakapitaliinstrumentide (võiomakapitalipõhiste hüvitiste plaani kohaselt töövõtjatele jagatud omakapitaliinstrumentide)arvu ja tingimused (kaasa arvatud vajaduse korral dividendid ja hääleõigus,konverteerimisõigused, täitmiskuupäevad, täitmishinnad ja aegumistähtajad) ningomakapitalipõhiste hüvitiste plaanist või töövõtjatelt saadud võimaliku tasuõiglase väärtuse;
f) aruandeperioodi jooksul omakapitalipõhiste hüvitisteplaani alusel täitmisele pööratud aktsiaoptsioonide arvu, täitmiskuupäevad jatäitmishinnad;
g) omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide või nende aluseltöövõtjatele kuuluvate selliste aktsiaoptsioonide arvu, mille täitmistähtaeg onperioodi jooksul möödunud; ja
h) selliste laenude või tagatiste summa ja põhitingimused,mille aruandev asutus on väljastanud omakapitalipõhiste hüvitiste plaanile võiselle nimel.
148. Ettevõte peab avalikustama ka:
a) omakapitalipõhiste hüvitiste plaani kuuluvate ettevõtteenda omakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtusearuandeperioodi alguses ja lõpus; ning
b) aruandeperioodi jooksul ettevõtte pooltomakapitalipõhiste hüvitiste plaanidele või töövõtjatele väljastatudomakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtuse võiomakapitalipõhiste hüvitiste plaanide poolt töövõtjatele väljastatudomakapitaliinstrumentide (välja arvatud aktsiaoptsioonid) õiglase väärtuseväljastamiskuupäeval.
Kui omakapitaliinstrumentide (välja arvatudaktsiaoptsioonid) õiglase väärtuse määramine ei ole otstarbekohane, tuleb seeasjaolu avalikustada.
149. Kui ettevõttel on rohkem kui üks omakapitalipõhistehüvitiste plaan, võib andmed esitada kokkuvõtlikult, iga plaani kohta eraldivõi rühmitatuna nii nagu peetakse kõige otstarbekamaks, et hinnata ettevõttekohustusi selliste plaanide alusel omakapitaliinstrumentide väljastamiseks janende kohustuste muudatusi käesoleva aruandeperioodi jooksul. Sellistesrühmitustes võib eristada näiteks asjaomaste töövõtjate gruppide asukohta jatöökogemust. Kui ettevõte esitab mitme plaani kohta kokkuvõtlikud andmed, siistuleb need esitada kaalutud keskmistena või suhteliselt kitsaste vahemikena.
150. Kui ettevõte on töövõtjatele või omakapitalipõhistehüvitiste plaanidele väljastanud aktsiaoptsioone, võib andmed esitadakokkuvõtlikult, iga plaani kohta eraldi või rühmitatuna nii nagu peetakse kõigeotstarbekamaks, et hinnata väljastatavate aktsiate arvu ja väljastamisaega ningselle tulemusel saadavat rahasummat. Näiteks võib osutuda otstarbekaks eristadann "väärtusetuid" (“out-of -the-money”) optsioone (kustäitmishind ületab käesoleva aja turuhinna) "väärtust omavatest" (“in-the-money”)optsioonidest (kus käesoleva aja turuhind ületab täitmishinna). Lisaks sellelevõib osutuda otstarbekaks rühmitada andmeid nii, et ei ühendata optsioone,mille täitmishind ja täitmiskuupäev on väga erinevad.
151. Paragrahvides 147 ja 148 nõutud andmed on mõeldudkäesoleva standardi eesmärkide täitmiseks. Standardi IAS 24 “Seotud osapoolikäsitleva informatsiooni avalikustamine” nõuete täitmiseks võidakse nõudatäiendavaid andmeid, kui ettevõte:
a) annab omakapitalipõhiseid hüvitisi juhtivpersonaliliikmetele;
b) ) annab omakapitalipõhiseid hüvitisi ettevõtteemaettevõtte poolt emiteeritud instrumentidena; või
c) astub tehingutesse selliste seotud osapoolte vahel,kellel on seotud omakapitalipõhiste hüvitiste plaanid;
152. Kuna omakapitalipõhiste hüvitiste plaanide suhtes eiole üksikasjalikke kajastamis- ja mõõtmisnõudeid, on finantsaruannetekasutajatel kasulik teada andmeid sellistes plaanides kasutatudfinantsinstrumentide õiglase väärtuse kohta. Kuna aga ei ole üksmeeltsaavutatud küsimuses, milline oleks kohaseim viis aktsiaoptsioonide õiglaseväärtuse määramiseks, ei nõua käesolev standard nende õiglase väärtuseesitamist.
ÜLEMINEKUSÄTTED
153. Käesolev osa sätestab kindlaksmääratud hüvitistegaplaani käsitlemine üleminekuperioodil. Kui ettevõte käesoleva standardiesmakordselt muude töövõtja hüvitiste suhtes kasutusele võtab, kohaldab tastandardit IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutusedarvestusmeetodites”.
154. Käesolev standardi esmasel rakendamisel peab ettevõtemäärama oma kindlaksmääratud hüvitistega plaanide üleminekukohustise selkuupäeval järgmiselt:
a) kohustuse nüüdisväärtus kasutuselevõtu päeval (vtparagrahv 64);
b) miinus selliste plaani varade (kui neid on) õiglaneväärtus esmase rakendamisekuupäeval, millest tulenevad kohustused tuleb täitaotseselt (vt paragrahvid 102–104);
c) miinus kõik möödunud tööalase teenistuse kulutusedvastavalt paragrahvile 96, mis tuleb kajastada hilisematel aruandeperioodidel.
155. Kui üleminekukohustis on suurem kui kohustis, misoleks samal kuupäeval kajastatud ettevõtte varasema arvestusmeetodi kohaselt,peab ettevõte tegema tühistamatu otsuse kajastada seda suurenemist osana omakindlaksmääratud hüvitiste kohustisest vastavalt paragrahvile 54:
a) vastavalt standardile IAS 8 “Perioodi puhaskasum või-kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” kohe või
b) kuluna lineaarselt kuni viie aasta jooksul alatesstandardi esmasest rakendamisest. Kui ettevõte valib variandi b, peab ta:
i) bilansis kajastatud varade mõõtmisel kohaldama paragrahvis58(b) kirjeldatud ülempiiri;
ii) avalikustama igal bilansipäeval:
1) kajastamata suurenemise summa ja 2) kõnealusel perioodilkajastatud summa;
iii) piirama edaspidiste kindlustusmatemaatiliste kasumite(aga mitte negatiivse möödunud tööalase teenistuse kulutuse) kajastamistjärgmiselt: Kui kindlustusmatemaatiline kasum tuleb kajastada vastavaltparagrahvidele 92 ja 93, peab ettevõte kajastama selle kindlustusmatemaatilisekasumi üksnes selles ulatuses, milles kajastamata kindlustusmatemaatilistekasumite kumulatiivne netosumma (enne selle kindlustusmatemaatilise kasumikajastamist) ületab üleminekukohustise kajastamata osa suuruse; ja
iv) võtta kõnealune üleminekukohustise kajastamata osaarvesse mis tahes edaspidise kasumi või kahjumi kindlaksmääramisel kohustusetäitmise või piiramise tulemusel.
Kui üleminekukohustis on väiksem kui kohustis, mis olekssamal kuupäeval kajastatud ettevõtte eelneva arvestusmetoodika kohaselt, peabettevõte selle vähendamise kajastama kohe vastavalt paragrahvile 8.
156. Käesoleva standardi esmasel rakendamisel sisaldabarvestusmetoodika muutus kõiki kindlustusmatemaatilisi kasumeid ja kahjumeid,mis tulenevad varasematest perioodidest isegi juhul, kui need kuuluvadparagrahvis 92 sätestatud 10%-lise “koridori” alla.
Paragrahve 154 ja 156 illustreeriv näide
31. detsembril 1998. a on ettevõtte bilansispenisonikohustis 100. Ettevõte võtab standardi kasutusele 1. jaanuaril1999, mil standardi kohase kohustuse nüüdisväärtus on 1300 ja plaani varadeõiglane väärtus on 1000. 1. jaanuaril 1993 suurendas ettevõte pensione(garanteerimata hüvitiste maksumus: 160; sel kuupäeval garanteerimiseni jäänudaja keskmine pikkus: 10 aastat).
Ülemineku mõju on järgmine:
Ettevõte võib valida, kas kajastada suuremist summas 136kohe või viie aasta jooksul. Valikut ei saa muuta.
31. detsembril 1999 on käesoleva standardi kohaseltkohustuse nüüdisväärtus on 1400 ja plaani varade õiglane väärtus 1050.Kajastamata kindlustusmatemaatiliste kasumite kumulatiivne netosumma alatesstandardi kasutuselevõtust on 120. Plaanis osalevate töövõtjate eeldatavkeskmine töövõimeline iga oli kaheksa aastat. Ettevõte rakendab põhimõtet,mille kohaselt kõik kindlustusmatemaatilised kasumid ja kahjumid kajastataksekohe, nagu lubatud paragrahviga 93.
Paragrahvis 155(b)(iii) sätestatud ülempiiri mõju onjärgmine:
JÕUSTUMISKUUPÄEV
157. Käesolevat rahvusvahelist raamatupidamisstandarditrakendatakse nende finantsaruannete suhtes, mis hõlmavad 1.jaanuaril 1999 võipärast seda algavaid aruandeperioode, välja arvatud paragrahvides 159 ja 159Asätestatud juhud. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui ettevõte kohaldabkäesolevat standardit pensionihüvitiste suhtes finantsaruannetes, mis hõlmavadenne 1.jaanuari 1999 algavaid aruandeperioode, siis peab ettevõte avalikustama,et 1993. aastal kasutusele võetud standardi IAS 19 “Pensionihüvitistega seotudkulud” asemel on rakendatud käesolevat standardit.
158. Käesolev standard asendab1993.aastal kinnitatudstandardi IAS 19 “Pensionihüvitistega seotud kulud”.
159. Raamatupidamise aastaaruannete2 suhtes, mishõlmavad 1.juulil 2001 või pärast seda algavaid aruandeperioode, kehtibjärgmine:
a) plaani varade uuendatud määratlus vastavalt paragrahvile7 ja sellega seotud pikaajaliste töövõtja hüvitiste fondidesse kuuluvate varadeja nõuetekohaste kindlustuslepingute määratlused; ning
b) paragrahvides 104A, 128 ja 129 sätestatudkompensatsioonide kajastamis- ja mõõtmisnõuded ning nendega seotudavalikustatavad andmed paragrahvis 120(c)(vii), paragrahvis 120(f)(iv),paragrahvis 120(g) ja paragrahvis 120(h)(iii).
Varasem kohaldamine on soovitatav. Kui varasem kohaldaminemõjutab finantsaruandeid, siis tuleb see asjaolu avalikustada.
159A. Paragrahvis 58A nimetatud muudatusi kohaldataksenende raamatupidamise aastaaruannete3 suhtes, mis hõlmavad 31.mail2001 või pärast seda lõppevaid aruandeperioode. Varasem rakendamine onsoovitatav. Kui varasem rakendamine mõjutab finantsaruandeid, siis tuleb seeasjaolu avalikustada.
160. Standardit IAS 8 “Perioodi puhaskasum või -kahjum,rängad vead ja muutused arvestusmeetodites” kohaldatakse siis, kui ettevõtemuudab oma arvestusmeetodeid nii, et need kajastavad paragrahvides 159 ja 159Asätestatud muudatusi.
Käesoleva standardi tagasiulatuval kohaldamisel, midanõuab põhikäsitlus ja mida lubavad standardis IAS 8 sätestatudalternatiivkäsitlused, käsitleb ettevõte neid muudatusi nii, nagu need oleksidrakendatud üheaegselt käesoleva standardi muude osadega.
1
Ülejääkon see osa plaani varade õiglasest väärtusest, mis ületab kindlaksmääratudhüvitiste kohustuse nüüdisväärtust.
2
Vastavalt jõustumiskuupäevade täpsemale sõnastusele, mis kinnitati1998. aastal, viidatakse paragrahvides 159 ja 159A "raamatupidamiseaastaaruannetele". Paragrahvis 157 viidatakse"finantsaruannetele".
3
Vastavalt jõustumiskuupäevade täpsemale sõnastusele, mis kinnitati 1998.aastal, viidatakse paragrahvides 159 ja 159A "raamatupidamiseaastaaruannetele". Paragrahvis 157 viidatakse"finantsaruannetele".
Enimloetud
1
2
3
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele